Emilie Kiser on USA-st pärit sisulooja, kes alustas aktiivsemat loometööd mõned aastad tagasi. Ta tuli avalikkuse ette sisuga, mis muutis igapäevased ja tavalised toimetused kunstivormiks. Tema videod ei olnud lihtsalt lühiklipid, vaid visuaalselt nauditavad videod noore ema argipäeva. Ta on suur nahahoolduse entusiast, kelle soovitusi jälgivad miljonid naised üle maailma. Tema „Get Ready With Me“ (Sea valmis end koos minuga) videod on saanud sotsiaalmeedias lausa ikooniliseks.
Just see muretu ja särav kuvand on põhjus, miks tema hiljutine pihtimus poja kaotusest nii rängalt ka tema jälgijaid raputas. Inimesed, kes olid harjunud nägema Emiliet jagamas nippe, kuidas elu kontrolli all hoida ja igat hetke nautida, nägid naist, kellel kadus kontroll elu üle vaid ühe hetkega.
„Seda valu ei ole võimalik kellelegi kirjeldada.“
Saatuslik õhtu
Õnnetus juhtus 2025. aasta maikuus. Emilie oli parasjagu sõbrannadega õhtusöögil ja nautis haruldast vaba hetke, kui ühtäkki helises telefon. Teisel pool toru oli tema abikaasa Brady, kelle hääles oli kirjeldamatu paanika ja segadus. Kõnest selgus, et samal ajal kui abikaasa vaatas nende pisitütart, kukkus 3aastane poeg Trigg koduaia basseini ja ei hinganud enam. Trigg viidi kriitilises seisundis haiglasse, kus ta võitles oma elu eest kuus päeva.
„Seda valu ei ole võimalik kellelegi kirjeldada,“ sõnab Emilie pisaratega võideldes. Hoolimata arstide pingutustest lahkus tema poeg nädal aega hiljem. Emilie kirjeldas seda aega kui täielikku pimedust, kus iga sekund tundus tunnina ja iga samm haigla koridorides oli raskem kui eelmine.
Taskuhäälingus tunnistas naine, et kaotus on muutnud teda kui inimest ja ema. Ta tõdes valusa otsekohesusega, et see tragöödia on jätnud neisse abikaasaga jälje, mida aeg ei paranda. Tragöödia ei võtnud temalt mitte ainult poega, vaid ka tema senise olemuse. Ta selgitas, et sündmus on jätnud talle püsiva trauma, mis mõjutab igat tema sammu emana.
„Me ei ole oma abikaasaga enam kunagi endised ja ma ei ole oma nooremale lapsele enam kunagi sama lapsevanem. See muretu ema, kes ma Triggi jaoks olin, on kadunud. Ma ei suuda enam kunagi vaadata maailma ilma hirmuta. Armastan Teddy kogu hingest, aga ma olen teistsugune ema. Haavatud, kuid pühendunud sellele, et olla tema jaoks olemas nii hästi, kui ma suudan,“ rääkis Emilie.
Pärast õnnetust on olnud tema fookus peamiselt väiksema lapse kasvatamisel ja rutiini hoidmisel. Just treening ja vaimse tasakaalu hoidmine kuuluvad tema igapäeva harjumuste hulka. Emilie sõnul on just trenni tegemine oluline viis vaimse tervise toetamiseks, sest see mõjutab otseselt tema enesetunnet ja aitab kehva enestundega võidelda.
Õnnetused juhtuvad sekunidtega
Emilie puudutas ka avalikkuse ees olemise varjukülgi. Samal ajal kui ta püüdis haiglas oma poja kätt hoides hingata, tiirlesid nende kodu kohal helikopterid ja sotsiaalmeedias algasid erinevad spekulatsioonid. See kõik muutis olukorra veelgi raskemaks.
Ta rääkis sellest, kuidas inimesed ootavad, et sotsiaalmeedias näidatakse vaid teatud osa leinast. Kui ta naeratab, siis arvatakse, et ta on justkui kõigest üle saanud, kuid Emilie sõnul eksisteerivad nüüd lein ja rõõm paralleelselt. „Iga hea hetkega käib kaasas süütunne ja igatsus. See on nagu uue keele õppimine. Keele, kus kurbus on alati taustal olemas,“ selgitab ta.
Sisulooja tõi välja ka selle, et kuigi ta on harjunud jagama oma elu internetis, muutus olukord pärast tragöödiat täielikult ja ta pidi ümber mõtestama, kui palju ja mida on üldse turvaline avalikkusega jagada. Pärast juhtunud on ta seadnud palju rangemad piirid oma pere privaatsuse kaitsmiseks.
„See oli õnnetus, mida oleks saanud ära hoida.“
Emilie ei läinud maailma ühte populaarsemasse taskuhäälingusse ainult oma valu jagama, vaid ka missioonitundest. Ta paneb kõikidele lapsevanematele südamele, et õnnetused juhtuvad sekunditega ja täiskasvanu peab tegema kõik selleks, et oma kodu turvaliseks muuta. Emilie rõhutas, et isegi kui arvame, et meil on silmad lapse peal, võib hetkeline tähelepanu hajumine olla saatuslik.
Nii rõhutas ta seda, et veekogude läheduses tuleb olla eriti hoolikas ja lapsi suure tähelepanuga jälgida. „Ujumistunnid ja turvameetmed ei ole valikuvabadus, vaid kohustus,“ lausub sisulooja. Ta loodab südamest, et teisi peresid säästetakse sellest valust, milles nemad on pidanud elama.
„See on teema, millest on äärmiselt raske rääkida. Loodan, et inimesed mõistavad seda. Meie poja surm oleks olnud ennetatav. See oli õnnetus, mida oleks saanud ära hoida. Võtan selle eest alati täieliku vastutuse, sest lapsevanema kohustus on oma last kaitsta,“ lausub emilie.
Tema sõnul sellisest traagikast ei parane, vaid inimene õpib leinaga elama. Neid on abikaasaga aidanud järjepidev teraapia. Ühtlasi kogu süütunde keskel arusaamine, et igaüks väärib armastust, empaatiat ja andestust. „Kommentaare on olnud igasuguseid, aga oluline on see, et ei võta neid liiga tõsiselt,“ sõnab sisulooja. See on pannud teda aktsepteerima, et ükskõik mida ta teeb, võib see kaasa tuua kellegi pahameele. Seetõttu keskendub ta rohkem sellele, mis on tema pere jaoks päriselt oluline, mitte välisele arvamusele.
Kuidas see lugu Sind end tundma pani? Saada