Vaid umbes kolmandik noortest käib sel nädalal valimas. Leiguse põhjus on huvipuudus, kuid ka asjaolu, et poliitikud ei huvitu noorte häältest ega paku neile midagi, mille poolt hääletada, leiab Marju Himma Vikerraadio päevakommentaaris.
Kümme aastat tagasi muutsime põhiseadust. Kas mäletate, milleks? Selleks, et 2017. aasta kohalike omavalitsuste volikogude valimistel saaksid osaleda ka 16–18-aastased noored. Seega on tänavu kolmas kord, kui see vanuserühm osaleb kohalikel valimistel.
Ometi on valimisaktiivsus noorte hulgas tagasihoidlik. Tõsi, eelmistel kohalikel valimistel oli 16- ja 17-aastaste valimisaktiivsus kõrgem kui näiteks 18–24-aastastel. Seda aga ilmselt põhjusel, et esimest korda valimas käimine on justkui üks rituaal täiskasvanud kodanikuks saamise teekonnal – seda rohkem kui siiras ja teadlik poliitilistes protsessides osalemine.
2017. aasta kohalikel valimistel käis valimas vaid 28 protsenti kuni 24-aastastest. Eelmistel ehk 2021. aasta kohalikel valimistel oli valimisaktiivsus seitsme protsendipunkti võrra kõrgem. Kui arvud kõrvale jätta, siis lihtsalt öeldes ei kõneta noori valimised ja poliitikud ei räägi noortega.
Aga kelle või mille poolt peakski oma hääle andma?
Noortele rätsepalahendust ei jagu
Mistahes põhjustel on alevikes ja linnakestes tänavune valimiskampaania tagasihoidlikum kui varasematel aastatel. See pole iseenesest halb, kuid ka selles väheses on informatiivne väärtus kasin. Sotsiaalmeedias tiirlevad meemid, mille sõnum on, et teeääred on täis poliitikute näopiltidega “tööotsijate kuulutusi”, kuid keegi ei ütle, mida nad teha oskavad.
Ei ütle tõesti. Üsna ühetaoliste piltidega – mõnel nägu rohkem, teisel vähem kohendatud – ja üsna eimidagiütlevate loosungitega, nagu “meie teeme” või “elu paremaks”.
“Näib aga, et poliitikutel pole kohalikul tasandil kampaania jaoks nii palju raha, et erinevatele valijagruppidele rätsepalahendustega läheneda.”
Veel vähem ütlevad need üsna vaimuvaesed kampaaniad noortele, kellel pole varasemaid isiklikke kogemusi ja teadmisi nende kandidaatide või kohaliku poliitikaga. Näib aga, et poliitikutel pole kohalikul tasandil kampaania jaoks nii palju raha, et erinevatele valijagruppidele rätsepalahendustega läheneda. Nii saavadki kõik ühe loosungi, ühe plakati või kaardikese postkasti.
Noori, eriti neid alla 18-aastaseid, on üldse liiga vähe (mis siis, et kogu Eesti peale kokku üle 20 000), et neile eraldi kampaaniasõnumeid teha või neile aega pühendada. Nii polegi poliitikutel tegelikult lubadust või poliitilist “toodet”, millega noort meelitada. Ometi just kohalikul tasandil võiks ju olla.
Mõne aja eest koolis esinemas käies küsisin, mis läheks noortele poliitiliste lubadustena kirja. Kõige enam kõlas sõna koolitoit. See võiks olla mitmekesisem, maitsvam ja kaasaegsem. Viimane tähendab rohkem taimseid toite ja ka veganroogi.
Samaväärselt huvitas neid koolibusside ja muu transpordi ajagraafikute klapitamine ning busside puhtus. Samuti see, et noored saaksid kuskil olla, mõnes soojas ruumis, kus saaks koos aega veeta ja mis poleks tasuline. Arvestades meie üha tühjemaks jäävaid avalikke teenushooneid, ei tohiks ilmselt olla võimatu leida noortele olemise kohta.
Tahaks käia rohkemates trennides kui vaid võrkpall. Eriti maapiirkondades kõlab taolisi soove üsna palju. Eks kindlasti on hõredalt asustatud piirkondadesse huviõpet keerulisem organiseerida, kuid vahest just kohaliku tasandi poliitik suudaks seda paremini edendada kui valimislubadustes üleriigilise poliitika teemadega ärbelda.
Kõlas näiteks ka õpikute tassimise probleem. Üks noormees ütles selle kohta väga tabavalt: “Oleme küll 21. sajandis, aga nii palju raha pole, et koolis oleks teine komplekt õpikuid. Ma tassin seljas iga päev raamatuid kooli 12 kilomeetri kauguselt.”
Mis sest automaksust
Jutud automaksust või selle kaotamisest jätavad kooliõpilasi üsna ükskõikseks. Pole raha, et juhilubegi teha, mis siis veel rääkida auto soetamisest või selle pealt maksu maksmisest.
Kõik need soovid on ju tehtavad, ei nõua miljoniinvesteeringuid ja oleksid just kohalikul tasandil üsna hõlpsalt elluviidavad. Isegi automaksust saaks noored panna sisuliselt huvituma, kui kool pakuks näiteks tasuta või soodsa raha eest autojuhilubade tegemist. Mõnes vallas tõesti on ka koole, mis seda pakuvad – näe, saab küll.
Miks me seda põhiseadust kümne aasta eest muutsime, kui meie poliitikuid tegelikult lisandunud valijagrupp ei huvita? Noorte leigus valimiste suhtes pole mitte “laiskus”, vaid signaal, et poliitiline turg ei paku noortele toodet, mille eest häälega “maksta”.
Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata Vikerraadio päevakommentaaride lehelt.
ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil arvamus@err.ee. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel.