Teine nõrk koht on presidendivalimiste kord, millel on alati suur oht muutuda poliitiliseks lehmakauplemiseks. Sõjaajaloolane Art Johanson nimetab Postimehe arvamusküljel Eesti presidendivalimiste korda okastraadidemokraatiaks: süsteemiks, kus demokraatlikud institutsioonid küll eksisteerivad, kuid rahva otsene mõju on piiratud poliitiliste filtritega.
Põhiseaduse kolmas nõrk koht on piiratud võimalused esile kutsuda erakorralisi valimisi, mis on samuti otseselt seotud rahvale suurema otsustusõiguse andmisega.
Põhiseaduse koostajatest on võimalik aru saada, et kehtiva süsteemi kujundamisel mängis oma rolli trauma 1920. ja 1930. aastate ebastabiilsusest. Seetõttu oldi ettevaatlikud rahvahääletuste ja erakorraliste valimiste suhtes. Hirm ebastabiilsuse ees ärevate 1990. aastate algul peegeldas ajastu vaimu.
Nüüdseks on Eesti demokraatia aastakümneid stabiilselt küpsenud ja arenenud. Seetõttu võib 34 aastat pärast põhiseaduse kehtima asumist teha järeldusi, et piirangud rahva tahte otse kehtestamisele on kohati ajale jalgu jäänud ja liialt karmid. Nagu lepingutega ikka, tekib aja jooksul vajadus tingimusi veidi uuendada või kohandada – riigikogu peab seda ülesannet tõsiselt võtma.
Ajakirjanduse ja põhiseaduse valvurite ülesanne on tähelepanelikult jälgida, et riigi institutsioonid ise ikka täidavad põhiseadusesse kirja pandud eestluse eesmärke ja isikuvabaduste põhimõtteid.
Nendele naistele ja meestele, kelle kirja pandud põhiseaduse 34 aastat tagasi rahva poolehoiu võitis, tuleb aga teha suur kummardus. Suures pildis hästi toiminud leping vaba riigi ja vabade kodanike vahel on olnud Eesti senise edu selgroog.