Riigikogu 2005. aasta otsus lisada Venemaaga sõlmitud piirilepingu ratifitseerimise seadusele preambul, milles meenutati Tartu rahulepingut, kuid mis andis ka Venemaale aluse lepingust taganeda, ei olnud tulemuslik, ega vajalik, tõdes riigikogu liige Kalev Stoicescu (E200), kes oli piirilepingu läbirääkimistel Eesti poole üks juhtivaid diplomaate.
“Kas preambuli lisamine piirilepingule oli vajalik ja tulemuslik? Tulemuslik ta kindlasti ei olnud, kuid minu meelest ka mitte vajalik,” kirjutas Stoicescu sotsiaalmeedias. “Preambuli lisamine 2005. aastal ei olnud tark tegu,” lisas ta samas.
“Süüdistagu mind fundamentalistid riigireetmises vms, ma olen Eesti Vabariigi õigusliku järjepidevuse kaitsja, kuid ka tema tuleviku – mitte ainult mineviku – kaitsja,” rõhutas Stoicescu.
ERR-iga rääkinud tollased riigikogu liikmed Marko Mihkelson (Reformierakond, 2005. aastal ResPublica) ja Sven Mikser (SDE) hoidusid preambuli lisamise otsust kritiseerimast, leides, et sellest hoidumine poleks kuidagi muutnud Venemaa tulevast käitumist. Tollane välisminister Urmas Paet (Reformierakond) ei olnud siiski nii ühemõtteline, viidates sisepoliitilisele survele, mis sundis ka Reformierakonda preambuli lisamist toetama.
“Jah, ma muidugi mõistan tolle aja konteksti. Eesti oli juba liitunud Euroopa Liidu ja NATO-ga (2004) ning Venemaa saatmine … kohta tundus turvaline ja hea / õigustatud. Kuid nüüd, 20 aastat hiljem, oleme siiski targemad. Ma loodan,” jätkas Stoicescu. “Preambuli pooldajatel, vähemalt algatajatel, pidi olema täiesti selge, et see ei muuda mitte midagi Venemaa ametlikus positsioonis. See ei saanud muuta ka mitte piirilepingut. Mida siis sooviti sellega saavutada? Mulle jääb täiesti arusaamatuks, peale sisepoliitiliste plusspunktide kogumise,” märkis ta.
Stoicescu kirjeldas, kuidas ta oli aastatel 1995-1996 Eesti ja Venemaa vaheliste piiriläbirääkimiste delegatsiooni liige, 1996. aasta teises pooles sisuliselt volitatud delegatsiooni juht, kuna delegatsiooni ametlik juht Raul Mälk määrati Eesti suursaadikuks Ühendkuningriiki.
“Ma kirjutasin oma initsiaalid Eesti-Vene maismaa piirilepingu eelnõule (ka merepiirilepingule, mida vormistati eraldi) Vabariigi Valitsuselt saadud volituste alusel. See piirijoon on, nagu ta oli toona kahes piirilepinguprojektis, Eesti-Läti-Vene kolmikpunktist maismaal (Pedetsi jõel) kuni Eesti-Soome-Vene kolmikpunktini (Soome lahes), sama, mis ka praegu reaalselt toimib,” meenutas Stoicescu.
“Ma kinnitan, et me tegime läbirääkimistel kõik selleks, et piirilepingus oleks kajastatud Eesti õiguslik järjepidevus Tartu rahulepingu alusel. Toona, 1990. aastatel, mis oli Eesti jaoks ajalooline võimaluste aken liitumaks Euroopa Liidu ja NATO-ga – mis meil ka õnnestus – seisis ees karm valik: püüda Venemaaga riigipiir paika panna, loobudes okupeeritud ja annekteeritud aladest Petserimaal ja Narva-tagustel aladel, mille tagasi saamise tõenäosus oli sisuliselt null, rääkimata vaesunud piirkondade liitmisest ja kümnete tuhandete Venemaa kodanike “impordist”, nagu neid Eestis vähe oleks, kuid kindlustades endale euroopaliku tuleviku, või ajada oma õiguspärast ja eestlaslikku jonni. Pragmaatiline või õiguspärane valik?” kirjutas ta.
Teatavasti on Eesti ja Vene välisminister allkirjastanud piirilepingu kahel korral – 2005. ja 2014. aastal, kusjuures esimesel korral lisas riigikogu erakonna Isamaa eestvõttel lepingu ratifitseerimise seadusele preambuli, milles rõhutas Eesti riiklikku järjepidevust ja Tartu rahu rolli selles. Sellele ei olnud küll juriidilist jõudu piirilepingu üle, kuna ei olnud selle osa ega muutnud seda, kuid ometi andis Venemaale suurepärase võimaluse riigiduumas piirilepingu ratifitseerimisest keelduda, märkis Stoicescu.
“Teine võimalus tekkis 2014. aasta alguses, kui piirileping täiendati klausliga vastastikuste territoriaalsete nõudmiste puudumisest ning sai uuesti allkirjad, kuid Venemaa kallaletung Ukrainale pani asjale kriipsu peale,” meenutas Stoicescu.
Ta rõhutas, et selline ekskursioon ajalukku selgitab kümnenditetaguste otsuste mõju tänastele sündmustele. “Tollal (2005) lähtuti poliitilisest konjunktuurist ja parasjagu valitsenud parimast äranägemisest, kuid ajad muutuvad ning lõpuni lahendamata probleemid tulevad uuesti esile,” märkis Stoicescu.
“Eesti piirileping Venemaaga ühest küljest ei tähenda tänapäeva ja lähituleviku tingimustes väga palju, sest Moskoovia rikub nagunii jõhkralt rahvusvahelist õigust. Teisest küljest, Eesti-Vene riigipiir on ainus NATO ja Euroopa Liidu piir Venemaaga, mis ei ole kahepoolselt juriidiliselt jõustatud,” tõdes Stoicescu. “Nüüd on nii. Piirilepinguid Venemaaga pole. Saatse saabas (ka “väike saabas”) on Venemaa territoorium. Me peame uusi teid nende ümber ehitama. Me muidugi teeme seda, kiirendatud korras, kuigi oleks pidanud ammu tegema. Elu läheb edasi,” kirjutas ta, lisades, et kui piirileping kehtiks, ei pruugiks praegu Saatse saapa probleemi enam olla.
Setomaal, Eesti territooriumisse lõikuval, aga praegu Venemaale kuuluval mõneruutkilomeetrisel Saatse saapa maasiilul kulgeb umbes 800 meetri pikkuselt Värska-Saatse maantee, mis lühendab ümberkaudsete elanike liikumisvaeva. Maanteel liikumise kord sätestati 2003. aastal Eesti ja Venemaa piiriesindajate kokkuleppega ning see võimaldab Eesti sõidukitel saapast läbi sõita, kuid ei luba seal peatuda ega seal jala käia. Saatse saapast ümber minnes pikeneb teekond sellest teisele poole jäävate küladeni paarikümne kilomeetri võrra.
Saatse saapa teema tõusis teravalt päevakorda reedel, kui piirivalve märkas sealsel maanteel eraldusmärkideta, aga relvastatud Vene sõjaväelasi ning sulges provokatsioonide ärahoidmiseks tee. Samas on teada, et nii politsei- ja piirivalve, aga ka muud Eesti riigiametnikud väldivad juba ammu selle teelõigu läbimist, kuna sellel sõites sisenetakse Venemaa territooriumile ning sellega sisuliselt ka tema võimu ja voli alla.
“Peaasi, et me ei erutuks arutult iga kord, kui Venemaa territooriumil, riigipiiri läheduses, ilmub seitse või kümme “rohelist mehikest”, keda nimetatakse “üksuslasteks”. See ongi Venemaa psühholoogilise sõja eesmärk, et me oleksime Eestis ja laiemalt läänemaailmas pidevalt leilis,” lõpetas Stoicescu oma seisukohavõtu.