Eesti arstid, õed ja hooldajad teevad oma tööd hästi, pühendunult, tihtipeale ülekoormusega, mitmel kohal töötades. Uuringud on näidanud elanike suurt rahulolu meedikute tööga, see on ligemale 88 protsenti. Hoopis täbaram on olukord meditsiinikorraldusega, see on langenud aegade madalaimale tasemele – 53 protsenti. Räägitakse alarahastusest, halbadest töötingimustest, raviasutuste toksilisest õhustikust ja töötajate ülekoormusest kui peamistest põhjustest.
Muret teeb tervisekassa suurenev eelarve puudujääk, 100 miljonit sellel aastal ja 800 miljonit 10 aasta pärast. Seda üritatakse lahendada võtetega, mis lööb valusalt kõige haavatavamaid, lapsi ja vanureid, vaimsete tervisemuredega ja töövõimelangusega inimesi – omaosaluse tõus, erakapitali kaasamine (loe: järjekorras ette- ja vaheleostmine).
Väidan, et tervishoiukorralduses on rida süsteemseid vigu, mistõttu ei saagi see töötada terviklikult ja hästi. Ja veel, ka senise rahastusega saame luua märksa parema, efektiivsema meditsiinikorralduse. Selle vundamendiks on esmatasand: kodulähedaste, hea varustuse ja protseduuride võimekusega tervisekeskuste ja polikliinikute võrk.
Järgnevalt ülevaade süsteemsetest vigadest, mis takistavad normaalset meditsiinikorraldust. Veelgi enam, esitan ülevaate ka lahendustest, see tugineb siinkirjutaja ligi 30-aastasele töökogemusele maapiirkonna tervisekeskuses, kus on võimalus koheseks ultraheli- ja röntgendiagnostikaks, lihtsamateks protseduurideks (haavaõmblus, healoomulise nahakasvaja eemaldus, kipsi asetamine, paise avamine), töötab apteek, hambaravi ja toimub liikumisraskustega patsientide tasuta transport vastuvõtule. Võimalik on määrata ravi või protseduur tervisekeskuse arsti vastutusalas või leida patsient, kes vajab erakorralist edasisuunamist või e-konsultatsiooni vahendusel kitsama erialaspetsialisti hinnangut. Sellega väljendan oma mõtteid ja seisukohti, need ei pruugi kõigile meeldida.