Pulmapaigas on tunda nii ootust kui ka möödunud aegade hiilgust. Viinavabriku müürid on vormunud massiivsetest maakividest, silmadeks kõrged kaarjad aknad, aktsendiks tahtvalge torn ja tahveldatud udusinised uksed. Pole just keeruline tunda end kui aadlik lossiõuel.
Kandikutelt kaovad esimesed ampsud. Šampanjaklaasides prõksub miniatuurne ilutulestik.
Roosiaeda on tekkinud väike järjekord, et teha kaduvas suves üks igavene pilt. Ja igaks juhuks teine veel, sest äkki jäid silmad kinni.
Naerupahvakud kallutavad päid kuklasse, vilksatused taskupeeglisse, et korrigeerida huulepumatit. Meeleolu on ülev. Õhus on ootust.
Juba varsti ilmubki mitmekümnepealise seltskonna ette kuldsete nööpidega kaarenmustas kuues Üllar Saaremäe. Ta on kehastunud Kadrina esimeseks jaamaülemaks Friedrich Alexis Kreutzwaldiks, et juhatada kallid külalised „rongidepoosse“, kus algab sündmus, mille tõttu kõik need kleidid triigitud ja särgid pressitud said.
Kõigepealt Priit, erksininses. Siis juba Alina. Kleidis, mis peen kui ämblikuvõrk, käsivartel voolamas majesteetlik brokaatkeep.
Tundlike sõnade saatel värisevad alahuuled ja libisevad esimesed pisarad. Õnnelikud on need, kes pistsid põue taskuräti või valisid veekindla ripsmetuši.
Esimene kibe on oi kui magus!
Hõissa, pulmad, hõissa, Alina ja Priit!
Oled juba tellija?Logi sisse