Seepärast tasubki vaadata üle, millised on tegelikult telerite ekraanide erinevused, ning teha selgeks, kas neil on üldse suurt vahet ning millist lahendust tasub eelistada. Samuti teeme selgeks, kas teleri valimisel tasub arvestada ruumi ja valgustusega või sobib suvaline teler igale poole.
Pilk ajalukku
Enne olevikule keskendumist ja tulevikku vaatamist tasub heita pilk minevikku ja vaadata, kuhu me oleme tegelikult tänaseks jõudnud.
Tänapäeval meie kodudes aukoha sisse võtnud lameda ekraaniga telerid on tegelikult üsna uus nähtus, mis on meiega olnud alla 30 aasta. Mäletan, et LCD-telerite võidukäigu alguses ütles Samsung, et LCD-telereid ei ole võimalik teha suurema kui 32-tollisena, sest ekraan deformeerub ja muutub kõveraks. Toona lihtsalt ei saanud LCD-paneele suuremalt ja sirgena toota. Kuid vaid paar aastat hiljem tõi Samsung müügile 40-tollise ekraaniga mudelid.
Praegu on selge tõsiasi, et hea teler ei ole kunagi varem olnud nii odav, eriti kui võrdleme neid paari aastakümne taguse ajaga. Praegu on võimalik leida tipptasemel 65-tolline OLED-teler poodidest põhimõtteliselt Eesti keskmise kuupalga eest. Aastal 2000 maksis Philipsi tipptasemel 36-tollise ekraaniga kineskoopteler 56 000 krooni, ehk 15 keskmist kuupalka. Samal ajal müüdi Eestis ka esimesed tolle aja kohta väga suure ja uskumatult õhukese 42-tollise ekraaniga plasmatelerid, mille hinnad küündisid üle 200 000 krooni.
On loomulikult olemas palju kallimaid mudeleid, aga enamikul meist ei ole tegelikult paremat vaja. Väga hea teleri saab vähem kui 1000 euro eest ning täiesti korraliku ja normaalses suuruses teleri kõigest 500 euro eest.
Nüüd oleme taas jõudnud selleni, et uued tehnoloogiad lubavad meile veel paremat pilti, aga samas on nende hind üsna kõrge ning peame veidi ootama, kuni need soodsamaks muutuvad. Hüpe pildikvaliteedis ei saa aga ilmselt enam kunagi olema nii suur, kui oli paarikümne aasta eest üleminekul kobakatelt ja väikese eraldusvõimega kineskoopteleritelt umeliselt õhukeste ja lamedate ekraanidega plasma- ja LCD-teleritele.