Austraalia päritolu filosoof Roman Krznaric on võtnud ette suure töö, püüdes tuua ajaloo õppetunnid meie teadvusesse realistlikuma tuleviku kujundamiseks. Oma uuringu tulemused on ta kaante vahele pannud pealkirjaga “Ajalugu tuleviku jaoks. Minevikust pärit inspiratsioon inimkonna tuleviku tarbeks” (Roman Krznaric, “History for Tomorrow. Inspiration from the past for the future of humanity”, 2024).
Me elame oleviku poolt domineeritavas ajas, mis aga alahindab mineviku kogemusi kui teejuhti tulevikku liikumisel. Avalikus eluski on tunda oleviku türanniat. Suur osa poliitikuid on liiga hõivatud hetkemeedia pealkirjadele reageerimise või poliitiliste trendide järgimisega, selle asemel, et korraks peatuda ja minevikust midagi õppida. On ju mitmed ajaloomõtte klassikud öelnud, et mineviku uurimine võib aidata meil tulevikus teed leida.
Vanamoodsaks võiks kuulutada arusaama, et ajalugu on võimsate poliitikute, sõjapealike, ärihaide ja muude avaliku elu tegelaste otsused ja tegemised. Ehk tasuks läheneda ajaloole altpoolt, ehk rahva sotsiaalsete liikumiste, kogukonnaühenduste ja argikodanike tasandilt.
Räägime palju tehnoloogilisest innovatsioonist, kuid jätame tähelepanuta sotsiaalse innovatsiooni, võimaluse tugineda inimeste koostöövõimele, vastastikusele abile ja kollektiivsele tegutsemisele.
Roman Krznaric näeb muide vajadust mässuliste ja radikaalsete liikumiste järele. Sotsiaalteadlased olla leidnud, et kõige edukamad põhiõigusi ja sotsiaalset õiglust nõudvad protestiliikumised ajaloos on saanud kasu sellest, et nende kõrval on radikaalsed jõud. Nendega võrreldes muutuvad peavoolu nõudmised seeditavamaks ja mõistlikumaks võimul olijate jaoks. Radikaalid võivad tekitada poliitilise kriisi tunde, mis annab mõõdukatele jõududele edumaa.
Teravast rändeprobleemist rääkides meenutab Krznaric, et inimene ongi rändeliik, oleme kogu aeg olnud liikvel. Kui ajas piisavalt tagasi minna, siis hakkavad rahvaste vahelised piirid hajuma, ei ole enam “meie” ja “nemad”. Patriootlik uhkus tulenevat kujutletud kogukonnast.
Praegune ajastu kujutab uut rändeajastut, mis ulatuselt ületab tööstusrevolutsiooni aegse rände maalt linnadesse või Euroopa väljarände 19. sajandi lõpul. Aastaks 2050 võib migrantide arv ulatuda miljardini enamus neist on kliimapagulased.
Siit ka vajadus võtta tõsiselt keskkonnatemaatikat ja kliimamuutusi. Rändel on aga oma sotsiaalsed järelmid, immigrantide vastasus on tõusuteel ja sellest toituvad eelkõige paremradikaalid. Taolist meelsust õhutab ka meedia.
Sotsiaalsest kihistumisest. Tööstuseelses ühiskonnas said inimesed staatuse, olles sõdalane, preester või teadlane. Nüüd eristavad meid pigem riided, auto ja luksuspuhkus. Ma ostlen, järelikult ma olen. Võrdleme end üha enam rikaste ja kuulsate eluviisiga, mida näeme oma ekraanidel, mitte sõprade, pere ja kogukonna eluviisiga. Meie eluviisil on planeedile hävitav mõju. Ei pea olema geenius mõistmaks, et tarbimiskultuuri piiramatud soovid ei ühildu planeedi võimalustega.
Tasakaalustatud eluviisi näiteid võib leida ajaloos. Jaapani iidne linn Edo, mida tunneme praegu Tokiona, oli 17.-19. sajandini muust maailmast eraldunud, vältimaks kristluse levikut ja lääne mõjusid. Kuid linnal oli imepärane omadus, see oli põhimõtteliselt jäätmevaba. Kõike taaskasutati ja parandati ehk tegemist oli ringmajandusega. Suvekimonot kanti, kuni riie muutus viledaks ja pehmeks. Siis kasutati seda pidžaamana. Järgmine elutsükkel oli mähkmetena kasutamine kuni jäänused võeti kasutusele põrandalappidena ja lõpuks põletati kütusena.
Kõike taaskasutati – küünlarasv sulatati uuteks küünaldeks, vanad potid läksid ümbersulatamisele ja inimjuuksed müüdi parukameistritele. Taaskasutati isegi kasutatud tualettpaberit. Kokkuvõtlikult võiks seda nimetada maailma esimeseks ökotsivilisatsiooniks. Tänapäeval on ringmajanduse osakaal globaalselt vaid 7,2 protsenti.
“Ka hiliskeskaegses nõiajahis oli trükipressil suur roll. See on hoiatus meie sotsiaalmeediaajastule.”
Infolevi tehnoloogias oli kesksel kohal trükipressi leiutamine. Kuid trükipressil oli teabe levitamise kõrval suur roll ka erimeelsuste levitamisel ja ühiskonnas pingete õhutamisel. Ka hiliskeskaegses nõiajahis oli trükipressil suur roll. See on hoiatus meie sotsiaalmeediaajastule.
Kommunikatsioonitehnoloogia võib lihtsalt muutuda tagakiusamise ja vägivalla tööriistaks. Internet pidi taaselustama avaliku inforuumi vaba digitaalse infovahetusega. Kuid sotsiaalmeedia monopoliseerisid suured tehnofirmad poolt, tarbijate andmeid müüdi reklaamiandjatele, tekitati filtreeritud mulle, valeuudiseid, sekkuti valimistesse ja nii edasi.
Varasema kohvikukultuuri eelis selle ees oli terve konkurents, kus kohvikud ei olnud suurte kettide osad. Õnneks näib, et kohvikukultuur on tagasi tulemas. Ühendkuningriigis olla juba 30 000 kohvikut, kus inimesed saavad vabalt suhelda.
Me ei tea veel vastust hulgale digitaliseerumisega tõusetunud küsimustele, ei tea, kas sotsiaalmeedia muudab Homo interneticus’e olemust ja loob uusi ideoloogiaid või religioone.
Elu üks aluseid on vesi ja sellega on kasvav probleem. Vesi on aastasadu põhjustanud konflikte ja sõdu. Tihti jäetakse vee roll tähelepanuta. 1967. aasta Iisraeli-Araabia kuuepäevase sõja juures ei räägita ühest selle järelmist. Nimelt suurendas sõda mitte ainult Iisraeli territooriumi, vaid ka veevarusid.
Jordani läänekalda all on üks regiooni suurimaid veekogumeid, Golani kõrgendikud kontrollivad aga Jordani jõe lätteid. Iisrael kontrollib läänekaldal 80 protsenti veevarudest, mis suunatakse Iisraeli. Kui ebaseaduslikel asunikel on paljudel bassein, siis ligi 50 protsenti palestiinlastest saavat jooksvat vett vähem kui kümnel päeval kuus. Kuigi pingeid vee pärast on kogu maailmas ja need on ka üks rändevoogude põhjuseid.
Ja demokraatia murenemise tingimustes oleks ehk kasulik vaadata tagasi ka teiste demokraatiavormide poole. Praegu oleme paljuski aheldatud valitsusvormi, mis on loodud rahva arvamuse väljafiltreerimiseks. Minevikus leidub mitmeid valitsemisvorme, mida tasuks lähemalt vaadata, kuigi meil ei jää selleks antud loo raames enam aega ega ruumi.
Markeerida tasub Krznarici tööst veel geeni- ja biotehnoloogiat, tehisintellekti ja majandusliku ebavõrdsuse kasvu, millest oleme varem juba rääkinud.