Suvi liigutab meid hooga 20. augusti poole, kui möödub 35 aastat päevast, mil Eesti taastas oma iseseisvuse. Need olid õhtud, kui meist keegi ei teadnud täpselt, mida hommik toob, aga järgmised vajalikud sammud ja otsused tehti igas peres sellest hoolimata. Tollased kogemused ei ole ka 35 aastat hiljem tähendust kaotanud ja neist tasub rääkida, kirjutab Kertu Saks.
Sattusin hiljuti noortega vestlema sellest, kuidas vabadus taas Eestisse jõudis ning neid huvitas väga, mis neil 1991. aasta augustipäevil toimus, kes ja kus siis parajasti oli, kui Moskvas otsustas grupp riigipöörajaid sõjaväe jõuga võimu endale allutada, kui Eestisse saadeti dessantnikud ja soomuskolonn ning Balti sõjaväeringkonna ülem andis teada, et riigipöörajad on kõrgema võimu Baltimaades tema kätte andnud. Põhiline küsimus, mida noored küsisid oli, et kas te ei kartnud?
Mäletan 1991. aasta augusti sündmuseid väga selgelt. Mäletan isegi soomuskolonni liikumise heli. See heli võrdub mu mälestuses siiani sooviga panna Eesti täiesti lukku. Olin Tartu Ülikooli tudeng ja värskelt abiellunud. Neil päevil olin vanematekodus Tallinnas. Mu riigiministri asetäitjast ema oli tööreisil Taanis, konverentsil “Women in Changing Europe”. Mu noorem õde rahvatantsurühmaga Rootsis. Neil päevil ma ei teadnud, kas nad saavad Eestisse tagasi või millal me jälle kohtume.
Istusime 1991. aasta 20. augusti pärastlõunal isaga meie Lilleküla paneelmaja köögis ja kuulasime raadiot. Meie pere nõukogude võimu sõber kindlasti ei olnud ja nii mu Eesti vabadusepüüdlustest haaratud ema kui teatris ja kontserdilavadel väga eestimeelset loomingut loonud isa oleks sõjaväeliste riigipöörajate silmis liigitunud selgelt ebasoovitavaks elemendiks, mis võis tähendada ohtu elule.
Isa kuulas uudised ära ja ütles rahulikult, et kui hommikuks olukord Eestile positiivses võtmes ei selgine, püüame kõigepealt pääseda me tallu Saaremaal ja vaatame sealt edasi. Tol õhtul ei olnud meil lõplikke vastuseid, aga meil oli teadmine, et mis ka ei juhtuks, tuleb hommikul edasi tegutseda. Vastuseks noortele ütlen, et ma ei mäleta, et oleksin tundnud hirmu. Mäletan hoopis isa vaikset ja rahulikku otsust. Tagantjärele mõeldes on see kõige olulisem mälestus nendest pöördelistest päevadest. Keskendusime rahulikult sellele, mida oli võimalik teha just sel hetkel.
Läks nii, et 20. augusti hilisõhtul tegi Eesti Vabariigi ülemnõukogu otsuse taastada Eesti Vabariik ning kutsus kõiki üles kaitsma Toompead, Tallinna teletorni, telemaja ja raadiomaja. Mu ajalootudengist abikaasa oli parajasti Tartus koolitöid tegemas ja nad istusidki koos sõpradest tudengitega bussi ja sõitsid otse Tallinna raadiomaja kaitsma. Sellest, mida poisid seal tegid (bussis tehti näiteks Molotovi kokteile) või nägid, kuulsin alles hiljem. Ka tema mälestustest tean, et hirmu ei olnud, vaid oli selge ja rahulik sisemine otsus tegutseda kohe, kui on vaja. Võitluseks ei läinud. 21. augustil kukkus riigipöördekatse Moskvas läbi ja Eesti sai päriselt vabaks.
Täna, 35 aastat hiljem, Ukraina sõja päevil on kõigile maailmas jälle näha, mida agressiivne allutamise soov tähendab. Selle jõhkrus üllatab jätkuvalt. Mõtlen, et olemegi siin Eestis üles kasvatanud juba mitu põlvkonda lapsi, kelle jaoks vabadus on olnud loomulik ning nende hulgas on tõesti neidki, kes võiks küsida sarnaselt USA turistidega, kellele kord Eesti ajaloost räägiti, et miks te politseid ei kutsunud, kui teid küüditati. Meie taasiseseisvumise lugudest on noored aga päriselt huvitatud. Need peab neile ära rääkima.
Mõtleme täna Eestis palju kriisideks valmistumisest ja vastupidamise võimest ehk moodsa sõnaga kerksusest. Peame selle all silmas enamasti varusid ja kaitsevõimet, aga 35 aasta tagune 20. augusti kogemus ütleb, et järgmiseks sammuks kriisis on sama olulised ka teineteise usaldamine ja rahulikud, kuid kindlad otsused enda sees ja koos lähedastega. Oskame nii otsustada. See on meil sügavalt kultuuris ja vahel võivad selliselt tehtud otsused mõjutada terve rahva homset päeva. Sellist otsustamist aga õpikust ei õpi ega õpeta.
Neid kogemusi tuleb noortega jagada, et nad sellise tegutsemise võtme kätte saaks. Meie vastupidavuse juured ongi sellises rahulikus otsustamises.