Eelmises ülevaates kirjutasin, et Venemaa energeetikaeksperdi Mihhail Krutihhini sõnul ei ole maailmas erilist naftapuudust ning selle kinnituseks ei ole toornafta tulevikutehingute hinnad peale järjekordset Hormuzi väina väidetavat sulgemist väga palju tõusnud ehk siis brent-tüüpi nafta hind on tõusnud 72-73 dollarit/barrel juurest täna hommikul 76-77 dollarit/barreli juurde.
Krutihhini hinnangul on Iraani tegutsemise lõpptulemus kahjulik eeskätt neile endile, sest teised lahe ääres asuvad riigid asuvad rohkem energiakandjaid eksportima väinast mööda minnes, samas kui Iraani enda nafta jääb turul nö toksiliseks, mida nafta ülepakkumise tingimustes keegi eriti osta ei taha, kui, siis ainult koos väga suure allahindlusega, sest selles äris on oluline tarnete stabiilsus.
USA-le selline hinnatase sobib, sest nende naftatootjad on teeninud ja teenivad jätkuvalt väga hästi ajal, kui laevaliiklus Hormuzi väinas on häiritud, samas kui Iraanil on järjest vähem oma tegevusega võimalik mõjutada energiakandjate turgu ning mis vähemalt sama oluline – naftatulud on Iraanil siiani võimaldanud sellisel kujul hakkama saada, aga ilma nendeta saab riigiaparaadi püstihoidmine senisel kujul väga keerukas olema.
Nii Iraani kui Venemaa tegevuse osas mitmed Venemaa analüütikud välja toonud sarnase joone – reaalse võimu liikumine jõustruktuuride kätte (on ju ka Putin KGB endine operatiivtöötaja) on kaasa toonud selle, et strateegilise tasandi juhtimine on asendunud operatiiv-taktikalise tasandi juhtimisega ehk siis eriteenistused ei ole kuskil riikides hakkama saanud riikide kompleksse arendamisega, sest see on nende jaoks liiga keeruline.
Advertisement / Reklaam
Advertisement / Reklaam
Küll aga on nende jaoks arusaadav suunata rahalisi vahendeid teistesse riikidesse, et üritada nii seal oma mõju suurendada ning Venemaa näitel ei olnud Putini jaoks probleemiks rünnata Ukrainat sõjaliselt, mis strateegilises vaates on Venemaa tuleviku seisukohast äärmiselt halb otsus, aga hingelt operatiivtöötaja Putin ihkab ikka nö dvižuhhat koos närvikõdiga.
Nii Venetsueela kui Iraan olid ka headeks näidetaks selles osas, et sul võib küll olla väga suures koguses energiakandjaid maa sees, aga ilma kaasaegseid tehnoloogiate kasutamisvõimaluseta on sellest kõigest vähe abi.
Nö normaalse, eeskätt oma riigi arendamisele keskendunud võimu olemasolul ei oleks Iraanil mingeid probleeme olnud naftat eksportida praegusest mitu korda rohkem ning hoopis teisiti oleksid asjad ka maagaasi ekspordiga, sest Iraanil on Venemaa järel suurimad teadaolevad maagaasi varud (Venemaal 24-25%, Iraanil 17-18%, Kataril 12-13%, USA-l 5%).
Venemaa oli siiani energiakandjate ekspordiga paremini hakkama saanud, lisaks ehitati ja moderniseeriti viimastel aastakümnetel naftatöötlemise komplekse, et tagada kvaliteetse mootorikütuse kättesaadavus nii Venemaal kui ka seda eksportida, sest ise naftast mootorikütuseid tootes on lisandväärtus oluliselt suurem. Et mootorikütuseid eksportida, tuli investeerida miljardeid dollareid seadmetesse, mille abil sai toota Euro 5 kvaliteedinõuetava vastavat bensiini ja diiselkütust.
Venemaa lääneosas on valdav urals-tüüpi nafta, mis on keskmiselt raske nafta ning sellisest naftast saab rohkem diiselkütust, nii saab 100 tonnist urals-tüüpi naftast keskmiselt 30-33 tonni diiselkütust, 20-23 tonni bensiini ja 6-8 tonni lennukikütust. 100-st tonnist kergemast naftast saab 30-36 tonni bensiini, 20-25 tonni diiselkütust ja lennukikütuse osa on sama – 6-8 tonni.
Tulenevalt kasutatavast naftast toodab Venemaa oluliselt rohkem diiselkütust kui bensiini. Kuna lisaks kõige moodsamatele naftatöötlemise kompleksidele on Venemaal ka neid, mis kaasajastamist vajaksid, tähendab see nende puhul veelgi suuremat diisli tootmist võrreldes bensiini tootmisega.
Advertisement / Reklaam
Advertisement / Reklaam
Viimastel aastatel oli Venemaa tootnud Nezõgari andmetel suurusjärgus 90 miljonit tonni diiselkütust aastas, millest Venemaal tarbiti ära 52 miljonit tonni ja ülejäänud osa läks ekspordiks. Kui nüüd Venemaa teatas, et nad lõpetavad diiselkütuse ekspordi ära, siis näeb ju nende arvude abil ära, kui suured probleemid mootorkütuste tootmisel Venemaal tegelikult on.
Aga bensiiniga on asjad oluliselt keerulisemad, sest Venemaal toodeti bensiini aastas suurusjärgus 44 miljonit tonni, millest riigis tarbiti ära 38 miljonit tonni ehk siis ekspordiks läks aastas ainult 5-6 miljonit tonni bensiini, mida on diiselkütusega võrreldes kohe oluliselt vähem.
Kui vaadata Venemaa sõiduautode parki, siis seal on valdav enamus bensiinimootoriga masinad – 90-92%, diiselmootoriga on 5-7% autodest ja hübriidid ja elektrisõidukid moodustavad marginaalse turuosa. Miks on selline proportsioon kujunenud? Venemaal on kütusehinnad tanklates subsideeritud, kusjuures bensiin on odavam kui diiselkütus (aasta alguse pool näiteks liiter 95 oktaanarvuga bensiini suurusjärgus 70 rubla liiter ja diiselkütus 80 rubla liiter).
Oma osa on ka karmil kliimal, kus suurte külmadega on bensiinimootoriga vähem probleeme, aga lisaks on varasemal ajal olnud just diiselkütuse kvaliteedi osas suuremaid kõikumisi, samas kui kaasaegsed diiselmootorid on ebakvaliteetse kütuse osas tundlikumad kui on bensiinimootorid.
Ehk kui nüüd Venemaal järjest süveneva mootorkütuse kriisi ajal võib näha, et tanklates on tihtipeale ainsana saadavad diiselkütus, siis autoomanikele on sellest rõõmu vähe, sest diiselmootoriga sõiduautosid on lihtsalt väga vähe.
Omaette teema on müüdava kütuse kvaliteediga, aasta lõpuni võib müüa ka madalama kvaliteediga Euro 3 kütuseid, samas kui venemaalaste sõnul tanklas tankimisel selle kohta väljas mingit infot ei ole, info saamiseks pead minema tankasse sisse, kus üldjuhul saab näha müüdava kütuse kvaliteedisertifikaati, aga kui sabad tanklates on niigi pikad, siis mis ta teed, kui saba ära seisad ja siis selgub, et müüdav kütus on madalama kvaliteediga?
Advertisement / Reklaam
Advertisement / Reklaam
Ukraina järjestikuste droonirünnakute tulemusena (täna öösel Ilski naftatöötlemise kompleks) on Venemaal jõutud olukorda, kus ei suudeta katta turunõudlust isegi madalama kvaliteediga bensiini osas, puudujääk on hinnanguliselt 25%, aga võib nüüd juba olla ka suurem ning olukorra parenemiseks lähiajal lootust ei ole.
Putin võib ju teleesinemises nö nõuda probleemide likvideerimist, aga jutuks see ainult jääbki, sest reaalsuses on naftatöötlejad võimetud olukorda muutma, nn Madjari lindude vastu on nad võimetud.
Z-kanal Voennõi osvedomitel üritas läbi mängida stsenaariumi, kui kõigi Venemaa suuremate naftatöötlemise komplekside juurde paigutataks õhutõrjekompleksid Tor ja Pantsir, siis kui palju neid vaja läheks. Selgus, et seda ülesannet ei ole võimalik täita, sest suurte naftatöötlemise komplekside territooriumid on hiiglaslikud, tüüpiliselt 500 hektarit ja rohkemgi, üks kompleks kataks 90 kraadise sektori mingi vahemaa osas.
Võttes seda arvesse, aga ka infot, et Ukraina hävitab neid komplekse oluliselt kiiremini kui neid Venemaal suudetakse juurde toota, siis jõudis z-kanal järeldusele, et olukorras, kus sõda kestab, ei ole lähiaastatel reaalne naftatöötlemise komplekse õhutõrjekompleksidega täies ulatuses katta.
Aga ka siis oleks võimalik Ukrainal korraldada massiivne rünnak ühest kindlast suunast, mis tähendaks seal asuvate komplekside ülekoormamist peibutusdroonidega, peale mida järgneks rünnak lahingudroonidega. Seda infot kinnitas z-kanal Kremljovkaja tabakerka, kelle andmetel olid Venemaa sõjaväelased öelnud, et enne 2029. aastat ei ole reaalne naftatöötlemise komplekse õhutõrjekompleksidega katta.
Realistlikum variant oleks arendada mobiilsete õhutõrjegruppide tööd, aga et Venemaal ei ole lubatud püüdurdroonides kasutada lõhkeainet, siis ainult kineetilise meetodiga Ukraina droonide ründamine on oluliselt väiksema efektiivsusega.
Praeguste arengute jätkudes, eeldusel, et Ukraina ei lõpeta oma droonirünnakuid, saab Venemaal kütusekriis ainult süveneda. Jutud mingitest pisikestest mobiilsetest naftatöötlemise kompleksidest ei kannata Krutihhini sõnul mingit kriitikat, sest sealt saab oluliselt madalama kvaliteediga kütust, mida uuematesse autodesse ei ole eriti mõttekas panna.
Advertisement / Reklaam
Advertisement / Reklaam
Kõige rohkem mõjutab madalama kvaliteediga mootorikütus kuni 10 aasta vanuseid autosid, milliseid on Venemaal suurusjärgus 30% autode koguarvust ning selles kontekstis on Venemaa sotsiaalmeedias järjest rohkem postitusi sõnumiga, et inimeste jaoks on kõige mõistlikum kujunenud olukorras oma uuemad autod lihtsalt seisma panna ja tegijaks on kujunemas taas vanad Ladad, mille jaoks pole erilist vahet, et kas kütus on kvaliteediga Euro2 või Euro3. Igatsesite NSVL-i taga, nüüd saate seda tunda.
Ukraina on võtnud viimase nädala jooksul käsile olukorra Aasovi meres, mille osas Putin mingi aega tagasi tõi välja, et selle mere nö muutumine Venemaa siseveekoguks on senise sõja üks suurimaid saavutusi Venemaa poolt. Defence Expressi andmetel on Ukraina droonid rünnanud lühikese aja jooksul 27,5% Aasovi merel olevatest kõigist laevadest, kusjuures mitmeid laevasid on rünnatud korduvalt.
Täna lisandusid rünnakud Taganrogi sadama kütuseterminaalile ja pihta sai ka Asovi linna naftabaas ehk Ukraina on asunud likvideerima Venemaa võimekust selle mere ääres kütust laevadele laadida ning mitmete zetnikute hinnangul võib juba lähiajal tekkida olukord, kus Aasovi meres ei liigu enam ükski Venemaa laev, mis tähendab, et Krimmi ei jõua sellelt suunalt enam üldse kütust.
Krimmis endas on mootorikütuste hind tõusnud 300 rublani/liiter ning z-kanalites nenditakse nukralt-sügavamõtteliselt, et bensiini ei saa rohkem tarbida, kui seda toodetakse ning mängitakse läbi erinevaid stsenaariume juhuks, kui siseturult on puudu 30% vajaminevast bensiinist.
Talongid tekitavad kiirelt musta turu ja kriminaalsete gruppide suurenenud huvi, sest defitsiidi tingimustes on võimalik kiirelt palju vahelt teenida. Kui müüa kütust kallilt (300 rubla/liiter), siis saavad eeskätt pihta vähemkindlustatud inimesed, aga neid on Venemaal palju ja valimised tulemas.
Ainuke lahendus olukorra muutmiseks paremuse poole oleks sõja lõpetamine, aga seda Putin ei taha, tema on Lavrovi sõnul valmis sõdima senikaua, kuni Ukraina nõustub Venemaa tingimustega ehk siis kapituleerub.
Advertisement / Reklaam
Advertisement / Reklaam
Olukord rinnetel.
Kõik jätkub varem väljakujunenud mustri järgi, kus Venemaa on aktiivsem Donbassis, kus neil oli Deepstate andmetel Kostjantinivivkast idas ja Rodinskest kirdes väike edenemine ja hall ala laienes Rai-Oleksandrivkast ida pool.
Ukraina omakorda jätkad vasturünnakute läbiviimist Lõmanist põhja pool, Novopavlivka suunal ja Stepnogirske suunal ning muidu äärmiselt ettevaatlikult sõnu seadva 3. armeekorpuse alampolkovniku Maksim Žorini sõnul on Ukraina armeel reaalseid edusamme, millest avalikult räägitakse rohkem ehk juba isegi lähiajal.
Z-kanal Svidetel Bairaktara kirjeldas Ukraina rünnakumustri muutumust viimasel ajal, mis olevat Ukrainale ka edu toonud. See muster kopeerib mõnes mõttes Venemaa armee enda tegutsemist Dobropilja suunal eelmisel suvel, kus droonidega lennutati ette varustust, et sõjaväelastel oleks võimalik paremini märkamatult mööda metsaveerge hiilida.
Nüüd olevat olukord muutunud selles osas, et kuna Ukraina armee käsutuses on suured droonid, siis nendega veetakse ette relvastust kuni raskekuulipildujateni ja väiksemate miinipildujateni välja, samas kui Ukraina sõjaväelased saavad ilma rasket varustust tassimata mööda metsaviirge edasi liikuda, säilitades kuumas ilmas nii vajalikku värskust ja võitlusvõimet. Lisaks on rünnakutel läbiviimisel tähtis roll Ukraina droonidel, mis esimeses laines Venemaa sõjaväelaste positsioone töötlevad.
Viimase info kohaselt olevat Ukraina droonid taas külastanud Moskvas Kapotnes asuvat naftatöötlemise kompleksi ja ka ühte Nižnekamskis asuvat naftatöötlemise kompleksi (seal on neid kaks), aga loodetavasti selgub päeva peale selles osas rohkem infot.
Ukraina peetakse ka edetabelit selles osas, et kui mitu korda on mingit Venemaa naftatöötlemise komplekis rünnatud ning praegu on esikohal Saraatovi naftatöötlemise kompleks 15 korraga, järgnevad Rjazanski ja Volgogradi naftatöötlemise kompleksid 13 korraga. Töö käib.
Järgmine ülevaade esmaspäeval.
Advertisement / Reklaam
Advertisement / Reklaam
Au Ukrainale!
Ülalolev artikkel põhineb Teet Kalmuse sotsiaalmeedia postitusel.