Ühest küljest on Iraaniga läinud nii-öelda hästi. Kahepoolselt – USA ja Iraani poolt – kirjutati kõrgel tasemel alla kokkuleppele, mis avab Hormuzi väina ja seab eesmärgiks 60 päeva vältel jõuda läbiräägitud püsivale diilile. See muidugi rõõmustab (ettevaatlikult) nafta, gaasi, väetiste ja muude oluliste kaupade vedajaid ja tarbijaid, langetab nende hindu maailmaturgudel, kuid julgen arvata, et Iraaniga ei saa olema kuigi kerge jõuda kõigile sobivale ja kestvale kokkuleppele. Kui see on üldse enam võimalik.

Iraani-poolne suur järeleandmine on Hormuzi väina avamine, nimetatud perioodiks, mis oli täiesti avatud ja turvaline enne sõjalise operatsiooni algust 28. veebruaril.

Teiseks, Iraani teokraatlik režiim surus küll veriselt maha detsembris ja jaanuaris toimunud rahva ülestõusu, kuid see oli seejärel siiski haavatav. Nüüd, kui ta on sõjalise operatsiooni vastu pidanud ning USA-ga koguni legitimeeriva diili sõlmimas, on ajatolla režiimi seisund palju kindlam, olgu Iraanis mistahes vastuolud ja rivaliteedid usujuhi õukonna, revolutsioonilise rahvuskaardi ja teiste võimutegelaste vahel.

Teherani režiim kindlasti ei ole nüüd ega tulevikus usaldusväärne.

Kolmandaks, tuleb arvestada, vaatamata võimalikult sõlmitavale kokkuleppele, et Teherani režiim kindlasti ei ole nüüd ega tulevikus usaldusväärne. Kui see režiim võis varem pisut – kasvõi grammi võrra – kahelda tuumarelvade arendamise vajalikkuses, siis peale Iraani-vastast sõjalist operatsiooni tõenäoliselt pole seal kõhklusteks enam ruumi.

Segavaks faktoriks on Iisraeli valitsuse konservatiivsema tiiva hoiak, mis puudutab hetkel eeskätt Liibanoni ja Hezbollah’d, kelle rahule jätmine on Iraani üks peamisi tingimusi Hormuzi väina lahti hoidmiseks ja rahulepe sõlmimiseks.

President Trump oli vahepeal nii ärritunud, et kasutas kõvemaid sõnu Iisraeli peaministri aadressil, kuid selle riigi valitsus otsustas suhteid katkestada hoopis Euroopa Liidu kõrge esindaja Kaja Kallasega. Nagu (paraku koeravaenulik) vanasõna ütleb, kui tahad koera lüüa, siis vali väiksem.

Olgu Iraaniga kuidas on, lootuses, et mastaapne sõjategevus ei jätku ning laiemat regionaalset konflikti Lähis-Idas ei puhke, seisab küsimus, kas USA, president Trumpi näol, on taaskord võtmas initsiatiivi rahu saavutamises Ukrainas. Aega on 60 päeva, mida Trump võib muidugi pikendada. Mis juhtub selle aja jooksul Ukrainaga seoses, kui fookus on taaskord suunatud temale?

Võib arvata, et Ukraina poolt saavutatud initsiatiivi haaramise dünaamika jätkub. Barbaarne Venemaa ründas rakettidega UNESCO kaitse all olevat Petšerski kloostrit Kiievis, mis peaks Venemaalegi püha olema. Ta kindlasti ründab veelgi barbaarsemalt Ukrainat, eriti Kiievit, sihtides sealhulgas kultuuriobjekte, kättemaksus põleva ja paksu musta suitsu sisse mattunud Moskva eest, kuid see Putini režiimi lõpuks ei päästa.

Sõda viidi Venemaale

Umbes kolm aastat järjest olen rääkinud sellest, et Venemaa agressiooni ei lõpeta sanktsioonid ja diplomaatia – kuigi need on mõistagi vajalikud ja mingites piirides mõjusad – vaid sõja viimine Venemaale. Nii, et Venemaa sõjamajandus hakkab varisema ning selle elanikkond näeb mitte ainult televiisorist, vaid oma korterite akendest ja tänavalt, et käib mastaapne sõda, Ukraina ei anna alla ning ta on piisavalt tugev Venemaale väga valusate vastulöökide andmiseks.

Ukraina tegi kõige õigema valiku rünnata eeskätt Venemaa naftasektorit, mis annab kõige suurema efekti rahalises, logistilises ja majanduslikus ning isegi visuaalses plaanis, kahjustades nii agressori sõjakassat ja -masinat, kui ühiskonna võidulootuseid. Kõrge leegi ja paksu tossuga põlevad suured naftatehased ja -hoidlad Venemaa pealinnas ja Putini sünnilinnas näitavad Ukraina löögivõime erakordset tugevnemist ning agressori võimetust kaitsta enda eluliselt tähtsaid objekte.

Kus on imepankur Elvira Nabiullina, kes on seni kuidagi välja võlunud agressori majanduse püsimise?

Ukraina enesekaitsevõime paraneb, sealhulgas Venemaa ballistiliste rakettide vastu, ning ründevõime tugevneb jätkuvalt. Kõik eeldused on selleks olemas. Venemaa näeb kurja vaeva drooni- ja raketitootmise jätkamiseks soovitud tasemel, nagu ka kogu majanduse nina vee peal hoidmiseks. Kus on imepankur Elvira Nabiullina, kes on seni kuidagi välja võlunud agressori majanduse püsimise? Temast pole midagi kuuldud juba nädalaid. Tema ja Putini suusad läksid risti?

Putin on piltlikult Hitleri 1945. aasta kursil. Muidugi selle vahega, et Venemaad ei okupeeri keegi, kuid seda pole vajagi, sest erinevalt Teisest maailmasõjast, mille pilvedes putinistid elavad, kõike on võimalik rünnata ja hävitada suurelt distantsilt, nii füüsilises kui virtuaalses ruumis, Venemaale sisenemata.

Kusjuures Venemaa strateegiline nõrkus on selle elanikkonna ja majanduse valdava osa paiknemine 500-600 kilomeetri ulatuses oma piiridest NATO ja Euroopa Liiduga ning Ukrainaga. Sealhulgas Moskva, Peterburi ja paljud muud keskused. Sellest tuleneb Venemaa soov omada või kontrollida „puhvertsooni“ oma piiride taga.

Sõda peab lõppema, lääne ja Ukraina tingimustel

Praegu ei ole aeg Venemaad paluda või suisa anuda rahuläbirääkimistesse tõsiselt suhtuma ja sõda lõpetama.

Praegu ei ole aeg Venemaad paluda või suisa anuda rahuläbirääkimistesse tõsiselt suhtuma ja sõda lõpetama. Koogutamine ja Putinile pugemine, olgu see n-ö väärikas stiilis, ainult süvendab Kremli arvamust, et nad suudavad mängu kontrollida ja oma tingimusi dikteerida. Nüüd on Venemaa selgelt üha nõrgemas positsioonis ning hoopis Ukraina ja lääs peaksid agressori tingimusi esitama läbirääkimiste pidamiseks.

  • Esiteks, barbaarse sõjategevuse kohene ja täielik lõpetamine Ukraina vastu, nagu ka vaenuliku tegevuse lõpetamine lääne vastu.

  • Teiseks, läbirääkimiste alus on rahvusvaheline õigus. Või džungliseadus? Ilmselt mitte.

  • Kolmandaks, Venemaa peab vastutama agressiooniakti, sooritatud sõjakuritegude ja tekitatud majandusliku kahju eest.

Kas lääs seisab sirge seljaga ning esitab nimelt uutest reaalsustest ja rahvusvahelisest õigusest tulenevaid nõudmisi või palub Putinilt alandlikult, müts peos, rahuläbirääkimisi?

Lõpuks, pole Venemaa asi, keda Euroopa määrab oma esindajaks Venemaa suunal, kas see meeldib Putinile või mitte. Sama moodi on Putin, Lavrov ja kogu nende kuritegelik kamp meile täiesti vastuvõetamatud.

Lääs, seisa sirge seljaga, nagu Ukraina! Venemaa allakäik kogub tuure ja lõpuks tulevad venelased ise müts peos rahu paluma.

Kuidas see lugu Sind end tundma pani? Saada Kommenteeri Loe kommentaare (16)