Dokumentaalfilm „Minu pere ja muud klounid“ (Silmviburlane, Eesti 2025, 84 min), režissöörid Liina Särkinen ja Heilika Pikkov, operaatorid Taavi Arus ja Heilika Pikkov, helilooja Ann Reimann, monteerijad Madli Lääne, Liina Särkinen ja Heilika Pikkov, produtsent Ülo Pikkov.
Eesti dokumentaalfilmil on õitseaeg: tõsielulisi linateoseid muudkui voolab vaataja ette. Kõik nad on armsad, soojad, isiklikud, esteetiliselt läbi mõeldud, meisterlikult teostatud. Justnagu oma lapsed, keda kõiki tahaks korraga sülle võtta. Või olen liiga vanaks jäänud, et osata head filmi vähem heast eristada.
Pikkovite ja Liina Särkineni film „Minu pere ja muud klounid“ on üks neist kompositsioonidest, mille võtaks koju kaasa, et see veel kord lahti võtta ja uuesti kokku panna, sest film on kihiline nagu balletiseelik.
Esimese kihistusena näeb viljastavat, aga ka lõputult stressi tekitavat eluvormi, kus töö- ja eraelu on tihedalt läbi põimunud. Partner on elukaaslane ja kolleeg korraga, mõttekaaslane, kaasautor, aga ka igapäevaelu mänedžer ja pingete väljalaskmise ventiil. Otseses mõttes sinu teine pool. Kui see töötab, on tegu parimaga võimalikest kooslustest. Haide Männamäe ja Toomas Tross otsustasid üheskoos valida elukutseliste klounide ameti, käia läbi Taani huumorikooli, asutada teatri ning selle tati ja tahtejõuga üles ehitada. Nad on teineteise tugiisikud, kes vastastikku lohutavad ja motiveerivad, kuid annavad vajadusel ka kergeid vopse jalaga tagumikku, nagu teevad nende kehastatud klounid laval. Nii tihe integreeritus vajab aga erilist navigeerimisoskust, sest iga vale pööre võib juhtida laeva karile. Mis siis, kui tekivad tõsised erimeelsused nii loomingus kui pereelus? Kuidas hakkab üks pool teist mõjutama? Kui olla kogu aeg oma partneriga koos, siis kes on kodus, küpsetab ja peseb, kes väikseid viib ja toob? Mis siis, kui ruumist hingatakse hapnik ära ja partner hakkab pinda käima? Kui tunda läbi ja lõhki enda ja partneri kõiki avalikke ja varjatud külgi ning hakata kartma, et pikk ja harjumuspärane suhe pidurdab loovuse juurdevoolu? Filmi järgi tundub, et Haide ja Toomase teadlik töö enda ja oma lähisuhtega ei lõpe kunagi.
Kloun ja muud klounid. Ema Haide Männamäe ning tütred Emma ja Anni.
Kaader filmist
Siit jõutaksegi teise tasandini: milline on klouni roll selles peres, aga ka kultuuris ja ühiskonnas? Nende peres paistavad asjad üsna selged olevat. Lisaks sellele, et klouni mängimine toob leiva lauale, on klounaad kommunikatsioon publiku ja tihti ka üksteisega. Teatrilavalt maha ronides ei raatsi kutselised klounid punanina eest võtta. Klounaad, lustakas lollitamine, on laialt levinud maskeraad, mille taha saab peita tegelikke emotsioone ja mõtteid. Narrile on läbi aegade lubatud rohkem kui tavalisele lihtsurelikule, sest tema veiderduste kaudu ilmneb tõde. Jurodivõi ehk jumala narr on vene kultuuris eripärane nähtus, inimene, kes käitub veidralt või ühiskonna normidele vastandudes, aga teeb seda moraalsetel põhjustel või ellujäämisstrateegiana, nagu helilooja Dmitri Šostakovitš Stalini repressioonidest pääsemiseks. Jumala hull on liiga ainulaadne, et teda hävitada. Populaarkultuurist teame hulgaliselt klounitroope, kus lõbusa maski taha on peitunud hoopis teistsugune karakter: kurb kloun, pahur kloun, filosoofiline kloun, kuri kloun, romantiline kloun. Klouni arhetüüp ei väljenda enam ammu midagi süütut ja naiivset. Õudukate klounid tõmbavad lapsi rentslisse. Kui krimkas ilmub välja värvilise paruka ja kentsaka grimmiga õhupalle jagav onkel, siis on alust arvata, et liikvel on maniakk.
Piip ja Tuut hoiavad aga pigem elus klounaadi algeetost: külvata maailma rohkem headust, toetada neid, keda on vaja toetada, tõmmata elu käima, teha tuju heaks, panna väiksemad ja suuremad korraks unustama oma jamad ja ängid.
Film tõestab, et selline lihtsalt sõnastatav, aga üldsegi mitte nii lihtsalt teostatav suhtumine on selles peres ka omavaheliste suhete reguleerimise viis. Mõnikord, kui olukord läheb pinevaks, on Haide pigem ärevam ja Toomas juhib teraviku hellalt eemale elurõõmsalt totaka naljaga, saates sõnade kinnituseks teele relvituks tegeva naeratuse. Nali on selles paarkonnas kui strateegiline oskus edastamaks oma seisukohti, ilma et peaks laskma tülil paisuda. Kui osata raskes olukorras huumor mängu tuua, siis on võimalik oma tõsimeelsest Minast distantseeruda, kehastada iseennast kui üht koloriitset karakterit. Põhimõtteliselt, klounaadi panna. Iseennast mängides pinged lõdvenevad, ilma et kumbki pool peaks võitjaks tulema või kaotajaks jääma. Lustaka empaatia võtteid valdab lähisuhtes vaid inimene, kes on käinud pika tee läbi armastuse eri faaside. Ja osanud seejuures säilitada austuse ja õiglustunde. Niivõrd kerge on ühiselus ja ühistöös libastuda võimuvõitluse ja teise allutamise teele. Marcel Proust on kirjutanud, et „Inimesed, keda sa armastad, põlevad tuhaks, kui sa neid omastama hakkad“.
Kusjuures, „Minu pere ja muud klounid“ ei ole naljakas film, sest klounid ei pruugigi paljudele täiskasvanutele nalja pakkuda. Pigem on see film, kus muugitakse vaiksel, aga kindlal viisil lahti tunnete ilusam pool. Siin kujutatakse tõetruult lähisuhteid, mida kõik on ühel või teisel moel läbi elanud, ning seetõttu saab ses filmis suhestuda erinevate tegelastega.
Miks nii? Sest mängus on lapsed oma vajaduste, ootuste ja eripäraga. Mõnel on vajadusi ja eripära vähem, mõnel rohkem. Paratamatult paneb selline pereformaat, kus vanemad tuuseldavad ringi oma teatri ja ringkäikudega, ühele lapsele peale liiga palju ootusi ja vastutust. Tütar, kes on iseloomult tubli tüdruk, on pidanud noore, ennast alles avastava inimese vajadusi alla surudes üle võtma vanema rolli – kuni emotsionaalselt läbi põleb. Filmitegijad on olnud sedavõrd diskreetsed, et vaataja liigub kaasa laste ja vanemate suhete karusselliga, ilma et peaks liigse lähedalolu pärast ebamugavust tundma. Seetõttu, et mängu tuleb taas klouni kujund. Kuna Emma käib teatriklassis, loob ta koolitunni jaoks kurva klouni karakteri, kellele projitseerib oma emotsioonid.
Kolmas kihistus, mida film uurib, on missioon. Klounipaari ambitsioonikas tõestamisvajadus, et klounaad pole ainurakse vaimse tasemega meelelahutus, vaid sama nõudlik kunstivorm kui oopergi. Tolad vajavad rehabiliteerimist, sest neid on alati vaja olnud. Piibu ja Tuudu teater on otsinud riigiteatritega samaväärset tunnustust tegevustoetuse näol niikaua, kui mäletan: et teatrisaal soojaks saada, aga ka enesehinnangu pärast. Miks peab kammerlik lasteteater presidendiballil manulisena nurgas konutama? Patsutatakse õlale küll ja jagatakse kiidusõnu missioonitunde eest, aga täistunnustusest on karvake puudu. Katkematu võitlus koha eest ja laenu tagasimakse nimel liidab elukaaslasi kui relvavendi kaevikus. Nad hoiavad teineteise moraali, moodustavad löögiüksuse ja ihuvad sulepead teravaks.
Filmitegijana ei saa ma aga kuidagi mööda vaadata veel ühest kihistusest. Mida elasid seda dokki tehes läbi filmitegijad? Kuidas ennast ja oma kangelasi motiveerida seitse aastat kestva võtteperioodi jooksul? Kuidas hoida usaldust, trügimata liiga isiklikku tsooni? Kuidas näha olulisi pöördepunkte elu ühtlases kulgemises? Kuidas olla õigel hetkel õiges kohas? Kuidas sooritada valik montaažis: mida võtta, mida jätta? Pika tiksumisega vaatlev dokumentaalfilm kipub prioriteetide järjekorras järjest tahapoole langema, sest värske ja erutav kraam trügib peale. Võib kaduda arusaam, kas film on nüüd lõpuks valmis või ei ole veel. Ühel või teisel filmitaval tekib teekonna jooksul kahtlusi, et kui kaua mind veel kiusatakse. Kuidas oskavad produtsent ja lavastaja filmikangelaste motivatsiooni toita? Ja siis see filmitegija kutsehaigus – kõhklused, kas ja kuidas publik üldse selle filmi üles leiab? Ja kui leiab, siis kas võtab ülestimuleeritud pildikeelega nuumatud publik omaks meditatiivsemad rütmid? Kas inimelu, kooselu, üksinduse, otsingute ja leidmiste eksistentsiaalsemad tasandid ikka köidavad ühismeediaajastu sisutarbijaid? Kas dokumentaalne poeesia, mis on omane nii Kullar Viimse „Tornile“ (2024) kui ka Pikkovi ja Särkineni klounidele, on mõistetav ka Sirbi lugejaskonnast või eesti filmi fännidest laiemale publikule?
Mulle tundub, et filmitegijad on teadlikult või alateadlikult võtnud eeskuju filmitavast perekonnast. Nii nagu klounid, kes elasid võtteperioodi jooksul üle koroonakriisi, hektilised välisreisid, keerulised diagnoosid, laste teismeikka jõudmise ja kodust väljalennu, et lõpuks saada härra presidendilt soe käepigistus, suutsid lavastajad tervikliku jutustuse pooleteise tunni sisse pakkida. Ka filmitegijana pead kriisihetkedel tuletama meelde õhinat, millega filmi tegema mindi: et on leitud õiged karakterid ja õige lähenemine, et ollakse valmis pööreteks, mis pika perioodi vältel paratamatult ette tulevad, et on paindlikkust muutusi ette aimata ning ennast ümber häälestada. Kunagi VHK gümnaasiumiklassile dokumentalistika loenguid pidades kippusin rõhutama sõna „sitke“. Dokumentalist haarab väikse kaamera ja ronib oma tegelase tuppa isegi siis, kui kehas puudub ramm, ilm on külm ja tuju nullis, kui inimene on sinust surmani tüdinenud, kui raha on ammu ära kulutatud. Enamasti hakkavad põnevad asjad toimuma siis, kui asjaolud on sinu vastu.