Rohkem võiks sisuliselt debateerida selle üle, mis on järgmisel neljal aastal prioriteetsem, kas rajada rohkem lastemänguväljakuid, korrastada mõni haljasala või hoopis suunata rohkem raha tänavaruumi rekonstrueerimisse, kirjutab Edgar Kaare.
Hiljuti toimus Tartus ja Tallinnas Eesti Arhitektide Liidu korraldatud ruumiteemaline debatt, kus valitavad poliitikud said vastata linnaruumi arenguid puudutavates küsimustes.
Osalesin Tartu plokis koos arhitekt Urmo Metsaga peegeldaja (reflekteerija) rollis ja moderaator Mirko Ojakivi andis võimaluse debatti tagasisidestada ning küsida erakondade esindajatelt täpsustavaid küsimusi.
Seadsin endale eesmärgiks hinnata, kas ja kuidas valitavad kandidaadid püsivad linnaruumi arengusuundade käsitlemisel üldisemas kohaliku kogukonna elukeskkonda pikaajaliselt korraldavas raamistikus.
Peamised elukeskkonna eesmärgid on meil sõnastatud Tartu linna üldplaneeringus. Näiteks liikuvuse teemaplokis tõid paari erakonna esindajad välja üsna selgelt üldplaneeringuga vastuollu minevad seisukohad, et linnatänavate parendamisel piisab jalakäijale ühe meetri laiusest jalgteest ja peamine, et autoteed saaks maksimaalselt laiad.
Samal ajal hinnatakse rohealasid, kuid ei märgata, et rohealadele peab tagama kõigile liiklejatele hea ligipääsu ja et autokeskne tänavaruum tekitab vahetult palju liiklusmüra ka rohealadele ning toob vaid autosid, sh ummikuid juurde.
Kui panime moderaatoriga üldplaneeringu transpordi põhimõtete peatüki muutmise hääletamisele, siis kandideerijatest kaks tõstsid käe ja olid valmis selle peatüki kohe ümber kirjutama, kui antaks vaid võimalus.
Kuna liikuvus ja linnatänavate disain on kujunenud vähemalt Tartu debati näitel vaat et kõige olulisemaks teemaks üldse, siis vaatlekski valimiste ja üldplaneeringu vahelist seost liikuvuse teema taustal.
Kas valimistel on piisavalt alust seada üldplaneeringu eesmärke kahtluse alla? Üldplaneering on nelja-aastase valimistsükli ülene strateegiline dokument, mis on läbinud mitmed avalikud arutelud, hääletatud volikogu poolt sobivaks ja sellega on sündinud ühiskondlik kokkulepe järgmiseks enam kui 20 aastaks.
Mina mõistan ja toetan kodanikuna üldplaneeringu protsessi nõnda, nagu seda Tartu linna üldplaneeringu selgituste juures on kirjeldatud:
7. oktoobril 2021 kehtestas Tartu linnavolikogu Tartu linna uue üldplaneeringu, mis seab Tartu linna ruumilise arengu suunad lähimaks paarikümneks aastaks. Üldplaneering on linna ruumilise arengu suunamise olulisim dokument.
Planeeringuga määratakse ühest küljest linnaruumi pikemaajalised strateegilised suundumused – vaadatakse linna n-ö suuremalt lennukõrguselt. Teisest küljest aga on see tulevikku suunatud ruumilise arengu üsnagi detailne kava – siin kajastuvad sillad, tänavad, hoonestusalad, metsad, põllumaad, haljasalad, ülikoolid, lasteaiad, spordihallid jne. Oluline on selle juures arusaam, et igale konkreetsele krundile üldplaneeringuga kokku lepitud maakasutus- ja ehitustingimused on püsivad. Näiteks, et planeeritud lasteaia asemele ei saa ehitada parklat või et keset elurajooni ei ehitata hiljem tehast.
Üldplaneeringu ülesandeks on tasakaalustada erinevate osapoolte, sh linnaelanike, ettevõtjate, tudengite ning linna kui avalike huvide ja väärtuste eest seisja ja riigi huvid. Tartu linn ei tee planeeringut iseendale, vaid kõigile, kes siin elavad, tegutsevad, liiguvad, õpivad ja puhkavad.
Üldplaneeringu kümnest tähtsamast väljakutsest aastaks 2040+ on muu seas välja toodud, et:
- Tartu on ligipääsetav linn, kus ühistransport ning jalgsi ja rattaga liikumine on eelistatud, jalg- ja rattateede võrk on katkematu.
- Tartu kesklinn on elav, jalakäijasõbralik ja inimmõõtmeline. Aastaringselt toimiv avalik ruum pakub rohkelt võimalusi elamiseks, õppimiseks, vaba aja veetmiseks, ostlemiseks ja asjaajamiseks.
Üldplaneeringu transpordi ja liikuvuse peatükis on märgitud:
Transporditaristu planeerimisel ja projekteerimisel tuleb lähtuda liiklejate hierarhiast:
Seega pole üldplaneering iga nelja-aastase valimistsükli mõjutada. Vastasel juhul oleks dokumendist vähe abi ja see seaks kogu üldplaneerimise vajaduse küsimärgi alla. Ometi näeme nii Tartus kui ka Tallinnas, et kui arutatakse tänavate kujunduse üle, siis sõnavõttude läbilõikes ujutakse üldplaneeringu suhtes tugevalt vastuvoolu.
Räägitakse autojuhtide kiusamisest, mingist uuest ratturisõbralikust moevoolust, mis olevat möödanik ja ei aduta, et iga autostumist soodustav ja teisi liikumisviise mitte toetav liigutus tänavadisainis toob kaasa aina uusi autokasutajaid, mis on esimene põhjus vähem sujuva ja ummikuid toitva tänavaruumi kujunemisel.
Kas üldplaneering koos seda toetavate strateegiliste dokumentidega (sh rattastrateegia) on liikuvuse osas läbi kukkunud? Kas inimesed pole saanud üldplaneeringu koostamisel piisavalt oma sõna sekka öelda? Miks on tekkinud niivõrd suur vastuseis?
Kui üldiselt ei vaidlustata kohalikel valimistel ja muudes avalikes debattides üldplaneeringu hoonestamisega seotud tingimusi, siis tänavaruumile seatud eesmärgid justkui polegi aluseks.
Üldplaneeringust loeme välja, kuhu ja milliselt võib hooneid ehitada, sh hoone korruselisus jm olulised näitajad. Need tingimused võiksid anda ka potentsiaalsele kinnistu ostjale pikaajalise kindlustunde, et kui osta üks või teine kinnistu, siis saab just sellise pikaajaliselt kestva kindlustundega ehitusõiguse kinnistuga kaasa. Ei ole naabruskonnale ja kinnistu omanikele ohtu, et järgmiste valimistega piiratakse näiteks seni lubatud viis korrust laksust kahe korruse peale ja/või vastupidi.
Ma näen tänavaruumi ja üldse avalikku ruumi puudutavate üldplaneeringus antud tingimuste ja suundade puhul samasugust pikaajalist kindlustunnet andvat põhimõtet nagu hoonestamise juures.
Kui omavalitsus ja kohalik kogukond on kokku leppinud mingites eesmärkides, siis ei kuulu need iga valimisperioodiga valitavate poolt vaidlustamisele. Linnaruumi eesmärke vaidlustame ikka esmajoones planeerimistegevuse protsessi kaudu.
“Pisemaid muudatusi saab vahepeal jooksvalt ka üldplaneeringut muutva detailplaneeringuga ellu viia.”
Kui algatatakse järgmine üldplaneeringu uuendamine, siis on õige aeg põhimõtted üle vaadata. Pisemaid muudatusi saab vahepeal jooksvalt ka üldplaneeringut muutva detailplaneeringuga ellu viia, kuid seegi vajab siis põhjalikumat avalikustamist ja kohaliku kogukonna kaasamist, et muudatus saaks mitmekülgselt põhjendatud.
Teisisõnu, ma teadlikult ei osta Tartusse omale kinnisvara ega koli sinna elama, kui üldplaneering ei sõnasta mulle sobivaid pikaajaliselt täidetavaid elukeskkonna väärtuseid. Antud juhul üldplaneering seda teeb ja nii tekib ka inimestel õigustatud ootus, et neid põhimõtteid strateegiliselt täidetakse. See on valimiste ülene linna lubadus linnakodanikele.
Sellest minu üleskutse ja soovitus nii valijale kui kandideerijale. Tutvuge kohaliku üldplaneeringuga, mis kajastab üldiseid positiivseid elukeskkonna arenguid ning suundumusi ning küsige endalt, mitte kas, vaid kuidas üldplaneeringut ellu viia.
Piiratud ressursside tingimustes võiks rohkem sisuliselt debateerida selle üle, mis on järgmisel neljal aastal prioriteetsem, kas rajada rohkem laste mänguväljakuid, korrastada mõni haljasala või hoopis suunata rohkem raha tänavaruumi rekonstrueerimisse.