toimetuse poole pöördus tüdruku isa Kārlis, kes koos oma praeguse abikaasaga võitleb selle nimel, et tema tütar, kes sündis suhtest endise elukaaslase Elīzaga, saaks ametlikult elada nende juures.
Läti Delfi poole pöördus Kārlis, kes võitleb selle nimel, et tema tütar, kes sündis suhtest endise elukaaslase Elīzaga, saaks ametlikult elada ka tema juures. Kārļa sõnul on peamised küsimused seotud sellega, miks ametiasutused ei arvesta piisavalt lapse arvamusega, kuigi tütar on jõudnud vanusesse, kus tal on kujunenud teatud otsustusvõime.
Armastuslugu, mis lõppes kohtusaalis
Kārlis ja Elīza tutvusid 2013. aastal. Kolm aastat hiljem sündis nende perre tütar Trīne (nimi muudetud), kuid juba umbes aasta hiljem läks paar lahku. Nad ei olnud ametlikult abielus.
Kuni 2022. aastani sujus nende omavaheline koostöö lapse kasvatamisel suhteliselt hästi. Trīne elas vaheldumisi ühe nädala ema ja ühe nädala isa juures. Oli perioode, mil isa töötas välismaal ja siis viibis tütar ema juures pikemalt, kuid üldiselt suudeti lapsega seotud küsimustes kokkuleppele jõuda. Tollel hetkel elasid mõlemad vanemad Riias, üksteisest mitte kaugel.
Pärast lasteaia lõpetamist kolis ema Salaspilsi ja Trīne alustas seal kooliteed. Isa oli kolimise vastu, kuid leppis olukorraga ja jätkas tütrega suhtlemist, kuigi suurema vahemaa tõttu muutus see keerulisemaks.
„Kārļa sõnul hakkasid just sel ajal ilmnema märgid, et Trīne ei tunne end ema juures hästi.“
Nii kestis see kuni 2025. aasta augustini, mil Elīza algatas menetluse oma toonase abikaasa suhtes, kellega tal on ühine laps – Trīne poolõde. Kārļa sõnul hakkasid just sel ajal ilmnema märgid, et Trīne ei tunne end ema juures hästi. Ühel päeval ütles tüdruk isa juures viibides enda kohta: „Ma olen loll.“ Kui isa küsis, miks ta endast nii räägib, vastas laps: „Ema ütles nii.“
Pärast seda juhtumit näis olukord esialgu siiski tavapärane. Käesoleva aasta alguses hakkas Kārlisväidetavalt tütrelt üha sagedamini kuulma lugusid ema juures toimuvast ning otsustas tegutseda. Tema sõnul palus Trīne korduvalt, et isa ei viiks teda enam ema juurde tagasi.
Isa sõnul hakkasid probleemid süvenema vahetult enne kohtusse pöördumist. Käesoleva aasta jaanuaris esitas ta hagi, milles palus kohtul määrata kindlaks suhtlemiskorra tütrega. Ta väidab, et lapse ema keeldus sageli erinevaid põhjuseid tuues võimaldamast isal tütrega kohtuda ja mõnikord vastas alles mitme päeva pärast, kas lubab lapsel nädalavahetuseks isa juurde minna.
Pärast üht sellist nädalavahetust keeldus Trīne ema juurde tagasi minemast, kuigi tema ametlik elukoht oli määratud ema juurde. Alates käesoleva aasta märtsist elab tüdruk isa ja tema praeguse abikaasa juures. Neil sündis tänavu ühine laps – Trīne poolvend.
Isa väitel rääkis tütar hirmust ja vägivallast
Kārļa sõnul rääkis tütar talle, et ema sundis teda igal hommikul enne kooli võtma palderjani. Samuti väitis laps isa sõnul, et ema solvas teda korduvalt, lõi teda nii tagumikule kui ka näkku, pakkis aeg-ajalt tema asjad kotti ning ütles: „Lähed isa juurde elama.“ Lisaks rääkis Trīne isa sõnul, et tal ei lubatud ise valida isegi tervislikku toitu, mida ta sooviks süüa.
Kārļa sõnul on selliseid väiteid veelgi. Tema hinnangul on kõige olulisem see, et tüdruk on väljendanud selget soovi mitte elada ema juures, sest tunneb seal hirmu. Isa väitel usaldas Trīne oma tundeid ka klassijuhatajale, kuid õpetaja ei käsitlenud lapse juttu võimaliku perevägivalla kahtlusena ega teavitanud sellest pädevaid asutusi.
Neile asjaoludele tuginedes pöördus Kārlis nii Salaspilsi kui ka Riia lastekaitseasutuste poole. Ta palus tagada lapsele võimaluse väljendada oma arvamust turvalises ja professionaalses keskkonnas spetsialistile, kes saaks hinnata põhjuseid, miks laps on korduvalt väljendanud vastumeelsust emaga kohtuda. Samuti soovis ta, et hinnataks, kas lapse hoiak võib olla seotud võimaliku emotsionaalse või füüsilise vägivalla, psühholoogilise surve, lapse arvamuse eiramise või muude asjaoludega.
„Pärast Trīne ärakuulamist jõudis Salaspilsi lastekaitseasutus järeldusele, et lapse suhted emaga on head.“
Pärast Trīne ärakuulamist jõudis Salaspilsi lastekaitseasutus järeldusele, et lapse suhted emaga on head ja senist elukorraldust ei ole põhjust muuta. Seetõttu jäi kehtima kord, mille järgi on lapse ametlik elukoht ema juures.
Riia lastekaitseasutus jõudis pärast lapsega vestlemist ja juhtumi materjalidega tutvumist teistsuguse hinnanguni. Asutuse hinnangul on mõlemad vanemad, sealhulgas isa, võimelised lapse eest hoolitsema, kui on tagatud lapse turvalisus.
Kārļise sõnul jättis Riia spetsialistide lähenemine talle märksa tasakaalustatuma mulje kui Salaspilsis. Tema hinnangul lähtuti Salaspilsis eeldusest, et lapse kasvatamiseks sobib eelkõige ema, samas kui Riias hinnati mõlema vanema võimekust võrdsemalt.
Vanemad peavad hoolitsema lapse turvalise keskkonna eest
Praegu on perekonnasisene konflikt jõudnud selleni, et tütar elab isa juures, kuigi ametlikult on tema elukoht määratud ema juurde, kelle juurde laps väidetavalt minna keeldub. Samal ajal peab isa maksma emale elatist, kuigi laps elab tema juures. Asjasse on kaasatud ka kohtutäitur, kuna Kārlis ei maksa praegu elatist. Samas jättis kohus tänavu mais rahuldamata Kārļise taotluse määrata tütre ajutine elukoht tema juurde ja mõista emalt välja lapsele elatisraha.
Kārlis esitas kaebuse võimaliku lapse vastu suunatud vägivalla kohta ema poolt ka riiklikule politseile ja sai peagi vastuse, et politseil puudub alus juhtumi menetlemise alustamiseks.
„Pikaajaline vanematevaheline konflikt, vastastikused süüdistused ja kohtumenetlused avaldavad lapsele emotsionaalset mõju.“
Lapse isa on saatnud mitmeid kirju Läti lastekaitseasutustele või laste huvide kaitsega tegelevatele institutsioonidele. Asutused on rõhutanud, et pikaajaline vanematevaheline konflikt, vastastikused süüdistused ja kohtumenetlused avaldavad lapsele märkimisväärset emotsionaalset mõju. Oluline on keskenduda mitte vastastikuse konflikti jätkumisele, vaid lapse emotsionaalse heaolu tagamisele ja stabiilse ning rahuliku keskkonna loomisele
Mõlemal vanemal lasub ühine vastutus luua lapsele keskkond, kus nad saavad kasvada turvaliselt, emotsionaalselt stabiilselt ja ilma vajaduseta pidevalt vanemate omavahelisi erimeelsusi kogeda. Seeõttu kutsuvad mitmed asutused vanemaid üles kasutama kättesaadavaid toetusmehhanisme, et vähendada omavahelisi konflikte ja luua konstruktiivset koostööd lapse huvides, sealhulgas vajaduse korral sertifitseeritud vahendaja või psühholoogi kaasamisega.
Samal ajal püüab Kārlis jätkuvalt tõestada, et elamine just tema juures oleks tema tütrele parim lahendus. Selliste lugude puhul tekib alati küsimus, et mis on juhtunud kinniste uste taga ja millal saab ühest armastusloost selline jätk. Kārlise sõnul oli ta vaid doonor. „Lase ema on minust kümme aastat vanem. Kui hakkasime kohtuma, oli ta juba 31-aastane. Bioloogiline kell tiksus…“ Nende suhe oli mõnda aega ebastabiilne, kuni see lõpuks lagunes.
Lapse arvamust võetakse arvesse
Lapse arvamust võetakse arvesse, kuid see ei ole alati otsustav. Kahjuks võib laps, eriti nooremas eas, kergesti sattuda ühe vanema mõjutuste alla ja valida endale meelepärasema variandi. Sellistes olukordades hindab kohus iga vanema arusaama lapse tegelikest vajadustest, tema võimet neid vajadusi rahuldada ja samuti mõlema vanema varasemat käitumist.
Vägivalla kahtluste korral uuritakse asjaolusid põhjalikult. Tavaliselt kogutakse teavet haridusasutustelt, arstidelt ja psühholoogidelt, kes on lapsega kokku puutunud. Lapsega vestlevad ka lastekaitsetöötajad, kes on spetsiaalselt koolitatud märkama võimalikke vägivalla tunnuseid, ning vajadusel võetakse arvesse ka politsei kogutud teavet, kui sinna on esitatud kaebusi.
„Kohus ei otsusta kunagi lapse elukoha määramist vanema juurde, kui on põhjendatud kahtlus, et vanem on lapse suhtes vägivaldne,“ rõhutab advokaat.
„Vanemal, kes ei ole järjepidevalt oma kohustusi täitnud, on advokaadi sõnul väiksem tõenäosus, et lapse elukoht määratakse tema juurde.“
Tema sõnul lähtuvad kohtud otsuseid tehes eelkõige sellest, kumb vanem on pikema aja jooksul taganud lapsele stabiilse ja turvalise elukeskkonna – sealhulgas hariduse, meditsiinilise ja psühholoogilise toe ning osalemise koolivälistes tegevustes. Seevastu vanemal, kes ei ole järjepidevalt täitnud oma kohustusi, näiteks ei ole regulaarselt maksnud elatist, või on varem lapse eest ebaregulaarselt hoolitsenud, on advokaadi sõnul väiksem tõenäosus, et lapse elukoht määratakse tema juurde.
„Kahjuks lahendatakse laste elukoha küsimusi sageli kohtus mitte üksnes lapse huvidest lähtudes, vaid ka soovist teisele poolele kätte maksta või lihtsamal põhjusel vältida elatise maksmist. Loodan, et teisel poolel jätkub tervet mõistust, et lõpetada lapsele kahju tekitamine, valeinfo levitamine ja lapse kohta käiva teabe avalikustamine. Loodan, et pooled suudavad leida lapse huvidest lähtuva mõistliku lahenduse,“ sõnab advokaat.
Kuidas see lugu Sind end tundma pani? Saada Kommenteeri Loe kommentaare (3)