Teaduskirjandusse imbub üha rohkem kahtlase taustaga artikleid, millele viidatakse vähiteaduse tippajakirjades mitu korda rohkem kui päris teadustöödele. Samas ei vaevu keegi neid artikleid tegelikult lugema ega alla laadima, osutab Prantsuse ja Austraalia teadlaste uuring.
Kui teadusartiklit sageli tsiteeritakse, viitab see tavaliselt, et uuring on mõjukas ja selle vastu on valdkonnas suur huvi. Uues uuringus tuli aga ilmsiks, et libaartiklite kohta kehtib vastupidine loogika: ehkki neile viidatakse võrdlemisi palju, ei loe neid tegelikult peaaegu keegi. Autorite sõnul annab see märku süsteemsest kitsaskohast kogu meditsiiniteaduses. Järelduste paikapidavust pole veel hinnanud teised teadlased.
Praegune kord soosib n-ö lõikamist
Teadusmaailmas on viidete arv kõva valuuta, mis kujundab suuresti uurija karjääri ja rahastusvõimalusi. Mida enam teised autorid teadlase uuringule toetuvad, seda enam maksab tema sõna ka akadeemilises kogukonnas. Paraku meelitab selline numbritepõhine hindamine ligi pettureid.
Ülikoolid ja teadusasutused toetuvad neile samadele näitajatele nii uusi töötajaid värvates kui ka olemasolevaid edutades. Niisiis survestab akadeemiline maailm teadlasi pidevalt uusi artikleid avaldama. See loob aga soodsa pinnase, et neist mõned otsiksid kiirema edu nimel võimalust avaldamisteel kurve sirgeks sõita.
Petuskeemi keskmes on artiklivabrikud (paper mill) ehk varimajandusettevõtted, mis loovad tellimustööna massiliselt libauuringuid. Väliselt jätab nende toodang usaldusväärse mulje, kuid põhineb tegelikult kas välja mõeldud andmetel või puhtalt plagiaadil ning teadustööle oma kvaliteedipitseri andnud retsenseerijad on välja mõeldud või pole ise oma osalusest teadlikud. Ebaausalt käituvate teadlaste eesmärk on osta endale kaasautorsus ja pääseda mainekatesse väljaannetesse.
Eriti haavatav sihtmärk on siinkohal onkoloogia. Vähiteadus on valdkond, kus liiguvad suured rahad ja oodatakse pikisilmi läbimurdeid. Seetõttu on selle valdkonna tippajakirjadesse pääsemine väärtuslik saavutus, mille pealt saavad petturid varem või hiljem raha teenida.
Kiire edumaa
Soovides nüüd murekoha ulatust kaardistada, võttis Prantsuse teadlane Baptiste Scancar kolleegidega luubi alla vähiteaduse mõjukaimad ajakirjad. Töörühm tahtis mõista, kui sageli viitamistega manipuleeritakse ja kuidas see avalikku statistikat moonutab. Andmeanalüüs tõi esile mustri, mis seadis senised kvaliteedimõõdikud kahtluse alla.
Paberi peal peaksid mainekad väljaanded pakkuma ranget eelretsenseerimise kadalippu. Avaldatavad tööd peaks pälvima sõltumatute teadlaste hinnangu heakskiidu, mis teaduskirjandust kehvade artiklite eest kaitseks. Artiklivabrikud eksitavad toimetajaid aga kavalate meetoditega. Tihti sokutavad nad retsensentide sekka oma kaasosalisi, kes lasevad praaktekstid läbi.
Kogutud andmetest oli näha, et libaartiklitel on suur kunstlik edumaa. Ühe kuni kolme aasta jooksul pärast avaldamist kogus artiklivabrikute toodang ausatest teadustöödest keskmiselt poole võrra kuni kaks korda rohkem viiteid. Scancari sõnul ei seleta sellist hüpet ei tekstide teaduslik tase ega uudsus.
Sügavam analüüs tõi aga esile paradoksi. Hoolimata libaartiklite muljetavaldavast viitamisstatistikast laadivad teised teadlased neid lugemiseks alla väga harva. Samuti ei pälvinud need artiklid veebis ja ühismeedias pea mingit tähelepanu: teisisõnu ei peegelda statistika tegelikkut.
Kuidas saab uuring olla pealtnäha n-ö teaduse eesliinil, kui keegi seda ei loe? Uue töö autorite sõnul tulevad siin mängu koordineeritud viitamisvõrgustikud. Artiklivabrikute kliendid ristviitavad üksteise töödele, luues seeläbi suletud ja tehisliku ökosüsteemi. Nii tekibki illusioon, et pettusel põhinev artikkel on äärmiselt mõjukas.
Kas viitamine kaotab mõtte?
Uuringu autorite sõnul annab kahtlaste artiklite näiline edumaa valusa löögi ausatele teadlastele: viimaste aastatepikkune vaev ja päris andmete kogumine jääb kunstlikult ülespuhutud numbrite varju. Vabrikute masstoodang tõrjub seega olulised avastused tagaplaanile ja moonutab teaduslikku arutelu.
Halvimal juhul ulatuvad röövkirjastamise tagajärjed laboriseintest kaugemale, otse patsientideni. Kuna vähiravis sõltub arsti otsustest patsiendi elu, ohustab vigaste andmete levik uute ravimeetodite väljatöötamist. Teadlaste sõnul riskib ühiskond sellega, et teadusraha valgub valedesse kätesse ja lootustandvad uurimissuunad kiratsevad.
Lisaks murendab laialt levinud pettus usaldust kogu akadeemilise süsteemi vastu. Kui mõjukad ajakirjad lasevad süsteemselt läbi rämpsu, kaotab viitamine mõtte. Teaduse kvaliteedimärk muutub uurijate sõnul sel juhul paljaks formaalsuseks.
Baptiste Scancari töörühm piirdus oma uuringus vähiteaduse tippväljaannetega. Seetõttu ei anna andmed täit pilti teistest teadusharudest või tagasihoidlikuma mõjufaktoriga ajakirjadest. Uurijate hinnangul võivad aga teisedki meditsiinivaldkonnad vaevelda sama probleemi küüsis.
Nende sõnul peavad teaduskirjastused olukorra parandamiseks oma kontrolli oluliselt karmistama ja uuendama. Toimetused ei saa enam usaldada üksnes viidete koguarvu, vaid peavad jälgima, kes keda tsiteerib. Scancari sõnul peab teadusringkond parandama oma hindamismudeleid, et artiklivabrikud ei saaks süsteemiga enam edaspidi manipuleerida.
Uuringu esmaversioon on leitav võrguvaramust bioRxiv.