Kriisihetkel eeldame, et inimesed tulevad riigile appi ja seisavad oma riigi eest. Loomulik tundub, et igaüks panustab siis, kui on vaja. Aga enne tasub küsida midagi ebamugavat. Kas saame kriisiolukorras loota inimestele, kelle oleme aastaid jätnud oma probleemidega üksi? Kas on õiglane oodata panust neilt, kellele abi otsimise asemel pakutakse sageli hukkamõistu ja häbimärgistamist? See küsimus ei puuduta ainult tervishoidu. See puudutab ka julgeolekut.
Uimastite tarvitamist nähakse sageli isikliku valiku ja terviseprobleemina. See on mugav vaade, sest nii saab vastutuse jätta üksikisiku kanda.