Kui palju teie võtsite mõtlemiseks aega, kui teilt omal ajal küsiti, kas kandideeriksite presidendiks?
Kaks tundi, ma arvan. Rohkem ei antud, aga see protsess oli siiski väärikas. Lubage meelde tuletada, et ajakirjandus siiski kippus ütlema, et see kõik on väga vale, mida tehakse. See on arusaadav, sest pikk protsess oli selja taga ja me ei olnud ka keegi varem sellises olukorras olnud. Aga see protsess, riigikogu vanematekogu Eiki Nestori eestvedamisel, oli vääriks. Muide, seda ei saa eest vedada peaminister, sest peaminister ei saa dikteerida riigikogule, mida riigikogu peab tegema. Eiki Nestor võttis kõik kokku ja seda arutati. Seal oli mitmeid kandidaate, mõnda nendest tean. Meie samal ajal olime omavahel telefoniühenduses ja kui suits tuli, siis kutsuti mind Toompeale. Sellele järgnes kuulamine kõikides fraktsioonides, misjärel fraktsioonid tulid veelkord kokku, noogutasid, panid allkirjad paberile ja nii saigi see tehtud. Täpselt nii võib seda teha ka praegu, aga see on riigikogu enda kätes.
Kas te usute, et me saame sellisel viisil valimistega hakkama, ilma, et me tõesti kellegi väärikust maha tõmbaks, ilma, et poliitikud lolliks jääks ja ilma, et pärast oleks võimalik targutada presidendi ümber viisil, mis ei ole kohane?
Mäletan, et kui Emmanuel Macron korraldas Prantsusmaal erakorralised valimised, siis oli olukord selline, et neil tuli esimest korda üle väga pika aja moodustada koalitsioon ja valijad ning ajakirjanikud olid väga nõutud, et kuidas nii, et valimised on läbi, aga me ei tea, kes on peaminister. Olukord oli harjumatu ja täpselt samamoodi oli 2016. aastal valijale ja ajakirjandusele harjumatu, et meil on valijameeste kogu läbi ja meil ei ole presidenti. Aga nüüd me juba teame, et võib minna niimoodi. Mainega ei juhtu midagi halba, kui vanematekogu tuleb homme kokku ning ütleb, et me saime aru, et parlamendivalimised on liiga lähedal ja seekord me omavahel kokku ei lepi. Siis esitab igaüks oma kandidaadi ja me saame näha midagi sarnast, mida me nägime 2016. aastal. See ei ole ka halb lahendus. See on täpselt samamoodi lahendus, aga oluline on see, et meil on suund ja et rahvas saab aru, kuhu me siit kuni septembri alguseni teel oleme. Täna on minu jaoks kõige suurem puudus sellest selgusest, kuhu me teel oleme.