Olen osalenud pigem küll uitmõtetena esile kerkinud lihtsates arutlustes teemal, kas MLSi ja Saudi Pro League’i majanduslik edu võiks mingis perspektiivis hakata pakkuma Euroopa klubijalgpallile ka sportlikku konkurentsi. Järeldus on olnud, et kuni Euroopa spordi mudel püsib, siis seda ohtu ei ole.
Küll aga võiks kirjeldada murekohana Euroopa jalgpalli järelkasvu teemat ja seda kahe nurga alt – hoolimata FIFA rangetest reeglitest on suurklubide akadeemiates endiselt üksjagu noori mitteeurooplasi ning heaoluriikides ei ole majanduslikult kindlustanud perekondades füüsilist pingutust nõudvates valdkondades eneseteostamine kuigi popp.
Tõsi, esialgu lahendavad esimest probleemi neist selliste jalgpallimaade väiksemad klubid ning nii tagatakse raha liikumine püramiidi tipust allapoole. Teist muret aga heaoluriikidesse liikunud sisserändajad, kelle järeltulijad on vastupidiselt vägagi motiveeritud sportlaseks saamise võimalusest.
Muu maailm nihkub Euroopale lähemale
Kõneldes teiste maailmajagude koondiste mängutaseme tõusust, on eelmisega seotud seegi – FIFA jalgpallikodakondsuse reeglid annavad koostöös riikide seadusandlusega enamasti võimaluse vanemate kodakondsuse või isegi sünnipära järele esindatava koondise valimise. Praeguselgi MMil on see võimalus üsna jõuliselt rakendatud ning aidanud kaasa turniiri sportliku taseme ühtlustumisele.
Eesti jalgpallil on eeltooduga oma teema – viimaste päevade treeningmängudes Berliini Hertha algkoosseisu kuulunud Soufian Gouram on esindanud Eesti noortekoondiseid, kuid omab isa kaudu võimalust mängida ka maailma tippude hulka tõusnud Maroko eest. Kõnealune ahvatlev võimalus võib olla noormehe jaoks mõttekoht.
Pean muu maailma koondisejalgpalli lähenemist Euroopa tasemele faktiks, millel on Euroopa jalgpallile oluline mõju. Tulevased maailmameistrivõistluste finaalturniirid teeb see mõistagi veelgi ettearvamatuteks ja põnevamateks, kui praegune olnud on.
Muretsemiseks Euroopa jalgpalli pärast on siiski põhjust samavõrra kui kogu Euroopa tuleviku pärast. Euroopa jalgpallikultuur ei kao kuhugi – see on selge – aga vähemalt minu põlvkonna jaoks on oluline seegi, kes seda kultuuri edasi kandma hakkavad.