Kui soovitud koolis kohti ei ole, kuid õppimiskohustus tuleb täita, ei saa rääkida vabast valikust. Siis on tegemist sundvalikuga. Aga sundvalik ei ole valik.
Kui nõudlus mõne kooli järele on suurem kui pakutavate õppekohtade arv, kas probleem on noortes või süsteemis? Miks ei arvestata sellega, kuhu noored päriselt tahavad õppima minna? Miks peab noor kohanema süsteemiga, mitte süsteem noorega?
Haridus ei tohiks toimida põhimõttel “võta, mis üle jääb”. Iga noor väärib võimalust õppida keskkonnas, kus ta tunneb end turvaliselt, tuleb toime ja tahab hommikul kooli minna. Me räägime palju vaimsest tervisest, õppija heaolust ja individuaalsest lähenemisest. Ometi võib üks otsus vastuvõtul kõik need põhimõtted hetkega tühistada.
Kohustus ei tohiks võtta noorelt ära õigust valida oma tee.