Hea asukoht ei tähenda enam ainult kesklinna lähedust või mõne linna sümboolse keskpunkti kõrval paiknemist.
Üha rohkem hindavad meie inimesed, millist elukeskkonda piirkond pakub: kuidas on seal sünergias loodus, igapäevased teenused, liikumisvõimalused ja kogukondlik ruum. Täpselt nii, nagu tühjast korterist on võimalik läbimõeldud projekti alusel luua isikupärane ning hubane kodu, saab ka näiliselt tavalisest piirkonnast kujundada väärtusliku elupaiga, kui seda arendada terviklikult.
Paljude arenduste kogemus näitab, et uut elujõulist keskkonda on võimalik luua ka paikadesse, kus esmapilgul puudub tugev linnaline identiteet. See ei juhtu aga iseenesest. Selleks on vaja sisulist koostööd linnaplaneerijate, arhitektide, arendajate ja ehitajate vahel.
Eesti esimese kinnisvarabuumi ajal tekkinud niinimetatud põlluarendused, mis said suures osas õigustatult kriitika osaliseks, on nüüdseks jäänud minevikku. Need olid sageli kiirustades planeeritud elurajoonid, kus ehitati hooneid, kuid jäeti tähelepanuta laiem elukeskkond. Seal puudusid läbimõeldud taristu, rohealad ja kogukonnatunnet loov ruum.
Tänapäeval on lähenemine teistsugune. Kui arendatakse seni kasutamata maa-alasid, püütakse luua läbimõeldud kvartaleid, kus pööratakse tähelepanu tervele elukeskkonnale: planeeritakse mugavad ühendusteed, lasteaiad ja koolid jäävad käeulatusse, rohealad ja puhkevõimalused on osa algsest kontseptsioonist, mitte hilisem lisand. Arendaja ülesanne ei ole enam ainult hooneid püsti panna, vaid kujundada terviklik paik, kus on hea elada.
Linnaplaneerijate, urbanistide ja arhitektide sõnavaras on üha enam kasutusel mõiste «kohaloome». See on sihipärane protsess, mille käigus antakse ühele anonüümsele maalapile või platsile identiteet, väärtus ja iseloom. Muidugi on koha vaimu tabamine suhteliselt lihtne piirkonnas, kus on tugev ajalooline taust, näiteks vana sadamaala taaselustamisel, jõeäärel või mõne toimiva kultuurilinnaku külje all. Seal dikteerib olemasolev keskkond justkui ise, milliseid väärtusi esile tuua.