Ootamatult on meie seast lahkunud mari rahvusliikumise pikaaegne liider, lavastaja, näitleja ja poeet, Šketani-nimelise Marimaa rahvusteatri peanäitejuht Vassili Pektejev.
Pektejev sündis 1954. aastal Mari ANSVs Morko rajoonis Uilemi külas. Teatriga sai ta sina peale, olles 1971. aastast Šketani-nimelises teatris lavatööline. 1973. aastal asus ta õppima Mari riikliku pedagoogilise instituudi ajaloo-keeleteaduskonda, aastatel 1975–1980 õppis ta Leningradi teatri-, muusika- ja kinematograafia instituudis lavastajaks. Diplomilavastuseks oli tal mari klassiku Miklai Rõbakovi näidend „Tšodõra müi“ ehk „Metsmesi“. Tööle asus ta lavastajana Šketani-nimelises Mari Eli riiklikus teatris, 1987. aastal sai temast pealavastaja ja 1992. aastal kunstiline juht, kellena töötas kuni 2002. aastani.
Teatritöö kõrvalt oli Pektejev sisuliselt mari rahva juht: aastail 1992–2000 valiti ta mari rahva kongressil korduvalt kongressi vanemaks (mari keeles onjoža). Ta esitas Venemaa ülemnõukogule taotluse, et mari rahva kongressi tunnustataks kogu mari rahva esindajana. Sellele vastati aga eitavalt, soovitati see registreerida ühiskondliku organisatsioonina. See töö tähendas pidevat opositsiooni võimudega, kuna võim ei arvestanud mari rahva huvidega.
2002. aastal teravnesid suhted Mari Eli tollase presidendi Leonid Markeloviga niivõrd, et kogu rahvusteatri juhtkond, sealhulgas Pektejev, vabastati ametist. Ajalehes Helsingin Sanomat ilmusid mitmed Marimaa presidendi rahvuspoliitikat kritiseerivad artiklid, sest Markelov tahtis ühendada kaks mari teatrit ja vähendas mari keele tunde koolides. Pektejevi organiseerimisel toimusid maride protestimiitingud ja nende rahvusprobleemid tõstatusid Euroopa Nõukogu parlamentaarses assamblees.
Konflikti tõttu Mari Eli juhtidega oli Pektejev 2002. aastal sunnitud lahkuma oma teatrist, kus teda ei lastud uksestki sisse. Pektejevist ei tohtinud kirjutada ükski vabariigi ajaleht ja ta pidi lavastama mujal, näiteks Kalmõkkias. Samal ajal oli ta Peterburi teatriinstituudi dotsent. Vabariiki juhtinud Markelov vahistati 2017. aastal ja mari rahvuslik intelligents hakkas koguma allkirju Pektejevi ennistamiseks Marimaa rahvusteatri kunstilise juhi kohale. 2018. aastal määratigi ta taas teatri kunstiliseks juhiks, kellena töötas surmani.
Pektejev toetas energiliselt soome-ugri rahvaste teatrite koostööd, oli üks soome-ugri rahvaste teatrifestivali initsiaatoreid ning tema lavastus „Kolle“ sai ka 1992. aastal Ižkaris (Iževsk) peetud I rahvusvahelisel soome-ugri rahvaste teatrifestivalil peaauhinna. Tänu talle jõudsid nii mõnedki Eesti teatrid (nt Eesti Draamateater, Rakvere teater, VAT-teater) Joškar-Olasse. Enam-vähem regulaarselt toimub Marimaa pealinnas Joškar-Olas soome-ugri rahvaste teatrifestival „Majatul“ tänini. Varem oli Pektejev ka Venemaa soome-ugri teatrite assotsiatsiooni esimees.
Enamik tema lavastustest oli inspireeritud eelkõige mari kirjandusklassikast, ent ta tõi ka esile nii mõnegi tundmatu mari dramaturgi, näiteks Juri Baiguza. Kõige paremini mäletatakse tema 1996. aasta lavastust „Oj, luj modeš“ ehk „Oi, nugis mängib“ esimese mari filminäitleja Jõvan Kõrla keerulisest elust Stalini ajal.
Mitmel tasandil ilmnenud juhiomaduste juures oli ta üks hinnatumaid mari rahvalaulude esitajaid Marimaal ning kirjutas ka luulet ja proosat. 2010. aastal ilmus tema luulekogu „Omo“ („Uned“) ja 2018. aastal filmilugude kogumik „Mükš tünja marij“ („Inimene mesilaste riigist“).
Vassili Pektejev oli põhimõttekindel inimene, kes läks mari rahva kongressi esimehena kuni Venemaa konstitutsioonikohtuni välja nõudmises, et Mari Eli Vabariigi president peab oskama mari keelt. Ise on ta nimetanud 16 aasta pikkust kodumaast eemaloleku perioodi elava surnu perioodiks: elad, aga kõik kõnnivad sinust mööda, ja sa ei saa midagi teha oma rahva ja oma teatri heaks, sind justkui pole olemaski.
Jääme mäletama Vassili Pektejevit kui mari rahva suurt poega, kelle panus sealse teatri ja mari rahvusliku liikumise arengusse oli väga suur.
Fenno-Ugria Asutus
M. A. Castrénin Seura