Igatahes on Brexit pakkunud huvitavat võrdlusbaasi, kas üks riik saab paremini hakkama ELis või väljaspool seda. Siiani oli toimunud ju vaid üks äraminek – Taani Kuningriigile kuuluva Gröönimaa lahkumine toonase nimega Euroopa Ühendusest 1984. aastal. Gröönimaa oli väga väikese rahvaarvu ja majandusega riik, mis sõltus Taani toetusrahadest ega kujutanud endast kuigi head võrdlusmudelit, kuigi lahkumise põhjused olid osaliselt sarnased. Mis on aga kõige olulisem, EL praegu on midagi hoopis teistsugust kui Euroopa Ühendus toona.
Alates Maastrichti lepingu jõustumisest 1993. aastal on Brüssel liikunud vabakaubandusorganisatsioonist liidu suunas, millel on talle antud kompetentsis föderaalriigi tunnuseid: ühine kodakondsus, ühine valuuta, isegi ühise välispoliitika algmed. Pole ime, et Maastrichti leping oli Briti euroskeptikutele oluline murdepunkt.
Hinnates Suurbritannia SKT kasvu viimase kümne aasta jooksul, on see olnud ELi keskmisest madalam, kuid umbes kaks korda kõrgem Saksamaa majanduskasvust.
Aastasadade jooksul on saareriik hoidnud kiivalt Mandri-Euroopast erinevat joont ning ehkki britid ei ole enam impeeriumi aegadega võrreldav majandusjõud, on neile traditsioonid ja Pariisi-Berliini teljest erineva poliitika ajamine väga olulised.
Hinnangud Suurbritannia hakkamasaamisele peale Brexitit erinevad suuresti sõltuvalt sellest, kas hindaja on Brexiti pooldaja või vastane. Hinnates ELi edukust pärast Brexitit peavad aga kõik osalised objektiivselt nentima, et EL näib olevat unustanud eksistentsi põhieesmärgi: ühisturu abil globaalses konkurentsis edenemise.
ELi majandus on tervikuna küll kasvanud, kuid majanduskasv on jäänud alla USA-le ja Hiinale. Kõrvutades nende SKT kasvu viimase kümne aasta jooksul, on Hiina Rahvavabariigi majanduskasv olnud umbes 60, USA-l 30 ja ELil umbes 20 protsenti. Tuleb silmas pidada sedagi, et üheks kasvuveduriks on olnud Poola majandus, samas kui traditsiooniline ELi majandustuumik Saksamaa on stagneerunud. Põhjusteks on otsused energeetika valdkonnas(tuumajaamade sulgemine) ja ideoloogiline rohepööre, massiimmigratsioon, bürokraatia vohamine.
Hinnates Suurbritannia SKT kasvu viimase kümne aasta jooksul, on see olnud ELi keskmisest madalam, kuid umbes kaks korda kõrgem Saksamaa majanduskasvust. Seega pole võimalik väita, et Suurbritannial oleks läinud väga halvasti. Londonil on olnud rohkem vabadust majanduspoliitika kujundamisel, nad on suutnud vältida mitmeid katastroofilisi vigu ja eksimused on üksnes nende endi poliitikute vili, kes Briti majoritaarset valimisüsteemi arvestades saavad mandaadi või kaotavad selle peagi. Siin on mõttekoht Eesti poliitikutelegi: elitaristliku poliitika ajajad hääletab rahvas varem või hiljem maha.