Edasi suvenumbri kaanel on tunnustatud maalikunstniku Juss Piho teos “Samm”. Autori sõnul eelistabki ta mõtteid arendada maalides, mitte kirjas, ja laseb teostel kõnelda enda eest.
Meie suvenumbri juhtmõte on kultuur. Mis on kultuur teie jaoks, kuidas seda mõtestate?
Professionaalselt esitletud teos, kunst, muusika, teater, kino ja teadmised.
Esikaanel on üks teie varasem teos. Mis on selle pildi lugu, millest lähtusite, mis oli impulss?
Impulss tekib spontaanselt. Lõpptulemus, mis ühest või teisest maalist võib saada, ei ole alati kohe tajutav oma peas.
Olete öelnud, et pildi tegelik tähendus sünnib alles vaataja peas, et teie maalid jätavad ruumi tõlgendusteks. Mida kunstnik tunneb, kui teos hakkab vaatajate peas elama oma elu ja seda ei mõisteta n-ö õigesti?
See on hea tunne, inimesed tõlgendavad ühte ja sama maali vahel väga erinevalt.
Kui vaatate oma erialast väljapoole, siis milline kultuurivaldkond on kõige südamelähedasem? Milline oli viimatine kultuurielamus?
Muusika, eriti just klassika ja moodne klassika. Viimane kontserdielamus, mis jääb kauaks meelde, oli Peteris Vasksi juubelikontsert Tõnu Kaljuste juhatusel.
Kui oleks teie otsustada, siis mida ja miks võiks teha Eestis teistmoodi, et muuta meie elu paremaks?
Tasakaalustatumat meediat.
Juss Piho: “Mulle meeldivad lühikesed ja konkreetsed vastused. Arendan oma mõtteid maalides, mitte kirjas.”
***
Pilt on vaikne
Juss Piho maalid on vaiksed. Kuid mitte vait. Rääkimine käib neil täie hooga. Igale figuurile võiks mulli suu ette joonistada, kuid siis oleks see karikatuur.
Lapsed sooviksid iga Piho pildi kõrval näha väikest punast nuppu, kuhu vajutades võiksid kosta hääled, mida pildinukud omavahel räägivad. Sest rääkima hakkamas nad ju on. Sellest, et nad seda tahavad, räägivad nende kehad. Kas saab siis mitte vaiki olla, kui su üks jalg on teise taha kinni jäänud ja sa tahad teise tuppa minna, kus on keegi, kellega saad rääkida või oled juba rääkinud, kuid see pole nii läinud, kui soovisid, ja sa tahad nüüd uuesti proovida, aga see on veidi-veidi valus ja nõuab pingutust igalt musklilt ja närvirakult.
/—/
Žestid Piho piltidel – käte asend, keha ebaharilikud asendid, mees linnu seljas, käed linnu kaela ümber krampis jpm – tuletavad meelde Kafka žeste, aga kui Kafkal on need enamjaolt mehaanilised, ei seostu karakteriga, siis Pihol seda ette ei tule. Kondid võivad olla murtud, kuid vägivallatult, inimomaselt.
Ka värvid on Pihol vaiksed. Märkamatult läheb üks värv teiseks üle, pole lappi, mis oleks üksainus, tugev, võitev vägivaldne värv või “surmaeelne” pintslitõmme. Kusagil pole märgata joone ja värvi võitlust. Ometi on selge, kust kõik tuleb: tulest, leegist. Tuli on Pihol tähtis tegelane. Tihti ta ennast ei näita. On hall kardinal. Võib olla põõsas nagu Moosesel, võib olla igal pool, kus on pilt, naise kleidis, käes või varruka vahel, peas või käte vahel või siis süles. (Too viimane on mu lemmik.) Kuigi teda tihti ei näidata, on ta Zeus, kes on suhtes kõigi oma alamatega, sekundaarsete värvide, armukestega.
Katkend Toomas Raudami arvustusest Sirbis Juss Piho näitusele, mis toimus 2022. aasta veebruaris Haus Galeriis.