Venemaa ja Krimmi vaheliste varustusliinide hävitamine muudab omamoodi Putini trofeeks peetava okupeeritud poolsaare järjest isoleeritumaks. Õhutõrjesüsteeme on sealt mujale ümber paigutatud, kütusepuudus süveneb, Krimmi turismitööstus on varemetes ning kohalike elanike moraal on madal.
Majanduslangus, inflatsioon ja eelarvekriis.
Ukraina droonid ja raketid tabasid sihtmärke kaugel Venemaa tagalas. Enam ei saa end turvaliselt tunda üheski paigas, olgu see kui tahes hästi kaitstud. Näiteks häbistasid Ukraina rünnakud Putinit tema rahvusvahelise maineürituse ajal Peterburis ning sel nädalal süttis ka Moskva naftatöötlemistehas.
Venemaal on ka teisi probleeme. Hoolimata Lähis-Idas toimuva põhjustatud naftahinna tõusust piirab valitsuse tegevusvõimalusi ohtlik troika: majanduslangus, inflatsioon ja eelarvekriis.
Keskpanga juhti Elvira Nabiullinat ei nähtud kolm nädalat avalikkuse ees. Väidetavalt järgnes see tema hoiatusele Putinile, et Venemaa majandust ei tohi sõjapidamise nimel veelgi enam koormata. Armeenia, kunagine kuulekas Nõukogude satraapia, kinnitas aga sel kuul ülekaaluka valimisvõiduga taas oma läänemeelsust.
Samas ei ole see veel 1917. aasta, mil Vene sõdurid, kes olid palgata, näljased, halvasti juhitud ja kurnatud, lihtsalt rindelt koju kõndisid. Ukraina kiiresti areneval relvatööstusel puudub endiselt võime toota piisavas koguses relvi, millel oleks vajalik laskekaugus, täpsus ja hävitusvõime, et Vene vägede moraali ja võitlusvõimet täielikult murda. Lisaks on ka õhutõrje eriti ballistiliste rakettide vastu sageli ülekoormatud.
Mõnikord leiavad nad siiski jõudu ka oma piinajate üle nalja heita.
Purustatud Ukraina linnades kasvavat hukkunute arvu saadab ka korvamatu kultuuriline kahju, näiteks rahvusliku filmirekvisiitide ja kostüümide kogu hävimine.
Kurnatud ukrainlased väljuvad unetute ööde järel varjenditest, et leinata oma kaotusi. Mõnikord leiavad nad siiski jõudu ka oma piinajate üle nalja heita. Näiteks Kiievi kuulus McDonald’s on tabamuse juba kuuel korral – viimati mitme miljoni dollari väärtusega raketilt – kuid töötab endiselt edasi.
Ukraina edu võib siiski osutuda ajutiseks. Sageli kohaneb Venemaa nii rünnakul kui kaitses üllatavalt kiiresti. Hiinas toodetud reaktiivmootoritega uue põlvkonna droone on veelgi raskem tõrjuda ning need võivad tuua tagasi eelmise talve külma ja pimeduse. Kuid üldpilt on selge: Ukraina on räsitud, kuid murdmata ning Venemaa probleemid süvenevad ja neile ei ole lahendust.
Kui teated sellest lõpuks Putini infomulli läbivad, on tal siiski mõned valikud. Ühelt poolt võib sõda veelgi intensiivistada, otsides uusi mobiliseeritavaid nii kodumaalt kui välismaalt, paludes Hiinalt rohkem abi, tõmmates Valgevene sõtta, kasutades hävitavamaid relvi ning korraldades massilisi rünnakuid Ukraina tsiviilelanike vastu.
Eelnimetatud sammudel on aga omad riskid: majanduslik kokkuvarisemine, avalik rahulolematus, eliidi vastuhakud Minskis ja Moskvas ning rahvusvaheline hukkamõist. Eriti juhul, kui Hiina peaks sellistele otsustele vastu seisma.
Teine võimalus – ning ma kardan, et tõenäolisem – on kasutada sõnu ja tegusid selleks, et hajutada tähelepanu, lõhestada ja heidutada Ukraina toetajaid Euroopas.
Hiljuti nägime selle märke Suurbritannias, kus mõisteti süüdi kaks süütajat, kes ründasid peaministriga seotud vara. Selliseid nn halli tsooni rünnakud rünnakuid viivad tavaliselt läbi vahendajad, kelle on palganud Kremlile lähedased kuritegelikud võrgustikud, ettevõtted või muud organisatsioonid.
Kui kogu pilt oleks avalikkusele nähtav, tekitaks see veelgi suuremat muret.
Tänapäeval võib igaüks tekitada märkimisväärset kahju telefoni, sõnumirakenduse ja mõne tuhande naela väärtuses krüptorahaga. Need ulatuvad füüsilisest sabotaažist ja mõrvadest kuni küberrünnakute ja poliitiliste sekkumisteni.
Suurbritannia ja enamiku Lääne-Euroopa riikide avalikkus teab nende operatsioonide tegelikust ulatusest ja intensiivsusest vähe. Kui kogu pilt oleks avalikkusele nähtav, tekitaks see veelgi suuremat muret.
Venemaa poliitika vaatleja ja kirjanik Keir Giles märgib, et nende rünnakute eesmärk on muu hulgas paljastada meie nõrkused. Mida suudame ära hoida? Milliste rünnakute puhul suudame vastutajad tuvastada? Keda suudame karistada? Vastus kõigile neile küsimustele on enamasti: vähe, väheste ja väheseid.
See „metaandmestik“, nagu Giles seda nimetab, aitab Venemaal mõista, kuidas meid võimaliku tõsisema konflikti korral halvata.
Ukraina seisab raskete valikute ees
Kujutagem näiteks ette, et Venemaa korraldab provokatsiooni Norra demilitariseeritud Svalbardi saarestikus. Teoorias tuleksid Suurbritannia ja liitlased kiiresti Norrale appi. Aga mis siis, kui samal ajal süütavad palgatud jõugud riigijuhtide kodusid, uus küberrünnak halvab tervishoiusüsteemi ning droonid sulgevad taas peamised lennujaamad? Lisagem siia veel mõne Kremli kriitiku mürgitamine, millele seekord järgneb avalik paanikaga, ja tuumaeskalatsiooni ähvardus.
Ukraina on harjunud sellises tormis võitlema. Meie mitte. Hästi ajastatud bluff ja pahatahtlik segaduse külvamine võivad tasakaalustada Venemaa nõrkusi.
Ka Ukraina seisab raskete valikute ees: kas sõlmida kokkulepe siis, kui edu on nende poolel, või püüda oma eelist maksimaalselt ära kasutada. Võitluse jätkamine tähendab veelgi rohkem kannatusi ja ohtu, kuid relvarahu annaks Venemaale võimaluse hinge tõmmata, kindlustada oma kontroll Krimmi üle ja naasta hiljem uute nõudmistega. Nii Ukrainas kui ka liitlasriikides on selles küsimuses palju erinevaid seisukohti.
Rahu ei pruugi tuua stabiilsust, vaid uue kriisi
Tõenäolisem on, et rahu vallandaks Venemaal poliitilise kriisi.
Isegi sõja lõpp ei viiks meid tagasi näiliselt rahulikku perioodi enne 2014. aastat.
Tõenäolisem on, et rahu vallandaks Venemaal poliitilise kriisi. Võimalik, et Putini tõrjuvad kõrvale veelgi karmima poliitika esindajad või kerkivad esile võlts-liberaalsed jõud, kes pakuvad välja „taaskäivituse“. Kumbki variant ei tähenda stabiilsust ei Venemaal ega väljaspool seda. Venelased süüdistaksid Läänt veel terve põlvkonna vältel ning neil oleks mitmeid võimalusi oma viha ka väljendada.
Silmapiiril terendab kriis, mida venelased nimetavad sõnaga smuta – „segaduste aeg“. See tähistab perioodi, mil riik killustub ja laguneb, nagu juhtus viieteistkümne aasta vältel pärast 1598. aastat ning mille kajasid nähti ka 1917. ja 1991. aasta kokkuvarisemistes.
Venemaa lähinaabrid, alates Soomest kuni Poolani, peavad sellist stsenaariumi vägagi võimalikuks ning valmistuvad selle tagajärgedeks: põgenikevooluks, sõjapealike võimuvõitluseks, majanduslikuks kaoseks ja kontrolli alt väljunud tuumarelvadeks.Kaugemal asuvad riigid teeksid kõik, et sellist arengut vältida. Kuid meie, Suurbritannia ja nn vana Lääs, ei ole selleks valmis.
Kuidas see lugu Sind end tundma pani? Saada Kommenteeri Loe kommentaare (2)