Eesti spordipublik saab oktoobris nautida kahte dokumentaali Mati Alaverist ja dopingust Eesti suusaspordist. Kahel kolmapäeval – 22. ja 29. oktoobril – on ETV kanalil vaatamiseks Pealtnägija lugu “Mati Alaver – valgusest varju”. Samuti linastus neljapäeval Delfi Meedia toodetud “Kindral”, mille režissöör on Mihkel Ulk.
Mihkel, kui hakkasid seda filmi tegema, siis olid sul kindlasti ühed mõtted. Nüüd on see valmis ja kui palju see lõpp kattub sellega, mille pealt liikuma läksid?
Eks algne unistus oli see, et kaamera ette tulevad ja räägivad oma ausa loo ära dopinguskandaalidega seotud inimesed. Aga mitte rohkem me neid kõnesid tegema hakkasime, seda rohkem saime aru, et tegelikult inimesed võtavad kõik mõtlemispausi. Meil jäi mulje, et natuke suheldi Matiga ja pärast seda on kõik lukku jäänud. Kõik inimesed, kelle poole pöördusime. Kes on mingil viisil suusatamisega seotud.
Kui tehakse persoonifilme, siis sageli tegijad ütlevad, et see on justkui persoonist, aga tegelikult sellest ajastust, nähtusest või valdkonnast. Kas selle filmi puhul on sama?
Eks inimesed meenutavad neid hetki kõik isemoodi. Need emotsioonid, need tunded, mida Mati Alaver ja Andrus Veerpalu meile pakkusid – need on midagi väga-väga erilist. Mati lugu jooksebki põhimõtteliselt nende emotsioonide taustal. Tema on olnud kõige selle arhitekt. Kui ühel hetkel hakkas suurepärane õhuloss kokku kukkuma, siis tegelikult jupp meie kultuurikoodi ja mälestusi sai väga räigelt rikutud. Läbi aastate tuli uut infot ja lõpuks juhtuski see, kuhu oleme tänaseks jõudnud, aga tegelikult on Mati täiesti lukus ja ei ole nõus silpigi rääkima, mis Eesti suusatamise ümber nendel hullumeelsetel ägedatel aastatel toimus.
Kui palju annate hinnanguid ja kui palju jätate otsad lahti vaatajale mõtlemiseks?
Ma tahaks loota, et hinnanguid me ei anna. Filmis “Kindral” oleme põhimõtteliselt ritta ladunud kõik valed. Kui oli võimalik, siis sinna samale kõrvale ka tõestuse, et see inimene, kes ekraanil seda juttu räägib, valetab. Valetaja ei olnud ainult Mati Alaver, vaid valetasid kõik, kes meil seal ekraanil ja suusatamisega seotud on. Ja tegelikult on see film jutustatud läbi ajakirjanike silmade. Kuna meil on selline situatsioon, kus põhimõtteliselt kogu Eesti suusatamine on oma suu lukku pannud, siis ajakirjanikel on nendest sündmustest väga head mälestused. Sama kirglikult nagu ajakirjanikud kajastasid kõiki võite, mida Mati, Jaak Mae ja Andrus Veerpalu meile tõid, siis tegelikult on nad… võiks öelda, et pisut solvununa või pettununa ka kajastanud ka neid patte, millega need mehed on hakkama saanud.
Mis sa arvad, mis saab edasi? Sinu film on kinodes jooksmas, “Pealtnägija” kaks osa tulevad välja. Vaadatakse ära ja nii edasi – mis siis edasi saab? Kas vaibub asi ära ja me edasi sammu astuda ei saa?
“Kindrali” filmi eesmärk on dokumenteerida see lugu, see ajastu, emotsioonid. Meelde tuletada ja rääkida ära Mati täiesti uskumatu lugu – kuidas absoluutsest kangelasest on saanud inimene, kellega paljud ei taha üldse tegemist teha. Draamakaar on täiesti uskumatu! Eks see film ole ära ja ega inimestel on dopinguteemast kõrini. See on üks järjekordne etapp ainult. Tõestada pole midagi vaja ja kõik on ju tegelikult selge. Eks neid artikleid tuleb veel. Ma tean, et Ekspressi toimetuses on juba teada, millised kivid on, kuhu alla peab vaatama. Aga suures pildis ei muuda see mitte midagi. Meie suusatamine on olnud patune suusatamine. Ja need tegelased, kes on selle taga olnud, on oma karistuse ju tegelikult saanud. Kõige suurem karistus on see, mis on riigi poolt tehtud ehk Eesti Vabariigi president on ära võtnud nii Andrus Veerpalult kui ka Mati Alaverilt kõik teenetemärgilt. Teenetemärki saab ära võtta ainult nii, kui inimese järgnev käitumine elus on olnud nii vääritu.