18. oktoobril on hõimupäev, ärgitades küsima, kuidas läheb Venemaal elavatel soome-ugri rahvastel praegu, mil käib neljas Venemaa-Ukraina sõja-aasta. Kuidas kõlab sõnapaar “soome-ugri” Venemaa Föderatsioonis?
Aus vastus on, et aina vähem ja vähem. Ja kui, siis ikka nii, et jumalapärast ei arvataks, et selles on midagi Vene riigi vastast. Rõhutatakse, et soome-ugri rahvad, nende rahvuslik tegevus ja omavaheline koostöö on osa vene kultuurikoodist ja suunatud Venemaa rahvaste ühtsuse tugevdamisele.
“Soome-ugri” ei kõlba enam
Paraku on nii, et “soome-ugri” (финно-угорский) pole üldse enam hea sõna: siin on viide Soomele, kes on nüüd paha – astunud NATO liikmeks. Aina enam liigub materjale, kus väljendatakse rahulolematust nimetusega “soome-ugri keeled”, tehakse ettepanekuid rääkida kas “Uurali-ugri” või lihtsalt “Uurali keeltest”. Viimase vastu pole midagi, soome-ugri keeled kuuluvadki Uurali keelkonda, kuid siin on näha püüet ignoreerida riiklust omavate soomeugrilaste eestlaste, soomlaste ja ungarlaste olemasolu.
Soome-ugri rahvaste koostööd arendavatel üritustel vaikitakse riikluse saavutanud soome-ugri rahvad lihtsalt maha. Sama võib öelda ka Venemaa soome-ugri meedia kohta, kus pole ühtki uudist soomeugrilaste koostöö kohta Eestis, Soomes ja Ungaris (näiteks tänavu augustis Tartus peetud XIV rahvusvaheline fennougristika kongress).
Võib ka täheldada soome-ugri ürituste ja institutsioonide vähenemist. Tänavu kevadel suleti Sõktõvkari föderaalne soome-ugri rahvaste kultuurikeskus ja kadus ka selle kultuuri- ja haridussündmusi vahendanud portaal finnougoria.ru.
Venemaa soome-ugri rahvaste assotsiatsioon kui sealsete soomeugrilaste keskne organisatsioon jätkab küll tegevust, kuid selle koduleht on järjest sisutühjem, ammugi ei kajastata seda, mis soomeugrilaste seas tegelikult toimub. Sama on juhtunud ka Saranski Volga-äärse regionaalse soome-ugri keskuse kodulehega, kus uudiseid küll ilmub, aga pool käib ersade ja mokšade kultuurielu kohta. Ja ega olukord soome-ugri uudistega sotsiaalvõrgustikus Vkontakte parem ole.
Selle aasta septembrist on nii, et soome-ugri rahvastele on jäänud koolis üks emakeele tund nädalas, lisanduda võib ka üks kirjanduse tund. Autor/allikas: Erakogu
Kurb lugu keeltega
Soome-ugri keeltega on jätkuvalt kurb lugu, millest soomeugrilased peaksid rääkima, kuid see pole ilmselt võimalik. Tänavu septembrist on nii, et neile on jäänud koolis üks emakeele tund nädalas, lisanduda võib ka üks kirjanduse tund. Otsused on tehtud Moskvas ja paistab, et nende vastu ei saa. Vähemalt pole näha ega kuulda soome-ugri rahvaste rahvusorganisatsioonide protestiavaldusi.
Riiklikul tasemel soome-ugri keelte mõttetuks kuulutamise tõttu on rahvuskeele õpet pooldavate lapsevanemate hulk drastiliselt kahanenud. 2022. aastal soovis 54,2 protsenti karjala rahvusest vanematest, et nende laps saaks haridust ainult vene keeles, ja 45,8 protsenti soovis, et nende lapsed räägiksid ainult vene keeles. Komi keelt õppis aga 2023/2024. õppeaastal emakeelena 3,5 protsenti komi õpilastest, kuigi alles 2016/2017. õppeaastal 66 protsenti.
Nüüdseks on jõutud selleni, et võim süüdistab vanemaid, et nood ei räägi oma lastega rahvuskeelt. Seda oligi vaja tõestada: kallid soome-ugri rahvad, te olete ise süüdi, et teie keele olukord on selline, nagu ta on. Praegu valdab heal juhul pool end soomeugrilaseks pidajatest oma keelt, pool on venekeelsed. Noorte olukord on hullem: kui uskuda kuuldut, siis varem täielikult rahvuskeelsete külade noored on läinud üle vene keelele, ehkki külas ei ela peaaegu ühtki venelast.
Kängunud omakeelne kultuurielu
On ainult aja küsimus, millal see kõik kajastub kultuurielus. Rahvusteatris on venekeelseid lavastusi aina enam, aga probleemiks on ka näitlejate ja publiku halb rahvuskeele valdamine. Nii näiteks lahvatas 2024. aasta septembris skandaal, kui televisioonis näidatud püstijalakomöödias “Võitlus aja pärast” naerdi välja karjala keel, nimetati karjala keelt naljakaks “atavismiks, nagu seda on meeste rinnanibu”. Näitleja ütles ka, et ainuke koht, kus karjala keelt kõneldakse, on Karjala rahvusteater, mille karjalakeelseid etendusi vaatavad karjalased kõrvaklapid peas, et kuulata venekeelset sünkroontõlget.
Mari Eli noorsooteatri 2024/2025. hooaja repertuaaris on täiskasvanutele mõeldud 28 etendusest 10 vene keeles. Noortele mõeldud 19 etendusest on 18 vene keeles ja üks mari keeles, lastele mõeldud 32 etendusest vaid üks mari keeles ja ülejäänud vene keeles. Muusikalisi luuleetendusi on seitse, kõik vene keeles, aga üks mari teemal. Seega on väga hästi näha keele kasutamise muster. Kuna mari keele ja ka rahvuskeelse teatri olukord on teiste Venemaa soomeugrilastega võrreldes palju parem, ei jäta tulevik erilist lootust.
Rahvuskeelse ajakirjanduse kurb seis pole muutunud (tiraažid vähenevad), aga eks see ole nii ka meil. Kui ainult soome-ugri rahvaste ajalehtede tiraaž nii väike poleks: hea on, kui see on paar-kolm tuhat. Palju suurem pole rahvuskeelsete ajalehtede vaadatavus internetis. Viimasel ajal kasutatakse üha enam Vkontakte võrku, kuid sealgi on jälgijaid ja lugejaid vaid mõni tuhat, v.a ajaleht Udmurt Dunne.
Rahvuskeelsete raamatutega on lugu täbaramgi: kasvab tendents anda raamat välja kakskeelsena. Venemaa raamatupalati andmeil ilmus 2024. aastal mari keeltes 33 raamatut ja brošüüri, 19 komi keeles, 17 ersa ja mokša (mordva) ja 16 udmurdi keeles.
On selge, et rahvuskeelne kirjandus nõuab riigi dotatsiooni. Seda on aga aina raskem hankida, sest sõdiv Vene riik otsib kokkuhoiukohti. Miks mitte siis soomeugrilaste keelte pealt kokku hoida – ja nii tehtigi. Näiteks 2024. aasta oktoobris katkestati kõigi Karjalas ilmuvate rahvuskeelsete ajalehtede väljaandmine. 2025. aastal hakkasid need küll taas regulaarselt ilmuma, kuid vähenes maht ja lehed tehti mustvalgeks. Nüüdseks on vähemalt värvid tagasi.
Rahvuskeelsest televisioonist pole mõtet rääkidagi, sest see piirdub mõne tunniga päevas ja sedagi hommikul kella kuuest üheksani. Laupäev ja pühapäev on soome-ugri keeltest vabad – puhkepäevadel pole rahvuskeelset televisiooni vaja.
“Venemaa soome-ugri rahvaste ainuke rahaliselt kasumlik kultuurivaldkond, mis ei vaja riigi dotatsiooni, on maride ja osaliselt ka udmurtide rahvuskeelne popmuusika.”
Raadioga on mõnevõrra paremini, maridel on lausa peaaegu ööpäev läbi marikeelseid saateid edastav kanal. Tõsi, üle poole saatemahust kuuleb muusikat, kuid see on aidanud kõvasti kaasa rahvuskeelse muusika populariseerimisele. Venemaa soome-ugri rahvaste ainuke rahaliselt kasumlik kultuurivaldkond, mis ei vaja riigi dotatsiooni, on maride ja osaliselt ka udmurtide rahvuskeelne popmuusika.
Kas tehisaru päästab väljasuremisest?
Kas on midagi lohutavat ka? Peab tunnistama, et Vkontaktes on siiski rahvuskeelseid blogisid. Mõnedel, eriti maridel ja udmurtidel, võib olla isegi kuni 20 000 lugejat, rohkem kui rahvuskeelsetel ajalehtedel. Kahjuks on neid vähe ja kuna rahastust pole, siis on need ebastabiilsed.
Siiski on soome-ugri keeled hakanud tasapisi aina enam internetti kolima ja seda peab Venemaa soomeugrilaste rahvuslik eliit praegu ka kõige olulisemaks. Google’i tõlkerobot on juba niidumari, komi ja udmurdi keelel. Kiirelt arenev Yandexi tõlkemootor pakub võimalust tõlkida komi, mari, udmurdi, ersamordva keelest vene keelde. Ka ChatGPT suudab suhelda mõningal määral mari, udmurdi ja komi keeles.
Keelekorpuste ja keeletehnoloogilise toe poolest on soome-ugri keelte seas parimas seisus komi keel (tekstikorpuses 88 miljonit sõna), järgnevad mari (21 miljonit) ja udmurdi keel (16 miljonit sõna). Keelte digimine käib praegu küllaltki heas tempos. Kas tehnoloogia ja tehisaru päästab soome-ugri keeled, seda näitab aeg.
Lootkem parimat, tähistagem hõimupäeva, mõelgem soome-ugri rahvaste peale ja heisakem lipud!