Juba lapsena treeneritööst unistanud kergejõustikufanaatik Holger Peel täidab nüüd Johannes Ermiga unistusi. Üks eesmärk sai täidetud 2024. aasta olümpial, kuid Ermi karjääri kulminatsioon, 9000 punkti ootab alles ees.
Peel on Mulgimaa põldude keskel asuva Peraaru sporditalu peremees. Talu, kus elanud tema eelnevadki põlved, sai Peeli koduks 1996. aastal. Nüüd on see ehtne kergejõustikumeka, kus suure elumaja kõrval on hulk kõrvalhooneid, uhke suitsusaun, teivashüppematid, tõkked, heiteringid ning muu eluks ja sportimiseks vajalik.
Peraaru ja Peeli perekonna ajalugu on pikk. Loo peategelase emapoolne suguvõsa on seal elanud mitu põlve. Viimati kuulus talu tema vanaisale.
«Lapsena käisin siin palju. Küll ma tahtsin siia kaugushüppekasti kaevata, aga vanaisa oli sellele kogu aeg vastu. Ta ütles, et kui ühel päeval sureb, siis võin teha, mida tahan. Noh, pärast tema surma olengi siia teinud oma sporditalu,» räägib Peel.
Lisaks Peraaru peremehe staatusele on Peel ka Peraaru pere mees. Seda näitab tõik keset jutuajamist, mil peretütred jõuavad koolist koju. Üks 9-aastastest kaksikutest tormab isa juurde, hüppab sülle ning pärib kallistades: «Issi, millal sa mulle juba teivashüpet õpetad?»
Aga aega tütart õpetada napib, sest Peel on nagu orav rattas. Pärast Tokyo MMi pidi ta seitse päeva järjest tegema talutöid, unetunde tuli keskeltläbi neli. Ja kui talutööd tehtud, algab juba uue hooaja ettevalmistus.
Peel tõdeb, et tütar on väiksest saati olnud suur teivashüppefänn ning tal on kõik vajalikud omadused selle alaga tegelda . Kuid mehel napib tippspordi kõrvalt aega, et tütart õpetada. «See ongi kõige hullem: omaenda lapsed kannatavad kõige rohkem,» lausub Peel nördinult.