Konverents „World Poetry Today: Production, Translation, Reception“ 1. – 4. X Tartus. Konverentsi aluseks oli kolm uurimisprojekti: Liina Lukase juhitav „Lüürilise luule tegur väikeste kirjanduste kujunemisel“ (PRG1106), Daniele Monticelli juhitav „Tõlkimine ajaloos, Eesti 1850–2010: tekstid, tegijad, institutsioonid ja praktikad“ (PRG1206) ning Rebekka Lotmani juhitav „Noorte hääled digiajastu luules: poeetika, hoiakud ja identiteedid“. Esimest kaht rahastab Eesti Teadusagentuur, kolmandat kultuuriministeerium. Konverentsi toetasid ka Tartu ülikooli humanitaarteaduste ja kunstide valdkond, Tallinna ülikooli rektor ja Eesti Kultuurkapital, koostööpartner oli Eesti Kirjanduse Selts. Konverentsi korraldus- ja teaduskomiteesse kuulusid Liina Lukas, Daniele Monticelli, Rebekka Lotman, Katre Talviste, Saara Lotta Linno, Miriam McIlfatrick-Ksenofontov, Maris Saagpakk ja Jaanus Valk. Ürituste toimkonda kuulusid Daria Zimarin, Rahel Ariel Kaur, Emilia Kõiv, Saara Lotta Linno, Nicolas Lotman, Miriam Mcllfatrick-Ksenofontov, Johanna Roos, Marja Unt, Jaanus Valk ja Tõnis Vilu.
Oktoobri alguses toimus Tartus Eesti Võrdleva Kirjandusteaduse Assotsiatsiooni kuueteistkümnes ülemaailmne konverents pealkirjaga „Maailmaluule täna: loome, tõlge, retseptsioon“. Neil, kes tahavad toimunust saada korraliku teadusliku ülevaate, soovitame järgmine kord ise kohale tulla. Kui ollakse nõus kahe luuleentusiasti ekstsentrilis-subjektiivse mõtete vooluga, siis sobib seda artiklit lugeda küll.
Mis on see luuleuurija konverents?
See on: kui räägid elust
ja millestki muust.
Sest kui need neli päeva meile midagi õpetasid, siis seda, et luule ongi elu. Vähemalt sajapealise professionaalsete nohikute seltskonna puhul, kes tuleb üle maailma kokku selleks, et tundide kaupa luule üle arutleda, luulet lugeda ja kuulata, luulet hingata ja selles elada …
Erialased konverentsid on akadeemilisele seltskonnale nagu muusikafestivalid normaalse(ma)te huvidega inimestele. Hunnik sarnasest süttivat rahvast saab kokku; valutab pead, keda kolmest samal ajal esinevast superstaarist parasjagu kuulama minna; arutab kaaslastega plokkide vahel vastkogetut ning astub päeva lõpus arglikult, veinipokaal käes, oma lemmikule ligi, et esitada kaua hingel on olnud küsimusi. Ja lõpuks on nii õnnelik ja väsinud, et toibub kõigest vähemalt kaks päeva. EVKA konverents kattis need võrdluspunktid edukalt: nelja päeva vältel esines kolmes paralleelsessioonis üle saja luuleuurija meilt ja välismaalt.
Seda sorti ürituse suurim väärtus ongi väljund, mille see annab inimestele, kelle südameasi on miski, mis üldsuselt erilist tähelepanu ei saa. Neli konverentsipäeva möödusid mikrokosmoses, kus sonetid ja haikud, vabavärss ja ranged riimid, XIII sajandi Pärsia poeedid ja XXI sajandi Eesti räpparid on kõik koos prioriteetide püramiidi tipus, mitte keldrinurgas, kuhu majandusteadlased ja itiarendajad võib-olla kunagi sattunudki pole. Ja luulefanatt on seal mikrokosmoses igatahes väga mõnus olla, eriti kui pausi ajal õnnestub üks kuum kohv ja paar küpsist ligi tõmmata. Safe space luuleuurijatele, sellist asja ei kohta iga päev.
Aga kes need luuleuurijad siis on? Ja millega nad täpsemalt tegelevad?
Tüpoloogiat koostada on küllalt keeruline, konverentsi seltskond on kirju. Vanuseliselt vahest vähim: keskmine ettekandega osaleja on üle 40, tihti ka üle 50 aasta vana. Aga on ka noori, 20. eluaastate esimese poole esindajaid, ning peagi 80. sünnipäeva tähistav Jüri Talvet, kes on teatavasti EVKA üks loojatest ja konverentsi esimene peakorraldaja. Vanusest mööda minnes on pilt aga lausa lõbus.
Nimesid nimetamata (tuleb tunnistada, et enamik neist uppus vaatamata nimesiltidele infolaviini) leiab seltskonnast eest näiteks baretiga idaeurooplasest sonetiproua, kelle kavala pilgu alla jäänule saab õnneks siiski osaks heakskiit; kirjus Kagu-Aasia mustris mehe, kes on tegelikult tulnud Californiast ja kelle telefonihelinaga kõik konverentsi lõpuks hästi tuttavaks on saanud; ühe hirmolulise peaesineja, kes nii oma hääletooni, teadmiste kui ka perfektselt sümmeetrilise juuksepiiri poolest oleks nagu Wes Andersoni filmist välja hüpanud … Need on kolm esimest, kes meelde jäid. Kokku oli esinejaid üle saja; Eesti luuleuurijad, kusjuures, ei jää veetlevuses välismaalastele sugugi alla.
Noore, algaja uurijana on hea tunda, et kuigi õhkkond on akadeemiline ja suhtumine professionaalne, võib siin ilmas lubada endale ka pisut ekstsentrilisust. On see maailm ju nii pisike, et seada rangeid piire – kes on oodatud, kes mitte – tähendaks iseenesele jalga tulistamist. Me ei julge küll ka väita, et näiteks zooloogide või astrofüüsikute konverentsilt samavõrd säravat seltskonda eest ei leia.
Konverentsil „Maailmaluule täna: loome, tõlge, retseptsioon“ esines üle saja luuleuurija meilt ja välismaalt. Üks peaesinejaid oli Virginia ülikooli professor Jahan Ramazani, kes avas XIII sajandi Pärsia poeedi Saadi Shirazi eleegiate maailma ning analüüsis leina ja luule suhet.
Johanna Roos
Millest mõtleb luuleuurija?
Sisu seisukohalt on lood ainult rikkalikumad. Selleaastase konverentsi teema maailmaluule lubas end tõlgendada müriaadil moel, ka siis, kui läheneti konkreetselt näiteks luuletõlke probleemidele. Esimese päeva esimene peaesineja, Hamburgi ülikooli professor Claudia Benthien kõneles näiteks luule ülekandmisest avalikku ruumi – seegi on omamoodi tõlkimine. Tema esinemisest jäi enim kõlama ja kandus edasi kogu ülejäänud konverentsi ettekannetesse-jutuajamistesse tõsiasi, et luule esineb tänasel päeval (ja nii on see olnud igal ajal) lugematuis vormides: raamatukaante vahel, räppari või laulukirjutaja sõnade vihikus, laval, telefoni toksitud märkmetes, grafitina klubivetsude ja elumajade seintel. Ja kõik need vormid omakorda on igikestvas muutumises.
Newcastle’i ülikooli tõlkeõpetuse emeriitprofessor Francis R. Jones teatas John Donne’i parafraseerides, et ükski tõlkija pole saar ning „üksiku tõlkegeeniuse“ kuvand on iganenud müüt. Eksperimenti, mille käigus poeedid, tõlkijad ja keeleeksperdid kuue päeva jooksul eri koosseisuga töögruppides luulet tõlkisid, võib täie austuse juures kirjeldada kui kõige nohiklikumat kiirkohtinguseeriat maailmas. Jones avas tõlkimise kui koostööl põhineva kunstivormi laia tugivõrgustikku nii suure entusiasmiga, et eneselgi tekkis veider kiusatus tõlkijaks hakata (kuigi paar päeva varem Betti Alveri ja Artur Alliksaare värsside tõlkimisega maadelnutena teadvustame, et see töö on erakordselt raske).
Peale Jonesi oli meil au kohtuda Oxfordi luuleprofessori – jah, selline professor on neil olemas! – A. E. Stallingsiga ja kuulata tema loengut. Võrdselt luuletaja ja luuletõlkija puhul piisab Stallingsile otsavaatamisest mõistmaks, et elu ja luulet kujutav Venni diagramm on seekord üks ümmargune ring. Juba aastakümneid Kreekas elava ameeriklanna pilguheit nii vanakreeka kui ka nüüdisaegse kreeka luule tõlkimisse avas silmad sellele, mida saab kogeda vaid Kreekas, kus igapäevakeeles kohtab sõnu, mis meile on keerulised vanakreeka päritolu terminid. Näiteks „litootes“: meile retooriline võte, kreeklastele kokkuhoiupoliitika. Seeläbi sai selgeks ka vanakreeka tekstide hämmastav ajakohasus meie praeguses maailmas. Tasub mainida, et Stallingsilt saime hinge rõhunud küsimusele vastuse ka meie. Luuleprofessor usub, et silbilisrõhuline luule on pärast vabavärsi võidukäiku taas pead tõstmas – „vana“ luule uurijate aplaus ei lakka.
Välismaa peaesinejaks oli eelmainitute kõrval ka viimaste aastate luuleuurimise superstaar Jahan Ramazani, Virginia ülikooli professor, kes avas XIII sajandi Pärsia poeedi Saadi Shirazi eleegiate maailma ning analüüsis leina ja luule suhet. Vaatamata konverentsi viimasel päeval peetud ettekandele oli Ramazani esitus nii kütkestav, et kolmepäevasest luulemaratonist väsinud mõistus sai lõpusirgeks vaid jõudu juurde. Tuleb siiski tunnistada, et Ramazani väide, et just leina on luulevormi parim tõlkida ja leinaluulet ennast parim ühest keelest teiste tõlkida, äratab tahtmist hinnatud professoriga debatti astuda.
Kodumaised peaesinejad, Tartu ja Tallinna ülikooli väärikaimad härrad Peeter Torop, Rein Raud ja Mihhail Lotman ei jäänud oma loengute lennukuse ega põnevuse poolest väliskülalistele sugugi alla. Õiges Tartu-Moskva koolkonna traditsioonis pakkusid nii Torop kui ka Lotman lihtinimesele keerulise, aga pingutuse ja väikese arutelu järel lummava semiootilise vaate luule tõlkimisele, muundamisele ja muutumisele nii ajas kui ka meediumis. Raud andis aga kuulajatele luulele ja selle tõlkimisele lähenemiseks põhjapaneva õpetuse, tuginedes ühtaegu enese ekspertiisile ja parimatele traditsioonidele.
Luuleline igavus
Superstaaridele ei jäänud alla mitmekülgsed, ent hoolikalt kokku sobitatud ettekandeplokid. Kuidagi eriti puudutas transmeedia teema, illustreerides luule ja selle tõlke (või pigem tõlgenduse) jõulist vahekorda nii praktilises kui ka teoreetilises võtmes. Ettekannetes toonitati kunstivormide vahendamise tähtsust. Nii tekkis ühe ettekandja hääle abil seinale luuletust mustriteks tõlkiv pilt, teine võrdles hüperteksti risoomiga, sest mõlemad moodustavad lateraalselt detsentraliseeritud, vohava ja omavahel seotud suhete võrgustiku, ja kolmas lisas, et tõlge mitte ainult ei vahenda, vaid loob. Vägev.
Mainimata ei saa jätta ka teemaplokki, kus kõneldi kodumaiste noorte häältest luules. Esinejate fookus liikus mängleva kergusega murdekeeles kirjutavatelt, noh, võrdlemisi noortelt autoritelt skandaalsetele naisräpparitele ning nende vahele mahtusid veel nii Eesti venekeelsed autorid – maailm, mida tahaksime „põliseestlastena“ tuttavamaks ja kättesaadavamaks teha – kui ka riimi (!) olulisus praeguses luules. „Vana“ luule uurijate aplaus kestab.
Aususe huvides tuleb aga üles tunnistada, et kõik ettekanded polnud plenaaresinejate tasemel paeluvad. Ent kohati on ka „luuleline igavus“, mis mõnikord mitmetunniste ettekandevoorude virvarris tekib, väärtuslik. Siinkohal tsiteerime üht anonüümsust ihkavat magistranti: „Mul oli vahepeal n i i igav, et ma hakkasin oma magistritööd planeerima.“ Jah, ka see on võimalik. Mõte triivib minema (jääd mõtlema näiteks ettekandele, mis endal tunni pärast pidada tuleb, kohvipausi maitsvatele singirullidele või eelmise esineja lipsule) ja reaalsusse naastes läkastad keerulisest terminivoost koormatud jutuvoo keerises. Tasub siiski rõhutada, et tunnetuslikku uppumist sel konverentsil nappis.
Erilist kosutust akadeemilistele päevadele pakkusid puhtluulelisemad õhtud. A. E. Stallingsi sooloõhtu, Tartu luuletajate mitmekeelne lugemine Emajõe kohal õõtsudes, maailmaluule kaleidoskoop – luuleuurijad kipuvad olema ka luuletajad –, rahvusvaheline prõmmuõhtu ja lõpuks noorte luuletajate performance konverentsi lõpupauguna … Selle viimase üle, tuleb tunnistada, oleme eriti uhked, sest – täieliku saladuskatte all – olime just meie peo peaorganisaatorid. Kõike olulist sai seal: luulet (!!!), ekstsentrilist ruumikasutust, verd, teatrit, olulisi poliitilisi sõnumeid ja äraspidiseid hümne.
Tegelikult võiks nii kokku võtta kogu konverentsi.