Kati otsustas minna mehe korterisse olukorda kontrollima. „Lootsin, et ta on lihtsalt ära kustunud või kaotanud telefoni. Kuid leidsin ta vannitoa põrandalt surnuna,“ meenutab ta. Kati ei varisenud kokku ega puhkenud nutma. Mingil tasandil oli ta selliseks võimaluseks valmis olnud. Ta helistas häirekeskusesse, kuid kiirabitöötajad ei saanud enam midagi teha. „Ta oli pesu pesnud, habeme ära ajanud ja teinud ühe tööalase telefonikõne. Ilmselt ei osanud ta ise aimata, et lõpp on nii lähedal.“
