Eliste kinnitusel on suvilatest saanud järjest enam üüriäri. „Nii elukondlik kinnisvaraturg kui ka puhkemajad liiguvad üürimise poole – noorem generatsioon ei taha end pikaajaliselt kinnisvaraga siduda ehk iga suvi samas kohas peenart rohida. Samuti soovitakse üürides proovida, kas suvila-elustiil tiheasustusega piirkondadest väljaspool üldse sobib,“ ütles Eliste.
„Kui terve iseseisvusaja on suvilakultuur vaikselt kokku kuivanud ning seda peeti jõukate lõbuks, siis väikeste puhkemajade buum läks korralikult käima koroona-perioodil ning nüüd pole minimaja-suvila enam pelgalt kulu, vaid toob ka raha tagasi. Tekkinud on uus kinnisvaraklass – väiksem konteiner- või moodulmaja väljaüürimiseks,“ kommenteeris Eliste ja lisas, et praeguseks on konkurents küll tublisti kasvanud ning nõudlus on hakanud paljude uute kohtade vahel geograafiliselt laiali hajuma.
Eliste rääkis, et kuigi tavaliselt on kõige nõutumad suvilad ranniku ääres, ehitatakse väikseid moodsaid puhkemajasid massiliselt üle Eesti ning need võivad vabalt asuda ka metsa sees või piltlikult öeldes põllu peal. Tema sõnul otsivad inimesed emotsiooni ja teistsugust keskkonda, et vahelduseks eeskätt Tallinnast eemale saada.
Praegu on Airbnb andmeil rentimiseks pakkuda ligi 200 puhkemaja, mis on peamiselt kuni nelja külalist mahutavad erinevad väikemajad. Ta lisas, et rendi-puhkemajad on suvel enamiku ajast broneeritud ning populaarsemate kohtade täitumus on märkimisväärne ka talvel, mistõttu on sageli võimalik ka 20–50-ruutmeetrise moodsalt sisustatud konteinermaja eest paarsada eurot öö kohta küsida.
„Päris palju on tehtud ka hooajalisi nii-öelda glämpingu-majutusi, mille eest küsitakse sadakond eurot öö eest, mis võib investeeringute mahtu arvestades päris hea tasuvuse tuua,“ ütles Eliste.
Järjest enam rajatakse puhkemajasid ja glämpinguid suuremale kinnistule, kus ka ise elatakse või suvitatakse ning teenitakse sellega lisaraha. „Väikemaja püstitamine Tallinnast eemale on keskmise kinnisvaraarendusega võrreldes küllalt madala sisenemisbarjääriga ja ka väiksema bürokraatiaga ettevõtmine.
Kuna ehitamiseks on sageli võimalik ka pangast laenu saada, siis muudab see valdkonna väikeettevõtjate jaoks atraktiivseks. Väikemajutuse pidamine nõuab küll igapäevast tegelemist, aga sellega on võimalik parematel juhtudel teenida 15% – 25% aastatootlust, mis on elukondliku kinnisvara pikaajalise üüriäriga võrreldes pigem väga kõrge,“ ütles Eliste.
Eliste lisas, et näiteks Läänemaa suurtele kruntidele rajatakse tihtioma kodu kõrvale ka mitmesuguseid rendimaju. Tema sõnul otsivad välismaalased maalähedast kogemust, mistõttu on Eesti luksuslikel looduslähedastel väike-puhkemajadel suur rahvusvaheline potentsiaal pakkuda hotellidele konkurentsi, ehkki praegu on see võimalus veel suures osas kasutamata.
Lisaks selgitas Eliste, et konteinermaju ehitatakse üha enam ka seetõttu, et heas korras klassikalisi suvilaid on turul vähe järel. Vanad nõukogudeaegsed hooned on kas amortiseerunud või päriskodudeks ümber ehitatud, mis on muutnud endised aiandusühistud sisuliselt tavalisteks elurajoonideks. Ta tõi välja, et korraliku suvila eest küsitakse Harjumaal praegu keskmiselt 100 000–150 000 eurot ning Tallinnast veidi kaugemal 50 000–80 000 eurot. Eliste nentis, et üle 150 000-eurosele suvilale on tänapäeval juba väga raske ostjat leida.
Kuidas see lugu Sind end tundma pani? Saada Kommenteeri Loe kommentaare (3)