Kriisihetkel eeldame, et inimesed tulevad riigile appi ja seisavad oma riigi eest. Loomulik tundub, et igaüks panustab, kui on vaja. Aga enne tasub küsida midagi ebamugavat. Kas saame kriisiolukorras loota inimestele, kelle oleme aastaid jätnud oma probleemidega üksi? Kas on õiglane oodata panust neilt, kellele abi otsimise asemel pakutakse sageli hukkamõistu ja häbimärgistamist? Uimastite küsimus ei puuduta seega ainult tervishoidu, vaid puudutab ka julgeolekut.
