Kui vana mõisa trepil vaikib aeg ja tuul liigutab sajandite tolmu, kerkib ikka ja jälle küsimus: kelle lugu me õigupoolest jutustame? Kas parunite, talupoegade või nende maastike oma, mis on näinud nii võimu kui alandust, rikkust ja kaduvust? Mõisad ei ole üksnes mineviku varemed, vaid Eesti ajaloo keeruline peegel, milles vaatame tänini iseenda nägu, kirjutab kunstiajaloolane Juhan Maiste.
Eesti mõisad on läbi sajandite olnud korraga nii võimu sümbol kui ka vaiksed tunnistajad talurahva unistustele oma maast. Kõik muutused, alates talude päriseksostmisest ja radikaalsest maareformist kuni nõukogude kolhooside ja iseseisvuse taastamise järgsele restaureerimisbuumini, on neisse jätnud sügava jälje.
Täna seisavad paljud endised härrastemajad uue ajastu lävel. Mis saab majadest, mille seinad mäletavad paruneid ja kolhoosiesimehi ning kus nüüd tegutsevad muuseumid, koolid või uued eraisikutest omanikud? Kui palju on meist valmis nägema mõisasid millegi enama kui lihtsalt kalli kinnisvarana?