Ajalooline tagasivaade Eesti Loto sünniloole, mille esimest osa saab lugeda siit.
Artiklisari “Iga lotopilet toetab Eestit” on pühendatud Eesti Loto 55. sünnipäevale. Eesti Loto on pika ajalooga riigiettevõte, mis peab oluliseks mõõdukat ja stabiilset kasvu, teenides tulu kogu Eesti ühiskonnale. Eesti Lotol on kindel roll ja vastutus ühiskonnas, mida antud artikliseeriaga lugejatele tutvustame. Piilume sügavamalt sisse lotomaailma ning tutvustame ka kultuuritegelasi, kes on saanud Eesti Loto tegevusest oma ettevõtmistele toetust!
1970. aastal sündinud populaarse arvloterii Spordiloto toomiseks Eestisse loodi aasta hiljem Spordiloto Eesti Piirkonnavalitsus. Just nii pandigi alus Eesti Lotole.
Eesti Spordiloto esimene juht, endine sportlane ja spordiorganisaator Viktor Hellerma tüüris lotoettevõtet esimesed tosin aastat. Eesti Spordiloto loomise järel tegeleti esmalt pakiliste olmeküsimustega: kus see tegutsema peaks ja kuidas möbleerida kontor. Eesti Loto esimene kontor asus tänasel Kentmanni tänaval, praeguses USA saatkonna hoones.
Seejärel tuli juba leida töötajad ja asuda korraldama võitude väljamaksmist. Ettevõte tuli tööle saada alla kahe kuuga, kuna esimene loosimine toimus juba 30. aprillil 1971; piletid pandi Tallinnas, Tartus ja Kohtla-Järvel müüki vaid 10 päeva varem, esialgu hoiukassades ja ajalehekioskites. Üsna pea asuti aga looma ka oma müügivõrku. Esimeseks peavõiduks oli 5000 rubla, mis võrdus toona 3–4 aasta palgaga, selle eest sai osta uue Žiguli. Piletid läksid kaubaks ülihästi ja said mõnel pool otsa juba paari tunniga. Esimese loosimise viisid fortuunadena ellu tegevsportlased ja see toimus alles poolvalmis Viru hotelli varietees, aga juba 20. loosimiseks sai Tallinna Tehnikaülikoolis ehk toonases Tallinna Polütehnilises Instituudis valmis kaks lototroni ehk mehaanilist loosiratast, mis jõudsid Eestist ka Moskvasse.
Eesti Loto sünnipäev oli esimene loosimine
Just esimest loosimispäeva, 30. aprilli peamegi täna Eesti Loto sünnipäevaks. Esimesel aastal loositi Eestis välja kaks peavõitu ja 111 õnnelikku inimest võitsid pea 2000 rubla. Esimene suurvõitja, tallinlane Mihhail Fenko, osales ka 20. loosimisel. Seejärel kasvas spordiloto populaarsus kiiresti ja järjekorrad aina pikenesid.
Loodeti, et peavõidu võib saada vaid paarkümmend piletit ostes, matemaatikud aga arvutasid välja, et peavõiduni jõutakse iga 14 miljoni pileti järel. 1971. aastal jõudis lototuludest erinevate Eesti spordirajatiste rajamiseks ja ETV saate “10 olümpiastarti” toetuseks 344 500 rubla. Moskvas otsustati järgmisel aastal pikendada edukat ettevõtmist kolme aasta võrra ja raha lubati kasutada mitte vaid spordiehitiste rajamiseks, vaid ka õppebaaside ülalpidamiseks, remondiks ning inventari ostmiseks. Ettevõtmine kasvas ka Eestis vilkalt: peagi töötas spordilotos juba 60 inimest ja selle peakontor koliti Tallinna vanalinna Suur-Karja tänavale, mille lähedal avati ka Eesti Loto firmakauplus. Muuhulgas kontrollisid Eesti Loto töötajad lotopileteid aastaid käsitsi, esimestel aastatel üle 5 miljoni pileti aastas. Praagiks tunnistati alla 1% piletitest, mis tähendas siiski 30–50 000 pileti eemaldamist. Esiotsa oli süsteem üpris keeruline, eeldas pileti korduvat inimeste poolt sorteerimist, töötlemist ja kontrolli. Palju toimetati ka sularahaga. Päris kaua viidi piletimüügist saadud raha hoiukassasse mapi vahel või põues, sest sularahaveoks ei olnud lepingut. Sageli kogunes raha kioskitest loto kontorisse, kus seisis teinekord järelevalveta tunde, ent kaduma ei läinud rublagi. Spetsiaalselt spordiloto jaoks rajatud lotokioskites mõned intsidendid siiski aset leidsid ja kioskid varustati 1980ndatel seifidega. Keerukaks läks üleminekuajal, 90ndate algul, kui kuritegevus järsult kasvas. Ühest Lõuna-Eesti lotokioskist viidi minema ka kaks seifi. Seejärel kinnitati seifid põranda külge.
Innovaatiline lotoettevõte NSVL-is
Eesti Spordiloto tegi tihedat koostöö Eesti Reklaamfilmiga, kellega koos tehti saateid, kus spordiloto reeglite tutvustamise kõrval intervjueeriti mõnd tuntud tegelast või esinesid toonased kuumimad artistid Heli Läätsest Kukerpillideni. Koostöös plakati- ja klaasikunstnike, graafikute ja karikaturistidega valmistati oma aja kohta väga õnnestunud meeneid. Üleliidulised loosimised, kus osalesid sporditähed, leidsid aset erinevates suurlinnades, Eesti puhul Tallinnas, ühel korral ka Tartus. Need üritused kujunesid kohalikule koorekihile suursündmuseks – iga kohalviibija võis ju üleliidulise saate ekraanile sattuda!
Üsna varakult loodi suhted Soome lotoettevõttega Veikkaus ja Ida-Saksamaaga. Eesti Loto avatus ja uuendusmeelsus tegi muret mõnedelegi nõukogude Eesti ideoloogidele, sest pakkus see ju võimalust rikastuda ning lotopiletite müügi edendamiseks kasutati reklaami. Kui see pole kapitalismihõnguline, mis siis veel on? 70ndate keskel korraldati Tallinnas lisaks sadakonna osavõtjaga üleliiduline reklaamseminar, kus noor kaubanduspsühholoogia uurija Voldemar Kolga kõneles inimeste alateadvuse mõjutamisest, noor kunstnik Raul Meel esitles optilise kunsti reklaamplakateid ja kinnisel seansil näidati Lääne-Euroopa reklaamfilme. See sündmus kutsus esile hämmingut kogu Nõukogude Liidus. Suuremaid probleeme sellele siiski ei järgnenud, aga meelde jäi see toonases tagurlikus atmosfääris paljudele.
Spordiloto müügipunkt. Foto: Jüri Tasa
Sprint!
1980. aastal toimusid Moskvas olümpiamängud, mille korraldamine vajas muidugimõista suuremas koguses raha, mille üheks allikaks oli spordiloto – ja seda koguni nelja aasta jooksul, kui enamus lotomängu müügituludest suunati olümpiamängude korraldamisse.
70ndatel tuli turule uusi lotosid, teiste seas olümpiamängudele pühendatud NSVL-i esimene kiirloterii Sprint, mida müüdi Eestis parimatel kuudel koguni miljon (!) piletit. Pileti hinnaks oli toona 50 kopikat ja võidu sai teada kohe, kui kokkuvolditud piletilt neediga osa eemaldati. Võitja sai soetada sõiduauto, esilagu sapaka, hiljem aga juba Volga, mis maksis 1980. aastal üle 10 000 rubla. Piletite soetamiseks seisti pikkades järjekordades, mindi kaklemagi. Mõni inimene ostis korraga koguni mitusada piletit. Kuine piletinorm müüdi sageli läbi vaid mõne tunniga. Sabade leevendamiseks hakati pileteid müüma ka autodest. Parimad müüjad teenisid kuus üle 200 rubla, mis oli sel ajal väga väärikas töötasu.
Spordilotot müüdi palju – näiteks 1975. aastal iga Eesti linnaelaniku kohta 2,08 rubla, Moskvas samal ajal 1,32 rubla ja Usbekistani linnades vaid 58 kopika eest pileteid. Esimese kümne aastaga teenis Eesti Spordiloto 12,5 miljonit rubla kasumit, millest 3,4 miljonit jõudis siinsetesse spordirajatistesse. Paljud neist on kasutuses siiani, teiste seas Pirita purjespordikeskus ja Kääriku spordibaas. Võitudena maksti samal ajal välja 17,7 miljonit rubla.
Spordiloto ja Sprindi edu mõjutas traditsioonilist raha ning asjade loteriid, mida püüti defitsiidi tingimustes vähe saada olevate kaupade toel küll elavdada. Suurem lotoõhin vaibus tasapisi, ent kujunesid välja püsimängijad. Otsiti nõkse, kuidas loto “süsteem” üles leida, et suurvõiduni jõuda. Etteruttavalt võib öelda, et ei leitud.
Lotoettevõte liigub Tallinna alluvusse
1987. aastal käidi välja mõte IME-st – isemajandavast Eestist. Järgmisel aastal käidi nende asutuste hulgas, mille juhtimine Moskvast kohapeale tuua tuleks, välja ka Eesti Spordiloto. Nii ka läks, ehkki kangutamine kestis kaua. Balti riigid moodustasid siingi ühisrinde. 1989. aasta 3. oktoobril otsustas Eesti Spordiloto Moskva alluvusest lahkuda. 1990 alguses andis NSVL-i ministrite nõukogu ametlikult Eestile üle 40 üleliidulise alluvusega ettevõtet, nende seas Spordiloto, ehkki side Moskvaga muidugi püsis. Mängija jaoks ei muutunud esialgu midagi.
Iseseisvumiseelsel üleminekuajal valitses lotomaailmas, nagu mujalgi Eestis, paras segadus. Lotosid korraldasid mitmesugused tegijad, enamasti õilsatel eesmärkidel, olgu nendeks Eesti Kultuurifond, Virumaa Fond või Eesti Rahufond. Üks meeldejäävamaid lotosid 1990. aastal oli emadepäeva loterii, mis kaasnes emadepäeva esmakordse tähistamisega pärast pikki aastakümneid. Loterii tulu annetati turvakodule ja Tartu Naistekliinikule. Võite oli 2300 ringis, enamus neist esemed. Võita sai rõivaid ja muid asju, teiste seas ka tarbekunsti ja kolm tuusikut Rootsi, luteri kirik annetas võidufondi kaks perereisi Soome. Emadepäeva loterii loosimisel kasutati esimest korda arvutit. Eri osapoolte koostöös korraldati emadepäeva loteriid ka 1991. aasta kevadel, järgmisel aastal oli see aga juba uue riigiettevõtte Eesti Loto korraldada.
1991. aasta varasuveks teadsid juba kõik, et kauaoodatud muutus on tulekul, nii ka Eesti lotokorraldaja jaoks. 3. juunil 1991 sündis riiklik aktsiaselts Eesti Loto ja uus aeg oligi käes.
Tekst põhineb raamatul “Eesti Loto 40”, mille autoriks on Küllo Arjakas.