Vähemalt algusaastatel oli Päevakoera sõnul lugude kirjutamisel oluline osa karakterisse minemine.
„Need olidki sellised üdini rõvedad tüübid väikealevikust, kellel ei ole filtreid. Minul oli kindlasti välja kujunenud väikene mälupilt, milline see Päevakoer välja näeb ja kuidas ta käitub. Ta on šovinistlik, ta on rõve, ta ropendab, ta ei hoia tagasi,“ kirjeldas ta.
Kuna tekstid olid vänged, otsustasid värsked muusikud esialgu oma identiteeti varjata. Lanceloti sõnul oli umbes esimesed neli aastat kindlasti teemas.
Kohvri sõnul andsid päikeseprillid vabaduse karakteris olla. „See ei ole mina, kes seda teeb, see on Estoni Kohver, kes möllab oma lollide sõpradega. Siis hakati otsima, kes me oleme. Mingi periood aitas prill ülihästi privaatsust hoida. Prilliga tunti ära, ilma prillita ei tuntud ära.“
Prillid kaitsesid neid nõnda hästi, et isegi tuttavad ei tundnud üha populaarsemaks saavaid muusikuid ära.
Korea sõnul valisid mehed endale varjunimed juhuslikult ning suurt tagamõtet need endas ei kanna.
Kuidas see lugu Sind end tundma pani? Saada Kommenteeri Loe kommentaare (8)