«Kaitsetööstus kui tööstuskasvu vedur jõuab peagi maksimaalse tootmismahuni ega anna enam töötleva tööstuse kasvule sellist märkimisväärset tõuget nagu varem,» vahendas Alihhanovi sõnu The Moscow Times.
Töötlev tööstus, mida veab kaitsetööstuskompleks, on olnud üks Venemaa sõjaaegse majanduse peamisi kasvumootoreid. Kui sai selgeks, et konflikt venib pikaks, suurendas valitsus järsult sõjalisi kulutusi. Võrdluseks: aastatel 2019–2021 kulutas Venemaa sõjatööstusele aastas 3–3,6 triljonit rubla ehk 39,3–47,2 miljardit dollarit. Tänavuses eelarves on selleks ette nähtud 12,1 triljonit rubla ehk 158,5 miljardit dollarit.
Selle tulemusel kahekordistus aastatel 2023–2025 toodang kolmes tööstusharus, kuhu kuulub suurem osa kaitsetööstuse toodangust: muud transpordivahendid; arvutid, elektroonika- ja optikaseadmed ning metalltooted.
Tootmise kasv jätkub, kuid aeglasemas tempos. 2026. aasta esimese viie kuuga suurenes muude transpordivahendite toodang aastases võrdluses 23,3 protsenti, metalltoodete tootmine 12,6 protsenti ning elektroonika- ja optikaseadmete tootmine vaid 2,1 protsenti, näitavad Rosstati andmed. Mõnel kuul on statistikaamet registreerinud kaitsetööstusega seotud üksikutes sektorites ka aastases võrdluses langust.
Analüütikud on seadnud kahtluse alla, kui kaua suudab Venemaa sellist kasvutempot hoida.
Mõttekoja Chatham House’i teadlased jõudsid eelmisel aastal järeldusele, et Venemaa kaitsetööstus halveneb hoolimata riigi ulatuslikest investeeringutest.
Nende hinnangul on sektoril raskusi tehnoloogiliselt arenenud uute relvasüsteemide väljatöötamisega, impordiasendus on suures osas läbi kukkunud ning tootjad sõltuvad ikka veel suurel määral välismaistest tarnijatest, toetudes samal ajal nõukogudeaegsele tehnoloogiale. Samuti prognoosisid nad, et Venemaa peab lõpuks sõjatööstuse tootmist lihtsustama ja aeglustama ning leppima toodete kvaliteedi langusega.