Stewart, me teeme seda intervjuud kolmapäeval, aga ilmub see laupäeval. Räägi, mida sa seega täna ehk laupäeval teed.
Laupäeval plaanin minna Tallinnas USA saatkonna ette ja pidada omaenda ühe inimese “Ei kuningatele” protesti. Plaanin lihtsalt seista seal ja hoida silti, millel on kirjas “Ei kuningatele”. Mul ei ole protestiks luba, aga ma olen üksi, nii et ma ei näe põhjust, miks see peaks probleem olema. Ma ei ole ju Ameerikas, õnneks.
Ma ei taha sinna s***augu-riiki tagasi minna. Aga tunnen, et ka siin on minu kohustus seista selle eest, mida pean õigeks.
Laupäeval protestivad samamoodi miljonid inimesed üle terve USA. Kindlasti on kõigil neil oma põhjus, mingi asi, mis neile su sünnimaal kõige rohkem närvidele käib. Mis sulle käib?
See, mida Trump teeb – lammutab Ameerikat. Ma ei ole nii naiivne, et uskuda, et Ameerika kestab igavesti. Eesti ei kesta igavesti. See planeet ei kesta igavesti. Kõik lõpeb, aga tema käe all juhtub see liiga vara. Ja on suur potentsiaal, et paljud ameeriklased surevad, olgu siis sõja või nälja tõttu. See on tõeline oht, usu või ei.
Tunnen inimesi kõikjal USA-s. Paljud neist elavad põllumajanduspiirkondades ja nad kõik räägivad sama juttu: kõik talud on müügis ning Hiina ja uued ettevõtted ostavad neid kokku.
On tehtud uuringuid, muuhulgas Trumpi enda administratsiooni poolt, mis hoiatavad, et Ameerika toiduvaru on ohtlikult väike. Plaani selle suurendamiseks ei ole. Süsteem on tegelikult palju hapram, kui arvata võiks. Üks halb hooaeg ja äkki on elu nagu ulmeõudukas. Ma ei väida, et inimesed hakkavad üksteist sööma, aga asjad võivad väga kiiresti kokku kukkuda.
Tööjõudugi pole, sest Trump saadab kõik minema. Need vähesed, kes on jäänud, kardavad tööle minna. Kõik on muutunud. Tervishoid…
Trump hävitab riiki teadlikult. Ta lihtsalt naudib kaost, sest see asetab ta tähelepanu keskpunkti. Kui ta ütleb, et ei juhi “Projekt 2025” (algatus, mille avaldas 2023. aasta kevadel konservatiivne mõttekoda Heritage Foundation, et on koondada täidesaatev võim parempoolsete poliitikate toetuseks – toim.), siis ma usun teda. Ta pole selleks piisavalt tark. Aga selliste liikumiste päris juhid on tavaliselt aga väga intelligentsed. Vaadake Hitlerit. Kuid Trump ei ole Hitler. Ma ütleksin, et tal on tõenäoliselt pool sellest intelligentsist, mis Hitleril oli.
Su jutt on päris jube. Tahtsin öelda, et vähemalt ilm on su sünnipaigas parem kui siin, aga siis sa näitasid seda pilti… Pildil justkui rulluks üle linna sinine tsunami, ainult et hiiglasliku veelaine asemel matab linna lumi.
See on ka nagu õudusfilm. Ükskord ma peaaegu surin ära selle sees.
Mismoodi?!
Jah, peaaegu uppusin. See juhtus Oshkoshis, Wisconsinis, kust ma pärit olen. Olin siis umbes viiene. Kui selline torm tuleb, istuvad kõik toas ja kui torm läbi, pääseb välja näiteks nii, et viskad teiselt korruselt puust plangud lume peale välja. Sellepärast võib seal ka näha teisel korrusel uksi, mis ei vii kuhugi…
Aga igatahes, me isaga kõndisime mööda sellist planku ja ma kukkusin lumme. Ikka sügavale, nii et ei saanud hingata. Isa pidi mulle järele hüppama. Ta leidis mu üles ja tõstis enda õlgadele. Lumi oli siiamaani (vehib käega oma pea kohal –toim.), kui ta väravani kahlas, selle lahti sai ja lõpuks välja pääses.
Ma võinuks seal lumes ära uppuda. Nii et jah, siin on suurepärane. Siin on turvaline.
Stewart Johnson Autor/allikas: Priit Mürk/ERR
Kui paljud su lapsepõlvesõbrad teadsid Eestit?
Peaaegu keegi ei teadnud. 1991. aastal, kui Eesti end iseseisvaks kuulutas, olin ma koos oma parima sõbraga hotellitoas orkaanivarjus.
Kliima pole sulle ikka tõesti halastanud…
Jah. Tegelikult oli kohustuslik evakueeruda, aga maanteed olid nii tihedalt täis, et me olime lihtsalt hotellis kinni ja vaatasime uudiseid, muuhulgas Tallinnast. Ja mu sõber küsis, kus see asub. Ma ütlesin, et see on Eesti pealinn. “Misasi?” Üks Balti riikidest. “A mis need on?” Läti ja Leedu ka, need kolm. “Ja kust sa seda tead?”
Mul pole tegelikult aimugi, kuidas ma Eestist kuulnud olin. Ma ei ole eestlane, mul pole Eesti juuri. Aga ma olen Eestit alati teadnud. Võib-olla koos isaga uudiseid vaadates nägin…
1995. kohtus suvelaagris esimest korda eestlasega. Saime väga headeks sõpradeks ja oleme seda siiamaani. Kui seejärel Prantsusmaal ja Saksamaal elasin, käis ta mul külas ja kutsus mind Eestisse. 1997. aasta suvel olin siin nädala ja armusin ära Eesti rahvasse.
Mul oli plaan minna tööle Ameerika välisteenistusse ja olla diplomaat, aga tahtsin enne Eestisse tagasi tulla. Siis aga kohtusin kellegagi, abiellusin ja jäingi siia.
Sulle meeldisid 90-ndate eestlased?
Nad tundusid ühed kõige sõbralikumad inimesed, keda kunagi kohanud olen. Mulle meeldis, kuidas nad olid tagasihoidlikud ja vaiksed, aga ainult hääle poolest. Nad suhtlesid sama palju kui teised, lihtsalt teistmoodi. Sirgjooneliselt.
Näiteks, eesti keel ei kasuta eriti konteksti. Parim näide on see, et inglise keeles ütleksin “I’m speaking English” ehk otsetõlkes “ma räägin inglist”. Aga eesti keeles ütled “Ma räägin eesti keelt”. Sa pead “keel” välja ütlema. See on väga konkreetne. Nagu eestlased.
Sul on tugev aktsent, aga kui sinuga Messengeris vestlesin, siis ei teinud sa ühtegi kirjaviga. On eesti keeles mõni asi veel, mis on sinu jaoks keeruline?
Släng. Slängi ma ei tunne. Tean sõna “musa”, aga suurt muud midagi.
Lapsed sulle ei õpeta?
Nad on täiesti kakskeelsed. Ja õnneks nüüd ka piisavalt vanad, et ei tee mu aktsendi üle enam nalja. Vahepeal oli paar aastat, kus keeldusin nende juuresolekul eesti keeles rääkimast, sest nad muudkui naersid. Aga ma ütlen alati, et aktsent on julguse märk!
Stewart Johnson Autor/allikas: Priit Mürk/ERR
Ma tegelikult tahtsin rääkida sinuga USA telesaadetest ja koomikutest ja sellest, mille üle võib ja ei või nalja teha.
Jah, räägime Charlie Kirkist! Ma lähen otse asja juurde. Kui see juhtus, siis ainus asi, mida ma teadsin, oli see, et teda oli tulistatud. Ma ei teadnud, et ta suri. Arvasin, et äkki lasti teda käsivarde. Või kõrva nagu Trumpi. Ühesõnaga, teadsin, et kõlasid lasud. Nii et tegin sotsiaalmeedias nalja. Kirjutasin: “Ilmselgelt ei lastud teda silmade vahele, sest seal pole piisavalt ruumi…”
Ja siis sain teada, et ta suri, mis on muidugi kohutav. Ma ei soovi seda kellelegi. Nii et nalja kustutamise asemel otsustasin valida raskema tee – jätta see alles ja selgitada, et tegin selle siis, kui rohkem infot polnud. Ja et ma eksisin ja tunnistan oma viga. Küllap igaüks, kes mõistab konteksti, ei vihasta mu peale. Fair enough.
Aga muidugi võeti seda ilma igasuguse kontekstita, nii et sain Ameerikast ikka kirju: “Me tühistame su!” Minuga ei juhtunud tegelikult midagi, aga Ameerikas on palju inimesi vallandatud juba ainuüksi selle eest, et nad sellest rääkisid. Näiteks Jimmy Kimmel. Tema ei öelnud Kirki kohta midagi halba ega isegi naljakat. Mitte midagi. Ja ta visati ikkagi telekanalist välja.
Ja see on riik, mis väidetavalt edendab sõnavabadust! Meil tegeleb sellega põhiseaduse esimene parandus, aga ometi ei tohi millestki rääkida.
Miks siis Kimmel sinu meelest eetrist maha võeti?
Trump lubas, et hakkab survestama neid inimesi, kes tema üle nalja teevad. See on lindis, kuidas ta ütleb: “Kui nad mind ei salli ja minu üle nalja teevad, siis võtame nende litsentsi ära.” Ta võib ju öelda, et tegi nalja. Aga täpselt nii Trump tegutsebki. Ta teeb nalja — ja kui see läbi ei lähe, saab ta öelda, et “noh, ma ju tegin lihtsalt nalja.” Aga enamasti saavad tema naljad reaalsuseks…
Paljud siinsed lugejad pole Ameerika teleturuga tõenäoliselt kuigi kursis, ehkki uudiseid Kimmelist ja Stephen Colbert’ist, kes samuti peagi eetris pole, kajavad vahepeal siia ka. Selgita, kui menukad nad on ja miks nad on olulised.
Ma täpselt ei tea, kui menukad. Kuuldavasti vaatab neid viis kuni kümme miljonit inimest. Aga põhimõtteliselt on Ameerika üsna võrdselt jagatud vasak- ja parempoolsete vahel. Enamasti vaatavad Kimmelit või Colbert’i ainult vasakpoolsed inimesed. Neist koomikutest on saanud omamoodi kogukonnajuhid. Aga ma ei tea ühtegi parempoolset koomikut, kes oleks samasuguses positsioonis.
Stewart Johnson Autor/allikas: Priit Mürk/ERR
Aga nad võidavad sotsmeedias. Charlie Kirk oli hitt. Trump hiilgab seal ka, küll omamoodi.
Ma ei tea, kas võib öelda, et üks või teine pool võidab sotsiaalmeedias, sest tegelikult need kaks poolt ei suhtle omavahel. Lõhe aina süveneb.
Kuulen oma tuttavatelt pidevalt, kuidas õhkkond on USA-s veider. Kui lähed baari või restorani, on kõik poliitika kohapealt lihtsalt vait. Sest kui keegi julgeb midagi öelda, hakkab keegi kohe vastu vaidlema. Nii et targem on seda teemat mitte puudutada. Ka pereringis.
Sul ka?
Pärast vanemate lahutust kolisin emaga lõunasse. Väga vabariiklikku linna. Mu vanemad on vabariiklased. Kogu mu suguvõsa on vabariiklased. Mina mitte. Aga ma ei ole ka demokraat. Ma ei leia, et peaksin end niimoodi määratlema.
Nüüd mu isa ei räägi minuga. Ta vaatab, mida postitan, aga ta ei kommenteeri ega laigi. Soovisin talle sünnipäevaks õnne, ta ei vastanud… Sellised asjad.
Usun, et see on sellepärast, et olen nii tugevalt Trumpi ja “Projekt 2025” vastu sõna võtnud. Tema neid toetab, aga mina olen nende toetajaid idiootideks nimetanud. Ma ei muuda oma arvamust, aga põhimõtteliselt tähendab see, et olen ka oma isa idioodiks nimetanud.
Mõistad sa teda omal moel?
Ta jääb vanemaks ja ta on juba pikka aega olnud väga õnnetu selle üle, mis riigis toimub. Olgem ausad, probleeme on palju. Kui immigrantide arv kasvab, siis sellele viitamine ei ole rassism. See on lihtsalt fakt. Ei ole vahet, kas nad on valged, aafriklased või aasialased. Nad on erinevad. Ja mida rohkem neid on, seda keerulisem on neil integreeruda.
Mida ma ei mõista, on see, kuidas väidetakse, et see riik ehitati tänu immigrantidele. Tegelikult ehitati see muidugi maa varastamise ja genotsiidi peale. Ja seejärel immigratsioonile.
Arvad sa, et võiksite isaga leppida?
Kui mul oli vähk 14 aastat tagasi, istusin ma 15 päeva haigevoodis ja lasin endale kemikaale sisse pumbata. Siis tegin otsuse olla enda vastu emotsionaalselt aus. See on väga mittemehelik asi, aga ausõna — ma tunnen end rohkem mehena, sest tunnistan oma tundeid ja saan nendest rääkida. Tervem olen ka ega saa tõenäoliselt maohaavu sellepärast, et stressi kuhugi enda sisse surun.
Mu isa seda aga ei mõista. Nii et ma ei saa rääkida, et “kuule isa, see, mida sa ütlesid, tegi mind kurvaks”. Ta ütleb, et kasvata endale paar mune. Ja mina ütlen siis, et isa, mul oli just seal vähk. Ma ei saa seda enam teha. (Vali naer.)
Vabandust, ma pööran kõik naljaks. Ma ei võta midagi liiga tõsiselt.
Kas eestlased ei pahanda, kui sa nende üle nalja teed?
Eestlased teavad, et olen võtnud aega, et keelt õppida, integreeruda, olla osa kultuurist. Ja nad teavad, et armastan seda. Nii et kui ma teen nalja, siis mitte vihast või üleolekust, vaid armastusest ja austusest. (Hästi heldinult.) Mulle tundub, et eestlased on mulle andnud mingisuguse eriloa nende üle nalja teha.
Ja tõesti keegi pole pahandanud?
Ükskord on! Siis kui tegin nalja selle üle, kuidas Eesti naised juukseid värvivad. Ja no ausalt, Twitteris anti mulle siis ikka korralikult vastu päid ja jalgu. Ma mõtlesin, et oot, nagu päriselt? Siit jooksebki see piir? Et ma võin teha nalju küüditamiste üle – te naerate ja laigite ja jagate edasi. Aga kui teen ühe nalja kartulikoorejuuste kohta, siis tahate mind ära tühistada!
Stewart Johnson Autor/allikas: Priit Mürk/ERR
Tahtsingi küsida, kas on midagi, mille üle naljategemist eestlased ei talu. Ükspäev vaatasin “Tujurikkujat”, kus Ott Sepp mängis pedofiili, kes läheb lasteaeda… Nii et seegi on tehtud.
Tujurikkuja on lõbus. Hiid-Ansip näiteks!
Arvasin, et äkki see on Estonia katastroof. Aga et kartulikoorejuuksed…
Estonia üle ma ei ole nalja teinud. Nii et see võib olla tõesti… Aga ma olen töötanud koos Sander Õigusega, kelle isa seal laeval hukkus. Ja tema on selle üle nalju teinud.
Aga ta on otseselt seotud, tema võib.
Just täpselt.
Eestlased on ikka väga uhked, kui mõni teine eestlane välismaal kuulsaks saab – et meil on uus Arvo või Carmen! Kas sa Ari Matti Mustoneni karjääri USA-s oled jälginud?
2016. aastal, kui ma Comedy Estoniast lahkusin, möödus vist umbes kaks nädalat, kui tema sellega liitus. Nii et olen temaga kohtunud, aga ei tunne teda hästi. Aga olen näinud, et ta on olnud Joe Rogani juures vist korra või kaks, ja käinud suurtes saadetes. Olen tema üle rõõmus! Ja eriti selle üle, et ta Eestile tähelepanu toob. Sest mida rohkem tähelepanu Eesti saab, seda enam tunnevad Lääne riigid, et Eesti on osa meie ühiskultuurist. Ja see tähendab tugevamat kaitset Venemaa vastu. Nii et minu arvates teeb Ari Matti väga olulist tööd.
Vaatasin viimast statistikat. USA-s on sel aastal olnud umbes 340 massitulistamist. Ja meil on aasta 288 päev… Kas sul on relv?
Ei. Mu isa oli jahimees ja ma käisin skaudilaagris ja ma oskan relva kasutada. Mul on vibu ja nool. Aga ma pole kunagi looma küttinud. Ma ei suuda looma tappa. Miks ma peaksin seda tegema? Ma söön küll kana ja liha, aga nende tapmiseks on talud!
Ma ei tunne end relvadega mugavalt. Olen käinud Afganistanis sõjaväebaasis ja meile anti seal paar tundi relvaõpet. Mitte ainult püstolite või kergete vintpüssidega, vaid päris sõjarelvadega. Mulle see üldse ei meeldinud. Mul pole seda tüüpi võimuihalust.
Ma ei kanna kauboimütsi ega räägi tugeva lõunaosariikide või Texase aktsendiga, et “Ameerikas me teeme asju nii – sest mul on relv, sina teed nii.” (Stewart ajab õlad laiali ja esitab veenva lõunaosariiklase paroodia. Ta oskab, ta on seal kasvanud — K.V)
Ma usun, et relvade kasutamist peaks kuidagi piirama. Teistpidi arvajate argument on, et igal aastal sureb USA-s rohkem inimesi autoõnnetustes kui relvavägivallas, nii et kas me peaksime keelama ka autod? See on väga loll võrdlus. Autotööstuses vähemalt püütakse asju parandada. Meil on turvavööd – neid polnud alati –, mis teevad autod turvalisemaks. Meil on tagatuled. Automaatsed pidurdussüsteemid. Lubade jaoks peame läbima koolituse.
Aga relvade puhul ei tehta kunagi mingeid uuendusi ohutuse parandamiseks. Nad tahavad panna koolidesse relvastatud valvureid ! See on sama nagu öelda, et tahame autosid ohutumaks teha, lisades neid teele rohkem. Täiesti rumal.
Ja muide, Charlie Kirki ümbritsesid relvastatud valvurid. See ei aidanud
Lisaks relvadele, mida on USA-s rohkem kui Eestis, on ameeriklased ka oluliselt usklikumad. Tunnetad sa seda igapäevaselt?
See on üks põhjus, miks ma armastan Eestit nii väga. Sest kus mujal maailmas sa leiad riigi, kus inimesed mõtlevad nii ausalt ja vabalt?
Ma kasvasin Atlanta lähedal. See on väga sügav lõuna. Seal on kõik religioossed, nii et minagi käisin kirikus. Ma ei saanud muidugi aru, mida ma seal teen, sest nad räägivad, et on mingi nähtamatu tüüp, kes saab vihaseks, kui ma midagi valesti teen.
Aga sa käid kirikus, sest seal käivad kõik. Ja sellepärast, et ema käsib. Ma tegin isegi konfirmatsiooni läbi. Ja siis sai ema teada, et olen ateist. Ta küsis, et miks ma sellega üldse vaeva viitsisin näha!? Ja ma vastasin: “Sellepärast, et sa ütlesid, et ostad mulle Nintendo!” See on tõsi.
Keskkooli lõpetades palus mu kogudus, et peaksin kõne sellest, kuidas kirik aitas mul keskkooli lõpetada. Tegin seda hea meelega. Rääkisin kümme minutit, kuidas kirikusse minek aitas mul mõista, et olen ateist. Ja et on okei valida ise oma elupõhimõtted. Ja et kristlik filosoofia on ilus – armastus ja andestus – ning see muutis mu selliseks nagu ma olen. Olid skaut, tegin kogukonna heaks vabatahtlikku tööd. See kõik on õige ja aus asi. Mind kuulas tuhat inimest ja nad plaksutasid mulle seistes.
Aga muidu olen ma väga teaduslik. Ma ei leia, et keegi peaks mulle ütlema, mida ma teha ei tohi, muidu lähen ma põrgusse. Seda kuuleb Lõuna-Carolinas iga päev.
Stewart Johnson Autor/allikas: Priit Mürk/ERR
Mille pärast sind siis põrguga ähvardati?
Kirik ütleb, et masturbeerida ei tohi. Mitte et ma oleksin seal seda teinud! (Naerdes.) Või et kui valge inimene kurameerib mustanahalisega, siis jumal seda ei taha. See on rassism. Puhas rassism. Ma lõpetasin keskkooli 1994. aastal — 31 aastat tagasi. Ja ma kurameerisin keskkoolis mustanahalise tüdrukuga!
Sa ei läinud põrgusse.
Noh, ma tulin Eestisse!
Mis USA-st edasi saab?
Ma arvan, et meil oleks vaja tugevat juhti, kes suudaks mõista mõlemaid pooli.
Sellist ei paista küll kuskilt.
Ma ei tea ühtegi sellist… Võib-olla Obama. Ah, ei, Bernie Sanders. Enamik Trumpi toetajaid armastasid Bernie’t. Ta on suurepärane. Ja ta on sotsialist, aga ta on liiga vana.
Tegelikult on üks tüüp, keda ma tõesti hindan — Pete Buttigieg. Kuula, kuidas ta räägib. Ta on väga haritud, räägib mitu keelt, on sõjaväes teeninud ja ta on gei.
Ja sellepärast ei saa temast kunagi presidenti?
Täpselt. Sest nad ei ole selleks valmis. Nad andsid mustanahalisele mehele paar korda võimaluse. Ja see tõi tagasilöögid.
Naisel ei läinud ka hästi.
Ja ta polnud isegi pool valge! Ta oli pool indialane ja pool aafriklane… Õigupoolest, miks peaks see kedagi huvitama? Ja kellele see üldse korda läheb, kas sul on tupp või peenis? Kas sul on must või valge nahk? Oluline on see, mida sa ütled, mida sa teed, kuidas sa end tunned ja kuidas sa inimesi kohtled. See on see, mis loeb.
Sa ütled, et USA on väga muutunud. Aga kas Eestis ka midagi muutunud on?
See, kuidas inimesed kasutavad S-tähte.
Kuidas palun?
See on midagi, mida ma tegelikult rohkem naiste juures märkan. See kõlab rohkem nagu “shh”, mitte enam “sss”.
Äkki hammaste tõttu.
Hambatervis on tõesti paranenud. Ja mehed on muutunud pikemaks.
Mis sa räägid!
Kui ma siia tulin, olin ma oma 185 sentimeetriga teistega võrreldes päris pikk. Ameerikas peetakse mind kindlasti pikaks, seal on meeste keskmine pikkus kuskil 178 cm. Aga nüüd olen ma siin täiesti keskmine. Ainus asi, mis mulle pähe tuleb, on see, et toitumine on paranenud.
Muidugi on.
Pikkuse geenid on siin alati olemas olnud. Need lihtsalt ei saanud oma potentsiaali välja arendada, sest teatud vanuses peab sööma tervislikku toitu ja valku.
Stewart Johnson Autor/allikas: Priit Mürk/ERR
Ma lugesin, et kui sa Eestisse tulid, oli sul õudne häda, et siin polnud veisehakkliha.
Sellist asja polnud olemas! Nagu teatud ürte ja vürtse. Iga kord, kui ma eestlastele süüa tegin, kurtsid nad, et see on liiga vürtsikas, aga ma panin sinna ainult musta pipart. Sest muud polnud. Aga nüüd on äkki terve põlvkond eestlasi, kes teevad podcast’e tšillipiparde söömisest…
Eesti pole lihtsalt arenenud. See on täiesti pea peale keeratud. Ja mulle meeldib see väga. Mis siin toimub, on täpselt see, mida lootsin 90-ndatel siia tulles näha. Mujal pole selline asi võimalik. Et sa alustad täielikust teadmatusest kõige lääneliku suhtes, sööd ainult keedetud sealiha ja kartuleid. Ja nüüd on äkki kõik gurmaanid!
Aga sülti sööme ikka.
Mulle ei meeldi sült. Olen seda nii palju kordi proovinud, aga ma ei suuda seda suus hoida.
Aga mulle meeletult meeldib verivorst. Lausa armastan seda! Heeringas samas ei maitse. Ja till mulle ka ei meeldi, mis sest, et eestlased seda igale poole panevad. (Demonstreerib peamiselt välismaalastest koosnevat tilli-vastast FB gruppi – selline asi on päriselt olemas — K.V)
Kellelegi ei meeldi till.
Varem olin tilli suhtes ükskõikne. Ei meeldinud ega häirinud.
Tilli-agnostiline.
Jah, aga siis sõin ühes restoranis Tartus, mis on siiani alles ja mille pitsa mulle väga meeldib. Aga esimest korda, kui seal sõin, panid nad pitsale nii palju tilli, et ma peaaegu surin.
Vabandust?
See till ei olnud juustu külge sulanud. Osa sellest oli lahtiselt peal. Ja kui võtsin esimese ampsu, hingasin samal ajal sisse – ja kogu see lahtine till läks mulle kurku. Hakkasin lämbuma. Ja nüüd seostan tilli maitset ja lõhna surmaga.
Ja toona ma ei teadnudki veel sõna “till” teist tähendust…
Sa üritad ikka tõesti eestlastes ainult head leida. Kas isegi Nursipalu ei pannud sind ümber mõtlema?
See kinnistas mingil määral minu arusaama inimestest üldiselt – et kui nad tunnevad, et nende kodu on ohus, siis nad käituvad tihti viisil, mis pole tingimata loogiline.
Küllap sa oled lugenud, kuidas mind Nursipalu Facebooki-grupist välja visati… Põhjus, miks seda tehti, on see, et ma ütlesin, et nad on idioodid, kui usuvad, et see, mida Trump teeb, on hea asi.
Jah, mõned inimesed tõesti tahtsid seal oma kodu kaitsta, aga siis tuli sinna gruppi igasuguseid teisi, kes kasutasid seda platvormi, et jagada paremäärmuslikku Kremli-meelset propagandat.
Stewart Johnson Autor/allikas: Priit Mürk/ERR
Kas sina ise oled kurb, et oma kalli suvekodu maha pidid jätma?
See on olnud keeruline protsess. Iga kord, kui sel suvel seal käisin – ja ma veetsin seal nii palju aega kui sain, iga viimase hetke –, siis olin samal ajal ka kurb. Sest ma teadsin, et see on mu viimane suvi seal.
Ja nagu ma ütlesin – ma ei karda tundeid. Õhtuti, kui jõin ühe õlle ja kuulasin muusikat, mis mulle seda kohta meenutas, hakkasin lihtsalt nutma.
See on nagu plaaster haaval. Sa tahad selle ühe kiire tõmbega ära võtta. Aga see on läinud nii aeglaselt. Nagu iga karv tuleb eraldi lahti. Ja iga päev on mingi uus asi.
Aga ma tahan teha seal veel ühe viimase lõkke. Jätsin täpselt nii palju puid alles, et saaks veel ühe teha. Ja selle ma teen, mis sest et väljas on juba miinuskraadid.
Sa elad nüüd juba mõnda aega Tallinnas. Mis sa teed, kui hommikul üles ärkad?
Praegu kirjutan Soome turismilehele, põhimõtteliselt reklaamin Eestit. Tegelikult mulle see väga meeldib. Alustan lõpuks ka natuke soome keele õppimist. Viimase viie aasta jooksul olen kirjutanud paar raamatut Eestist. Teinud filmi…
Miks sa selle tegid? Oma munandivähki ei julge just paljud kinolinale valada.
Mehed muidugi kardavad arsti. Naised mitte, nemad käivad mammogrammides. Võin meestele kinnitada, et neid samamoodi vähi vastu ei testita (Stewart üritab käte ja jalgadega mammogrammi toimepõhimõtet edasi anda – K.V), see oleks tõesti valus.
Inimesed ei taha vähist rääkida, sest nad kardavad teiste inimeste kurbust või haletsust. Ja tihti tunnevad inimesed häbi, et neil on see kohutav haigus. Või ükskõik milline haigus. Vaimne tervis on sama oluline kui südame- või maksahaigus või võitlus vähiga. Ja ma arvan, et kõiges selles ei tohiks olla häbi. Seepärast räägin mina sellest avameelselt. Mul on mune sellest rääkida!
Plaanin nüüd… kolmandat raamatut, võib-olla. Ja võib-olla ka filmi.
Tõsi?
Inimesed vajavad praegu selgelt naeru. Mul on üks avastseeni idee. Inimesed jalutavad lennujaamas ja seal on silt “Abordid osariigist väljas”. Selle all seisab rida rasedaid naisi. Ja leti taga ütleb töötaja: “Tere, kas soovite meie osariigist väljas aborti?”
Esimene rase naine vastab: “Jah, ma soovin.”
Ja siis ilmub äkitselt terve hulk relvastatud valvureid ja nad vahistavad ta.
Järgmisele inimesele öeldakse samamoodi: “Tere, kas soovite riigist väljas aborti?”
“Jah, ma soovin,” ja siis valvurid vahistavad ta ka.
Nii ma mängin nende raskete teemadega.
Ma ei ütle midagi abordi poolt ega vastu. Lihtsalt ütlen, et see, mis USA seadusandluses toimub, on kuidagi hirmutav. Mõnes osariigis on nii, et kui lähed sealt välja aborti tegema ja nad avastavad selle, võid vanglasse minna. See ei ole õige.
Mul on üks produtsent, kes on huvitatud ja kel on Hollywoodi kontakte… Nii et ma olen lootusrikas. Ehkki Hollywoodi murdmine on erakordselt raske. Peaaegu võimatu.
Aga sa ju ei taha tagasi USAsse minna…
Õnneks on meil Zoom!
“Ringvaate” vastutav toimetaja Kai Väärtnõu peab iga päev kõigel Eestis toimuval silma peal hoidma. Uues intervjuusarjas kutsub ta teisele poole mikrofoni Eesti inimesed, kel oma valdkonnas olulist öelda.