Saame Kalliga kokku Seewaldi lähedal, keset Hipodroomi ristmiku ehitushullust. Elame mõlemad samas kandis, teineteisest vaid paari peatuse kaugusel. Kunagi aga lausa kõrvuti tänavatel. Tunneme üksteist 2023. aasta suvest, kui loetud kuid eksisteeris veel Raadio 2 vana hea õhtune vöönd ja Kalli oli just jaamas produtsendina tööle hakanud. Praegu tundub viimane hetk maha istuda, sest viimase aastaga oleme jäänud pigem kaugeks. Juba on vihjeid, et see kõik on sellesama albumi pärast.
Selge on, et kuhugi kohvikusse me intervjuud tegema ei lähe. Ka Tallinna pungiskeene keskus, Ülase 12 on liiga tiheda läbikäimisega, et seal rahus maha istuda. Sukeldume hoopis väikest peidus jalgteed pidi Stroomi parkmetsa. Läbi veel vihmast niiske tihniku, võsa ja rinnuni ulatuva muru kümmekond minutit ekseldes ilmutab ühel hetkel end puude vahel nagu tellituna üks plats. Seal võis eelmisel päeval põleda jaanilõke, aga võidi riituse käigus ohverdada ka mõni loom. Tundub, et kohe naaseb siia põuetäie nõgestega mõni läbipõlemise eest põgenev millenniaal, et onn lõpuni ehitada ja pott tulele sättida.
Siin on täpselt õige. Siin hammustavad sääsed, sumisevad mesilased ja kukuvad poltergeistina kõrgelt puudelt aeg-ajalt nina ette käbid. Varsti saan ka aru, miks just liginev linnusirin vähemalt korra Kalli keset juttu eriti pikalt mõttesse jätab.
Oled juba tellija?Logi sisse