Energiamajanduse arengukava (ENMAK) aastani 2035 on koostatud alates 2021. aastast ning nüüdseks valitsuse istungile esitatud versioon on juba neljas. Võrreldes eelmise ehk kolmanda versiooniga, mis valmis pea aasta tagasi, on ümber kirjutatud üsna palju taastuvenergiaga seotut. Kirjas on ainult kaks suurt põhimõtet, mida peab järgima: tagatud peab olema varustuskindlus ning energiasüsteemi arendamine peab lähtuma Eesti majanduse arengu vajadustest.
Näiteks on eelnõu kokkuvõttes selgesõnaliselt öeldud, et varasem plaan jõuda 2030. aastaks taastuvenergia tootmisega Eestis tarbitava elektri mahuni pole teostatav: “2030. aastaks ei ole tänastes oludes võimalik ja majanduslikult mõistlik seda eesmärki saavutada”. Eelnõu lisadest leiab ka lause, et “planeeritud on pikaajaline üleminek vähemfossiilsetele energiakandjatele”.
Alaeesmärgina on ENMAK-is kirjas, et puhta energia toodangu suhe elektri tarbimisse peab aastaks 2035 olema vähemalt 80 protsenti. Aastal 2023 oli see Eestis 32 protsenti. Praegu kehtivas ENMAK-is on aastaks 2030 nõutud taastuvenergia osakaaluks lõpptarbimises aastal 2030 50 protsenti.
Samas jääb see eesmärk – taastuvelektri tootmine moodustab 100 protsenti lõpptarbimisest – alles, kuigi ilma kindla tähtajata. Teine oluline muudatus on, et eesmärgini peab jõudma turupõhiselt ehk ilma riiklike toetusteta ning seega jääb ENMAK-i eelnõu dokumentidest mulje, et riik omalt poolt eesmärgini jõudmist ei garanteeri. “See (eesmärk) saavutatakse siis ja juhul, kui tehnoloogiad on tegevustoetusteta konkurentsivõimelised,” seisab ENMAK-is.
Seega lõpetab riik tegevustoetused energeetikas ning viimaseks suureks toetuseks jääb plaanitud vähempakkumine maatuuleparkidele, millega tahetakse turule tuua kuni kaks teravatt-tundi taastuvelektrit. Peale seda peaks mittejuhitava taastuvelektri osakaal moodustama Eestis 60 kuni 70 protsenti lõpptarbimisest.
Et Eestisse meretuuleparke, tuumajaama või vesisalvestit kavandavad ettevõtjad igasugust investeerimiskindlust ei kaotaks, luuakse riigi poolt “pikaajalised finantseerimislahendused”. Energeetikaminister Andres Sutt on selgitanud, et riik hakkab pakkuma laenukäendust.
Et jõuda tasakaaluni tarbitava elektri ja toodetava taastuvelektri vahel, nimetatakse ENMAK-is põhiliste vahenditena viimane taastuvelektri vähempakkumine, pikaajalised elektri ostulepingud ning planeerimis- ja loamenetluse kiirendamine.
ENMAK-i seletuskirjas märgitakse, et taastuvelektri eesmärgi saavutamine võib sõltuvalt tarbimisest olla saavutatav 2035. aastaks.
Samas on seletuskirjas toodud välja, et Eesti ambitsioon on katta elektritarbimine hiljemalt 2040. aastaks puhta elektrienergiaga ning 2050. aastaks tuleb kliimaneutraalne energiatootmine saavutada turupõhiselt.
Taastuvenergia osakaalu kasvul on aga teine pool: nimelt näitavad analüüsid, et kui mittejuhitava taastuvelektri osakaal kasvab elektritarbimises üle 70 protsendi piiri, siis suureneb oluliselt toetuste vajadus. Kui tehnoloogia aga peaks odavnema, siis toetusvajadus väheneb.
Taastuvgaasi osakaal kolmandikuni tarbimisest
Taastuvenergia tasu, mida korjatakse tarbijate käest, jääb edaspidi samale tasemele, mis see on 2025. aastal (0,84 senti kilovatt-tunnist käibemaksuta) ning kaduma peaks selle tasu korjamine 2040. aastate keskpaigaks.
Lisaks tuule- ja päikesejaamadele peavad oma panuse keskkonnamõju vähendamiseks andma ka biogaasi ning soojuspumpade ja -salvestite suurem kasutamine soojatootmises. Gaasisektoris on praeguse seisuga eesmärgiks suurendada aastaks 2035 taastuvgaasi osakaalu kolmandikuni gaasitarbimisest, ütleb ENMAK, ja lisab, et transpordikütuste lõpptarbimisest moodustab aastaks 2035 puhta energia osakaal vähemalt 26 protsenti.
Transpordis peab senisest enam kasutama taastuvkütuseid ning ENMAK-i järgi võetakse rohkem kasutusele elektrisõidukeid.
Energeetika keskkonnasäästlikkuse tagamise alaeesmärgid ENMAK-is aastani 2035. Autor/allikas: ENMAK
Energiahinnad konkurentsivõimelisemaks
ENMAK-is on eesmärk, et elektri hind on kõigile tarbijagruppidele odavam kui Soome, Rootsi, Poola, Läti ja Leedu keskmine lõpphind elektril. 2024. aasta seisuga on Eestis nende riikide võrreldes elektri lõpphind madalam kahes grupis: kodutarbijatel ja väiksema energiatarbimisega äritarbijatel. Kõrgem on hind aga suure energiatarbimisega äritarbijatel.
ENMAK-i koostajate hinnangul peaks keskmise hinna alla tooma taastuvenergiale üleminek ja elektrisalvestite kasutuselevõtt ja selle tehnoloogia odavnemine. Elektri keskmine turuhind peaks vähenema ja stabiliseeruma järgmise kümne aasta jooksul, märgitakse arengukavas.
Eelkõige viib elektri hinna naaberriikidega konkurentsivõimeliseks siiski taastuvelektri tootmisseadete rajamine, märgib ENMAK.
Elektrienergia keskmine börsihind kasvas 2022. aastal energiakriisi ajal 19,3 sendini kilovatt-tunnist; 2024. aastal oli Eestis elektri keskmine börsihind 8,7 senti kilovatt-tunnist ja tänavu esimeses kolmes kvartalis 7,8 senti kilovatt-tunnist.
Kuidas tagada piisavalt juhitavaid võimsusi?
Aastaks 2035 tuleb süsteemihaldur Eleringil tagada, et Eestis oleks piisavalt uus juhitavaid elektritootmisvõimsusi tarbimise kasvu rahuldamiseks. Praegu, ütleb ENMAK, on juhitavate võimsuste vajadus 1000 megavatti. Selle saab praegu vajadusel katta peamiselt põlevkivist energiat tootvate elektrijaamadega. Mulluse seisuga oli Eesti elektrisüsteemis juhitavat võimsust kokku 1350 megavatti.
Pärast aastat 2030 on juhitavate võimsuste hinnanguline vajadus aga 1200 kuni 1600 megavatti, ja nagu ENMAK märgib, pole elektri tootmine põlevkivi põletamisega konkurentsivõimeline. See tähendab, et Eestisse on vajada uusi tootmisvõimsusi.
ENMAK-i järgi saab uute juhitavate, maagaasil ja biogaasil töötavate jaamade rajamisega järk-järgult sulgeda vanimad põlevkiviplokid. Näiteks peaks aastateks 2028-2029 rajatama kuni 236 megavati mahus uusi juhitavaid elektrijaamasid. Salvestite rajamisega saab omakorda alla tuua elektrireservide hoidmisega seotud kulusid ja vähendada elektri hinna volatiilsust.
2035. aastaks tagatakse Eesti juhitava võimsuse vajadus bioenergial põhinevate koostootmisseadmetega, Auvere elektrijaamaga, uttegaasiga ning ülejäänud osa muude juhitavate võimsustega, näiteks gaasielektrijaamadega, mis muu hulgas saavad tarbida ka kohalikku biometaani, märgitakse ENMAK-is. Sagedusreserv tagatakse akude ja gaasiga.
Mis aga hakkab toimuma aastal 2035 ja edasi? ENMAK-is öeldakse, et tänase teadmise järgi põhineb elektritootmise juhitav võimsus 2035. aastal peamiselt gaasil, nii maa- kui ka biogaasil. Täpsemalt öeldakse, et tuule- ja päikeseelektri tootmisseadmed üksi ei suuda pidevalt katta aastast elektrienergia vajadust ning selleks et elektri varustuskindlus oleks tagatud, on Eestisse vaja piisavas mahus juhitavaid võimsusi ja ligikaudu pool sellisest juhitavast võimsusest peab olema kiirelt üles ja alla reguleeritav.
Pärast aastat 2035 võib energiaallikana lisanduda tuumaenergia juhul, kui täidetud on vastavad ohutus-, keskkonnakaitselised nõuded ning toodetav elekter on kodutarbijatele taskukohase ja äritarbijatele konkurentsivõimelise hinnaga, märgitakse arengukavas.
Tuumajaama kvalifitseerub juhitava võimsusena siiski tinglikult. “Tuumajaama saaks Eesti elektrisüsteemis arvestada aeglaselt juhitava võimsusena,” märgib ENMAK-i eelnõu üks lisadest.
Elektri netoimport peab jõudma nulli
ENMAK tunnistab, et seda, kuidas energiatarbimine järgmisel kümnel aastal muutub, on keeruline prognoosida, sest tegureid on palju: kütuste hinnad maailmaturul, CO2 kvoodi hind, ilmastik, elektri välisühenduste toimimine ja nii edasi.
Uute välisühenduste kohta öeldakse arengukavas, et Eesti-Läti neljanda ühenduse ja Eesti-Soome kolmanda ühenduse ehk Estlink 3 rajamise võimalikud investeerimisotsused tehakse 2027 või 2028. Eesti-Läti uus ühendus (500 megavatti) läheks maksma 1,2 kuni 2 miljardit eurot ning Eesti osa sellest oleks 0,6 kuni üks miljard eurot. Estlink 3 (700 megavatti) maksaks umbes 1,5 miljardit eurot, millest Eesti osa oleks 0,75 miljardit.
Välisühendusi puudutab servapidi ka eesmärk, et aastaks 2035 on Eestis elektrienergia import ja eksport tasakaalus ehk netoimport on null protsenti. Praegu on Eesti selgelt elektri importija, netoimpordi näitaja oli mullu 35,6 protsenti.
Kui järgmiste aastatega elektritootmist Eestisse juurde tuleb, siis vähemalt elektrivõrguga probleeme ei tohiks tekkida, ütleb ENMAK: praegune elektrivõrk on valmis umbes 3000 megavati tootmise vastuvõtmiseks.
2024. aastal oli elektrienergia tarbimine koos võrgukadudega 8,26 teravatt-tundi, 2030. aastaks kasvab elektrienergia tarbimine võrgust Eleringi prognoosi järgi 10,4 teravatt-tunnini ja 2035. aastaks 12,2 teravatt-tunnini.
Arvestades, et tänavu on prognoositud taastuvelektri toodang Eestis viis teravatt-tundi ja et sellel lisandub vähemapakkumise abil kuni kaks teravatt-tundi ning juurde tuleb turupõhiselt ka biogaasi- ja päikesejaamu, siis toodetaks aastal 2030 Eestis taastuvelektrit kuni kaheksa teravatt-tundi, mis moodustaks 75 kuni 85 protsenti tarbimisest, ütleb ENMAK.
Seega, et jõuda aastaks 2035 taastuvelektri eesmärgini, oleks selleks ajaks juurde vaja veel kuni 4,2 teravatt-tunni jagu tootmist, ütleb arengukava.
Põlevkivi tulevik
Põlevkivielektri tulevik on nukker mitmes mõttes: põlevkivi põletamisega toodetav elekter pole turul hinna poolest konkurentsivõimeline ning enamik põlevkivielektrijaamade tootmisüksustest on 50 või rohkem aastat vanad.
Kuid – nii kaua kui uusi juhitavaid võimsusi pole rajatud, peab põlevkivijaamad hoidma alles ja töökorras, märgib ka seekordne ENMAK.
“Põlevkivi otsepõletusel lõpeb elektritootmine turumehhanismide toimel järk-järgult aastaks 2035. Juhul kui selleks ajaks ei ole piisavalt uusi juhitavaid võimsusi rajatud, saab põlevkivi otsepõletusel jaamu hoida turuväliselt strateegilises reservis,” seisab arengukavas.
Mõnevõrra teine lugu on põlevkiviõliga, mida Eesti edukalt ekspordib. Kuid ka seal läheb aastatega olukord keerulisemaks: põlevkiviõli tootmine on seni saanud süsinikulekke riski tõttu tasuta kvoote, mille maht väheneb iga aastaga ning sellega kaotab põlevkiviõli tootmine konkurentsivõimet. Samuti annab hoobi rahvusvaheline eesmärk jõuda laevanduses aastaks 2050 nullheiteni, mille meetmed hakkavad rakenduma juba aastal 2027.
“Põlevkiviõli tootmine saab toimuda ka pärast 2035. aastat, kuid peame olema valmis stsenaariumiks, kus põlevkiviõli tootmise konkurentsipositsioon maailmaturul nõrgeneb. Seetõttu on vaja tagada, et põlevkiviõli ja selle tootmise heitsoojust kasutavates soojusvõrkudes on olemas alternatiivsed lahendused hiljemalt aastaks 2040,” märgib ENMAK.
Kust tuleb raha plaanide elluviimiseks?
Et tagada arengukava perioodi 2026–2035 eesmärgid ehk energiavarustuskindlus ning taskukohane ja konkurentsivõimeline energia hind, on vaja investeerida 5,4 kuni 10,1 miljardit eurot ning rakendada riiklikke meetmeid kokku 1,2 kuni 1,5 miljardi euro ulatuses, märgib ENMAK. “ENMAK 2035 rakendamisega seotud kulud kaetakse Eesti taastekava, struktuurivahendite, võrgutasude ja taastuvenergia tasu jms kaudu,” seisab arengukavas.
Elektritootmist puudutavad meetmed moodustavad riigi planeeritud 1,2 kuni 1,5 miljardi euro suurusest kulust suurema osa, gaas ja soojuse tootmine saavad sellest kahepeale umbes 120 miljonit eurot.
Riigieelarvest tuleb katta ka tuumaprogrammi loomise kulu, mis hõlmab tuumaenergia regulatsiooni ja kasutuselevõtu raamistiku loomist. See kulu on aastani 2030 35 miljonit eurot ning sealt kuni aastani 2035 38 miljonit.
Taastuvenergia tootmisvõimsuste investeeringute kohta tehtud arvutustes seisab, et maismaatuuleparkide puhul on ettevõtetel megavati kohta vaja investeerida umbes 1,2 miljonit eurot , meretuuleparkide puhul umbes kolm miljonit eurot ning päikeseparkide puhul umbes 0,26 miljonit eurot.
Aastaks 2035 prognoosib ENMAK uusi maismaatuuleparke 1300 kuni 1800 megavati, meretuuleparke 0 kuni 1000 megavati ja päikeseparke 290 kuni 790 megavati mahus. Uusi salvestusvõimsusi rajataks plaani järgi 1000 kuni 1300 megavati jagu ning investeeringuvajadus oleks miljon eurot megavati kohta.
Sagedusreservide (kokku 236 megavatti) kulu, mille hange hiljuti lõppes, oleks umbes 0,8 miljonit eurot megavati kohta.
Suurimas elektri jaotusvõrgus ehk Elektrilevile kuuluvad võrgus kavandatakse
investeerida järgneva kümne aasta jooksul vahemikus 1,4 kuni 2 miljardit eurot, ütleb ENMAK.
ENMAK 2035 alaeesmärkidesse panustavad rahalised meetmed. Autor/allikas: ENMAK