Sa oled ilmselgelt meeletult huvitatud erinevatest asjadest ja tunned sundust nendest kirjutada. Kas on nii?
Ma võiksin sedasama ka sinu kohta öelda, sest sa oled sama teinud. Ma pole kokaraamatut kirjutanud, aga Jason on.
Mina arvan, et kirjanikud on inimesed, kes on väga mitmekesised. Meile meeldib erinevaid asju teha. Mina olen erinevatel eluetappidel kirjutanud erinevaid raamatuid. Noorena kirjutasin ma noore mehe prosaistlikke romaane, mida ma lugeda ei soovita.
Kui ma lapsi sain, kirjutasin lasteraamatuid, sest minu ümber oli kümneid lapsi. Tegelikult küll kaks. Aga sel ajal tundus, et on palju lapsi. Hiljem pöörasin kuritegelikule teele ja hakkasin kriminulle kirjutama.
Kas sul oli juba lapsena soov kirjanikuks saada? Kas see oli juba siis radaril? Ma olen lugenud, et su isal oli jalgpallimeeskond, su emal oli hoopis teistsugune töö…
Minu isa oli professionaalne jalgpallur. Ta mängis Sheffield Unitedis, mis on Inglismaa meeskond. Minu ema oli seksiterapeut. Mu esimese raamatu ümbrisel seisis, et olen jalgpalluri ja seksiterapeudi poeg. Ema helistas mulle ja palus selle välja jätta, sest see kõlab tsirkuseartistide moodi.
Tõepoolest. Sa küsisid, kas ma tahtsin kirjanikuks saada. Sellele mõeldes meenuvad mulle lapsepõlvest kaks hetke. Esimesel hetkel olin ma väga väike, 6- või 7-aastane. Ma olin kooli mänguväljakul ja minu ümber oli punt lapsi. Nad naersid millegi üle, mida mina ütlesin. Ma mäletan, kui hea tunne see oli, et ma ajasin inimesi naerma. See oli inimlik tung teiste meelt lahutada ja see jäi meelde, sest kirjutamine on ka teiste meele lahutamise tung.
Teine hetk on lapsepõlve palju hilisemast hetkest, kui ma võisin olla 15-aastane ja mind hammustas luulepisik. Ma hakkasin luulet lugema ja armastasin seda. Tegelikult meeldis mulle keel, erinevad väljendid, väljendite rütm, sõnade erinevad kombinatsioonid. Need kaks asja ajendasidki mind kirjanikuks hakkama: tung teiste meelt lahutada ja keelt kasutada. Nii et see selgitab minu kirjutamistahet.
Kui see tahe tekkis, siis olin arvamusel, et ei saa nagu enamik kirjanikke kirjutamisega elatist teenida, vaid vajan töökohta, seega läksin tööle. See oli mu topeltelu algus, sest töö oli teiste raamatute kirjastamine. Ma olin toimetaja. Vabal ajal püüdsin aga ise raamatuid kirjutada.
Kas toimetaja tööst oli kirjanikule kasu? Toimetajaks ei saa õppida, ega ju? Kirjastustel pole mingit kursust, mis seda õpetaks, selleks tuleb omaenda vaistu kasutada. Kirjanikke tuleb julgustada, anda soovitusi, mida mitte teha. Neil on kontroll teiste kirjutamise üle. Kas seda saab ka iseendaga teha?
Ma usun, et selles mõttes on sellest tõesti abi. Toimetajaks hakates ja kirjanikega nende tööst rääkides õppisin ma ise kirjanikuna nii mõndagi selleks hetkeks, kui ise teisel pool lauda istusin ja toimetaja minuga rääkis.
Minu ajal ei õpetatud tõesti toimetajaid eriti välja. Seda tuli ise õppida. Kirjanikuna olin ma väga varakult teadlik, et kriitikat on keeruline saada. Iga kirjanik vajab minu arust kahte asja. Esiteks on vaja head kriitikat, mis oleks aus ja otsekohene. Neile tuleb öelda, mida nad valesti teevad. Aga teiseks on vaja lootust. Toimetaja peab pakkuma lootust, et neil loksub kõik viimaks paika.
Toimetajana mõtlesin ma selle üle ka ise. See aitas mul kirjanike tundeid paremini mõista, kui ma mõne kirjanikuga tema raamatust rääkisin. Aga kirjanikuna tekitas see minus soovi julgustada teisi kriitikat tegema. Toimetajana töötasin ma paljude kirjanikega, ka tuntud autoritega. Nemad ei tahtnud üldse kriitikat kuulda. Nad lootsid, et räägivad minu kui toimetajaga, ja ma ütlen: “See läheb otse trükki, midagi pole vaja muuta.” Ja ma sain aru, et see on tegelikult mahamagatud võimalus.
Kirjanikuna soovisin ma öelda: “Tehke nii palju kriitikat kui võimalik.” Selles pole midagi halba, sest küsimus pole minu kui autori tunnetes, vaid raamatu kvaliteedis. Tegelikult on see tähtis. Ma pean sellesse täiskasvanulikult suhtuma ja kriitikat kuuldes julgustama seda tegema ja seda võimalikult palju saama, et mul õnnestuks oma raamatut pisut paremaks muuta.
On sul mõni salalugeja, kes sinu kirjutatule kirjutamise ajal pilgu peale heidab?
Ei ole. Ma arvan, et see muudaks mind närviliseks. Ma püüan küll teha midagi, mis teeb ehk sama välja. Kirjutades loen ma kõike eelnevat pidevalt üle ja püüan ennast lugeja olukorda panna. Mida ma ei saa kunagi teha, sest olen ju kirjanik.
Aga ma panen ennast sellisesse lugemistranssi. Ma ei mõtle siis, vaid ainult loen ja ahmin endasse. Ja siis püüan oma peas seda baromeetrit ja nõela jälgida. See ütleb mulle, kas mul on huvitav või mitte. Ma loen oma teksti ja mõtlen, et nüüd hakkas pisut igav. Mul on igav, siin on midagi halba, ma vaatan selle koha üle. Nüüd hakkas juba põnevam. See on päris hea, seda ma ei puutu.
Ma püüan kogu aeg ise lugeja olla. Aga ma ei näita oma teost kellelegi teisele, kuni esimene mustand on valmis. Siis läheb see mu toimetajale.
Päris huvitav. Mina püüan mitte kunagi lugeda seda, mida kirjutan. Loen viimase lõigu üle, et hommikul alustades meelde tuleks, kuhu jäin. Aga mul on hirm, et kui ma pausi teen ja tagasi vaatan, siis hakkan seal nikerdama ja asja paremaks muutma ja keeran mingi suurema sasipuntra kokku. Siis ei jõua ma enam edasi. Kardan, et hoog kaob käest. Ma kannan justkui kahurikuuli üle mingi joone. Ma kardan hoogu kaotada. Sinu arust võib siis tagasi vaadata?
Mulle meeldiks kirjutada nagu sina.
See oleks katastroofiline. Raamat saab küll nii valmis, aga jääb tunne, et sai valmis ja paistab päris hea. See on selline võlts lõpetatuse tunne. “78 000 sõna, fantastiline, tegin head tööd.” Sinu moodi võib ehk tõesti arukam olla.
Mida sa teed, kui oma kahurikuuliga lõpuni jõuad? Kas sa loed siis kogu kupatuse läbi, lähed tagasi ja teed veel mingeid muudatusi?
Ma olen teinud nii, et mul on väljajätete dokument. Ma poetan sinna asju. Seal on asjad, mis ei läinud sisse, kuigi oleksid pidanud minema. Siis kasutan ma seda dokumenti, et tagasi minna ja endale meenutada, et unustasin 20. leheküljel midagi mainida. Siis lähen ma küll tagasi.
Mina seda ei tee. Ma loen varem kirjutatut kogu aeg uuesti üle. Kirjutamispäeva alguses loen ma tavaliselt seni tehtu uuesti üle. See võib mul tegelikult pool päeva ära võtta.
Ma teen seda osaliselt seetõttu, et muidu ma ei mäletaks, mida teha. Ma loen kõik uuesti üle ja mõtlen endamisi: “Issand, see pole kuigi hea. Ja see pole ka kuigi hea. Ma pean selle kohe ära parandama. Muidu unustan ära, et see pole väga hea.” See on nagu mu väike maania.
Kui sa ütled, et miski pole väga hea… Sinu raamatuid on ju lausa võimatu käest panna, kui oled ühe Wilkinsi põnevikuga algust teinud. Need on väga tihedalt põimitud süžeega. Ja mitte lihtsalt tiheda süžeega, vaid tegelased on väga huvitavad. Sul on rabavad tegelased, kes on üllatavad ja huvitavad. Kas kõik süžeepöörded on juba kirjutama hakates paigas?
Jah. Ma olen väga ettevaatlik ja närviline kirjanik. Asjad lähevad untsu. Küsimus on ainult selles, millised asjad. Seega ma ei söanda alustada mõttega, et küll ma selle kuidagi kujutlusvõimest võtan ja et ma liigun õiges suunas. Ma valiksin vale suuna ja eksiksin ära, kõnniksin sohu.
Seetõttu on mul alguses selline periood, mida ma kutsun “messy play”. Eestis pole sel mingit tähendust, aga Inglismaal on laste jaoks sellised klubid. Emad ja isad võtavad oma väga väikesed lapsed kaasa ja lapsed võivad teha kõike värvide ja liimiga ja liivaga ja paberitega. Nad lihtsalt rahmeldavad seal. Mina teen seda kolm-neli kuud erinevate ideedega. Ma lihtsalt rahmeldan ideedega. Ja püüan otsida asju, mis võiksid huvitavad olla.
Tasahilju unistan ma asjadest, mõtlen nende üle järele ja hakkan ideid kokku panema. Ja selle protsessi lõppedes on mul loo kondikava paigas. Ma vajan seda, enne kui ma alustan oma teist etappi, mida ma kutsun ladumisetapiks. Siis istun ma oma sülearvutis ja püüan keelt kasutada, et enda loodud plaani ellu äratada.
Kas esimene osa pole sülearvutis? Kas rahmeldamine on paberilehtedel?
See on märkmikus. Ma ei tea, kas teiste arust ka, aga mina mõtlen siis teistmoodi. Erinevalt käsitsi kirjutades ja klaviatuuri taga. Kui ma alles rahmeldan, kirjutan ma suurde märkmikku, lihtsalt kirjutan. Kirjutan kõike, mida tahan, suvalises järjekorras. See võimaldab minu arust mõtetel vabamalt lennata, võrreldes sülearvutis kirjutamisega.
Ladumisetapis, kui ma kõike sülearvutis kirja panen, siis jänni jäädes või millegi üle järele mõeldes pöördun ma tagasi märkmiku juurde. Jätan kirjutamise pooleli. See aitab mul komistuskivist üle saada.
Kate Mosse’i abikaasa Greg Mosse ütles, et proosa ja žanrikirjutamise vahe seisneb selles, et proosat kirjutades pole sul terve süžee juba paigas. Sa hakkad pihta ja vaatad, kuhu asi välja jõuab. Žanrikirjanduses peab aga süžee enne kirjutamist paigas olema. Sa oled nüüd mõlemat teinud, noorena kirjutasid sa ka proosat.
Ärge lugege seda. See on kohutav.
Kas sa arvad nii? Tõesti?
Ma tean seda.
Kas sa olid omal ajal rahul?
Väga rahul. Ma olin väga noor.
Minu arust peab andma endale voli kirjutada teistsuguses stiilis. Ma langesin vahepeal proosa lõksu, et kõik peab olema kõrgetasemeline proosa. Siis sain aga aru, et see on täielik jura. Tahaks ju kirjutada asju, mida ka ise lugeda sooviks, mida oleks lõbus lugeda, mis lahutaks meelt. Kas sa pidid endale ütlema, et sedasi on lubatud teha? Või kas see avastasid seda, kui proosast lastekirjandusse läksid? Kas see avas selle ukse?
Täpselt nii see oligi. Ma arvan, et proosateostes on süžee väiksema tähtsusega. Kui mina proosat kirjutasin, polnud nende lugu kuigi oluline. Teised asjad olid tähtsad.
Kui meil lapsed sündisid, hakkasin lastekirjandust kirjutama. Ma lugesin oma lastele lugusid ette. Ma avastasin, kui oluline on laste jaoks süžee. Nad on fantastilised lugude endassetõmbajad. Kui lapsele süžee algus välja käia, siis elab ta sellesse sisse, miski ei eksita teda.
Kui lool on tugev algus ja mingi kindel vorm, siis kuulab laps seda pingsalt. Seega muutusid lood minu jaoks palju tähtsamaks. See jätkus siis, kui hakkasin kriminulle kirjutama, sest minu arust on selles žanris süžeel samuti väga tähtis koht.
Simon Mason Autor/allikas: Dmitri Kotjuh
Mina olen avastanud, et lastele on tegelikult väga raske kirjutada. Mõtled, et kasutad lihtsat keelt ja väldid vägivalda. Aga see tähendab hoopis midagi muud, sest lapsed on nõudlikud lugejad.
Jah, ma lugesin oma esimesi lasteraamatuid enda lastele ette. Ja nad hüüdsid: “Igav!” “Rohkem nalju!” “Lõpeta ära!”. Teate küll… Nad ei säästa tundeid. Mingis mõttes on see hea. See ongi aus ja otsekohene kriitika, millest ma alguses rääkisin. Ja oma lastele annad ju andeks ka. Aga jah, minu arust on lapsed väga puhtad lugejad, see pani mind mõtlema, kuidas kirjutada lugusid, mille külge lugeja saaks klammerduda.
Kui su lapsed vanemaks said, olid raamatud nende vanusele suunatud?
Jah, ma olen alati olnud selline kirjanik, kes kirjutab sellest, mis teda ümbritseb. Ma olen vist väga laisk. Raamatute tegevus toimub Oxfordis, kus ma ka elan. Väga mugav.
Lasteraamatuid kirjutama hakates olid mul lapsed ümberringi. Mul on märkmik ja ma kirjutan sinna. Kindlasti olete teie ka seda teinud. Te vaatate oma lapsi, nad teevad ja ütlevad kõige erakordsemaid asju. Ma panen need asjad kirja. Seda olen ma alati teinud. Ma panin kõrva taha kõike, mida mu lapsed tegid. Lastekirjanduse kirjutamine polnud lihtsalt loomulik, vaid paratamatu. Ma liikusin alateadlikult selle loomuliku fakti poole.
Kui nad suureks kasvasid ja kodust ära läksid, pidid kuritegevuse poole pöörduma?
Mu lasteraamatud said suureks, paar aastat minu lastest hiljem. Algul kirjutasin 7-9-aastasele, siis 8-12-aastastele, seejärel noortele täiskasvanutele. Ma ei tea küll kedagi, kes ennast “nooreks täiskasvanuks” nimetaks. Kirjastajate jaoks on nad “noored täiskasvanud”.
Ja kui mu lapsed teismeeast välja kasvasid, läksid nad oma teed ja ma hakkasin jälle täiskasvanutele kirjutama. Õige varsti hakkan väga vanadele inimestele kirjutama. See ootab mind ees.
Väga hea turg.
Jah, kulupäised kulutused.
Sa kirjutasid raamatuid lastele, aga samal ajal olid ka iga päev toimetaja? Sa tegid ikka mõlemat tööd?
Jah. Ma oleksin pidanud selgitama, et alguses töötasin ma akadeemilise kirjanduse ja teatmike kirjastuses. Alguses ei tegelenud ma ilukirjandusega. See juhtus hiljem. Ma hakkasin lasteraamatuid kirjutama ja üks kirjastaja avaldas neid Ühendkuningriigis ja see kirjastaja kutsus ka mind enda juurde tööle. Siis sai minust lasteraamatute kirjastaja ja samal ajal kirjutasin lasteraamatuid.
See oli piinlik, sest ma avaldasin ju oma raamatuid. Ükskord esitasin ma oma raamatu iseendale. “Hea Simon Mason, siin on see…”
Hea raamat või? Selle avaldame me kohe.
Tohutu avansiga…
See oli teises mõttes piinlik, sest olin sõltumatu lasteraamatute kirjastaja tegevdirektor. Me arutasime koosolekutel, millistele raamatutele kogu oma reklaamieelarve kulutada. Ma ei saanud öelda: “Vaat see on väga hea!” Ütlesin, et las see olla, kulutage mõnele teisele raamatule. Tegelikult andis see tagasilöögi.
Kas sa töötasid samas kirjastuses, kui kriminulle kirjutama hakkasid?
Ei. Sellega juhtus nii, et ma ei kaalunud kriminullide kirjutamist. Ma ei loe neid eriti. Ma pole kunagi palju kriminulle lugenud. Mul oli hea meel lasteraamatuid kirjutada ja kirjutasin raamatu keskmisele koolieale, 8-12-aastastele. Selle nimi oli “Moon Pie” ja see sai parimaid arvustusi. See kandideeris Guardiani lasteraamatute auhinnale. Seda ei ostnud aga mitte keegi. Läbimüük oli täielik null.
Ma mõtlesin, et teen vist midagi valesti. Alateadlikult ma ilmselt ei lahuta lugeja meelt, vaid kirjutan kriitikutele. Õpetajatele, raamatukoguhoidjatele, auhinnakomiteede jaoks, aga ma pean sellega lõpetama. Pidasin endamisi aru.
Ma otsustasin, et sunnin ennast lihtsalt meelt lahutama. Ja selleks tuleb kirjutada kõige populaarsemas žanris ehk siis kriminulle. Ma mäletan, et helistasin oma agendile: “Hea uudis, ma hakkan kriminulle kirjutama.” Pikk paus. Ta ütles: “Palun ära tee seda. Palun mine psühholoogi juurde, mida iganes. Kui su elus on mingi kriis, siis lahenda seda sobival moel.”
Ta suhtus minu kriminullide ideesse väga kahtlevalt, sest ütles, et prosaistid on tihti talle kirjutanud ja öelnud, et ruttu oleks raha vaja, seega vorbiks ühe rämpskrimka valmis, sest kõik teavad, et need on saast ja sellise kirjutaks igaüks lõdva randmega. Toimetaja ütles aga, et ei, selleks on teisi oskusi vaja. See tuleks enne ära õppida.
Mina olin valmis seda tegema, sest naudin erinevate asjade kirjutamist. Algul ma ei osanud kriminaalromaani kirjutada. Meie vestluses tekkis veel üks pikk paus, kui ma ütlesin, et ei oska kriminulli kirjutada. Ma arvasin, et vaja on kolme asja. Kõigepealt süžeed. Süžee peab väga hea olema. Väga huvitavad tegelased. Ja tugev miljöö.
Tema ütles, et need on kolm õiget asja, aga miljöö on kõige tähtsam, mis oli minu arust huvitav.
On tõesti.
Sinul on väga tugevad miljööd. Kas sa läbisid selle mõtteprotsessi?
Jah, ilmselt on see tõsi, aga mina ainult miljöö kohta teadsingi. Seepärast kirjutan ma põneviku, mille tegevus toimub Tallinnas, sest see on ainus koht, mida ma lisaks 19. sajandi Istanbulile tean.
Mina hakkasin põnevikku kirjutama sellest põhimõttest lähtudes… Nagu halb romaanikirjanik, kes loodab pea ees vette hüpata. Et tegevus on Londonis ja… sain peale esimest lehekülge aru, et see on jura, sest ma ei tea sellest midagi, mul pole sobivat tausta, mul polnud õiget miljööd. Ja järgmisel päeval hakkasin kirjutama Istanbuli põnevikku. Miljöö nõrgus sellest läbi, aga seda on huvitav miljöö kohta kuulda. Sul on ilmselt õigus. Aga tegelaskujud siiski ka, see kõik on seotud.
Ükskord osalesin ma kriminullikirjanike konverentsil. Ja vestlusringi teemaks oli “Süžee on rendiauto”. Minu arust oli see päris nutikas tähelepanek. Süžee laename me teatud mõttes… Sinu süžeed on muidugi palju paremad kui mul, võib-olla on minul tõesti rendikas, aga sinul on isiklik auto. Sa poleerid seda ja hoiad hästi.
Kindlasti varastatud auto.
Jah, varastada meeldib meile ka. Süžee on rendiauto selles mõttes, et see on alati olemas, asi algab mõrvaga, mida hakatakse lahendama. See on ette kirjutatud. Aga huvitav küsimus on, et kes autos istub ja mida ta ringi sõites aknast näeb.
Sinu Oxfordi põnevusjuttude puhul on nii, et miljöö on tõepoolest väga tasemel, aga sinu tegelased sobivad miljööga kokku. Tutvusta kuulajatele, kes asjast võib-olla ei tea, neid kahta sama nimega uurijat, kes on nagu Thompson ja Thompson “Tintinis”, aga tegelikult mitte. Miks neil siiski sama nimi on?
Väga segane lugu. Ma palun vabandust.
Nii hea idee.
Mõlema nimi on Wilkins. Mul on kaks kokkusobimatut uurijategelaskuju. Ryan Wilkins ja Ray Wilkins.
Ryan Wilkins on mees, keda Inglismaal kutsutakse ossiks. Ameeriklased kutsuvad nii vaest valget rämpsu. Tänaval käies on tal lotendavad dressipüksid jalas, kapuutsiga pusa, pesapallimüts, pisut blingi, energiajoogipurk käes. Võib eeldada, et ilmselt on tal haagiselamus suur koer ketis. Küllap on ta vanglas istunud, pole elus päevagi töötanud. Küllap on tal kolme-nelja naisega kolm-neli last, keda ta iial ei näe.
Minu arust oli huvitav seda pisut pea peale pöörata. Ryan kasvas treileripargis üles, ta isa oli vägivaldne alkohoolik. Ta on oma kommetelt tõesti oss, tal pole mingisugust haridust. Ta partsatab välja, mida mõtleb. Tal on raske oma viha vaos hoida.
Aga ta on Thames Valley politseijaoskonna uurija.
Nii hea.
Sest tema jõhker lapsepõlv ihus tema ebaõiglustunnet. Kuidas teisiti? Ta tunneb, et tahab selle heastada. Ja tal pole sugugi kolme-nelja last, keda ta iial ei näe. Tal on üks poeg, ta on üksikvanem ja väikese Ryani armastav isa. Tema suguvõsas on kõik Ryanid. Tema isa nimi on ka Ryan. Selline on siis Ryan.
Ray Wilkins on aga täielik vastand. Ta on mustanahaline, Londoni nigeerlane, väga jõuka taustaga, erakoolis hariduse saanud, käis Oxfordis Ballioli kolledžis, õppis filosoofiat, politoloogiat ja majandust. Tasemel poksija, nägus, käib väga hästi riidesj a on väga sõnaosav.
Minu esimese raamatu peaaegu esimesel leheküljel leitakse ühe noore naise surnukeha Barnabas Halli kurikuulsalt ennasttäis rektori kabinetist. Barnabas on üks Oxfordi kolledžeid. Väga delikaatne olukord. Politseijaoskonna dispetšerile tuli kõne, et Ray Wilkins läheks rektorit üle kuulama. Tema on see väga noobel, Oxfordi haridusega, ta oskab teadupärast ennasttäis rektoriga suhelda.
Aga on uus uurija Ryan Wilkins, kes sinna just tööle tuli. Tema nimi on ka dispetšeri nimekirjas. Tema on ka R. Wilkins. Ja eksikombel saadetakse tema. Ta saadeti Wiltshire’ist Oxfordi pärast vahejuhtumit Salisbury piiskopiga. Teda ei tohiks Oxfordi kolledži rektori lähedalegi lubada. Aga ta saadetakse sinna ja see tõmbab loo käima. Ja Ray peab oma suureks tülgastuseks Ryanil kätt hoidma. Tundub võimatu, et nad hästi läbi saaksid ja nad ei saagi. Just sellepärast ongi nad koos.
Simon Mason Autor/allikas: Dmitri Kotjuh
See on hiilgav. Ma soovitan seda siiralt. See on nii naljakas olukord. Ja need kokkusobimatud uurijad, mida näeb Hollywoodi filmides, aga see on nii hästi tehtud. See on nii naljakas, aga minu arust muutub viimaks väga liigutavaks. Sest Ryani suhted tema jubedate vanematega, tema alkohoolikust isa ja pidevalt peksa saava emaga, kes treileris elavad… Tema proovib sellest üle olla. Ta ise on ebaviisakas ja nahaalne. Aga tal on väga tore suhe oma uskumatult armsa pojaga. See on sul väga hästi tehtud.
See on jällegi keeruline asi, kuidas kirjutada lastest. Laste teemal, mitte laste jaoks. Kirjutada nii, et see pole liiga imalalt magus ega ebausutav. Ma pean sulle tõesti au andma, sest väike Ryan on minu arust hiilgav tegelane. Ma ei taha liiga palju reeta, aga ta ajendab suhtlemist Rayga, kes on selline nägus ja filmilik uurija. See aitab neil pisut suhteid soojendada, kuigi õiget klappi pole. Seal on ka reetmist.
Nende suhted on sul väga hästi kirja pandud. Sul lookleb seal palju lõngu, aga sa sõlmid need kõik… Kas see ongi osa protsessist varasemat pidevalt üle lugeda? Ma ei küsi publiku pärast, vaid mul on vaja endal teada. Kas sa otsustad uuesti ülelugemise käigus, et huvi Ryani vastu hakkab kaduma või et miski ei kõla päris… Kas sa muudad selliseid asju igal hommikul tööd üle vaadates?
See on väga huvitav küsimus. Kui ma oma tööd üle vaatan, mõtlen ma seda üle lugedes, kas miski toimib või mitte. Kui ei toimi, on põhjus väga tihti selles, et tegelased ei käitu nii, nagu nad peaksid käituma. Ma mõtlen tegelaste peale ja püüan neid loomulikumaks ja efektsemaks muuta. Ja ma usun, et ilmselt lisan nendesse ja nende suhetesse emotsioone.
Ma ei tea, kas siin loetakse Raymond Chandlerit. Imehea krimikirjanik, kelle lood toimuvad Los Angeleses. Tema detektiiviks on Philip Marlowe. Ta on tuntud kui üks esimesi noir’i loojaid ja tema raamatutes on palju vägivalda. Aga mind üllatas üks kiri, mille ta elu lõpus oma sõbrale kirjutas. Ta ütles oma sõbrale… Noore mehena kirjutas ta pulp-ajakirjadele krimilühijutte. Toimetajad saatsid neid tagasi ja olid pool lugu maha tõmmanud. Kõik selle, kust stiili hõngus. Ta kirjutas umbes sellise lause: “Astusin kuuma päikese käest välja ja minu peale langes vari otsekui jaheda vee puudutus.” Toimetaja oli kõik maha kriipsutanud ja kõrvale sirgeldanud: “Meie lugejad ei taha seda paska. Sa venitad lihtsalt sündmustega.” Ja Chandler ütles: “Minu arust ta eksib. Lugejad ainult arvavad, et tahavad tegevust. Tegelikult tahavad nad emotsioonide tekitamist.”
Oma raamatuid kirjutades tuli mulle idee, et sellel ossil Ryanil võiks olla väike poeg, keda ta armastab, ja väike poiss oleks väga armas. See moodustaks raamatu emotsionaalse keskuse. Raamat vajab emotsionaalset keset, et lugejal tekiks raamatuga emotsionaalne side. Kui lugejal on raamatuga emotsionaalne side, siis tundub kogu tegevus palju eredam, sest lugeja elab tegevusele tunnetega kaasa. Tegelikult keskendun ma sellele.
See on kindlasti tänuväärt. Naljakas, et sa teda mainisid, mulle meeldib ka Chandler, aga temalt sa süžeekäike ei õpiks.
Ei.
Chandler on naljakas, sest ta on omas võtmes geniaalne, aga kui Howard Hughes filmi tegi, siis ta helistas Chandlerile ja ütles, et nad loevad käsikirja, aga ei saa aru, kes sohvri tappis. Ja Chandler küsis: “Millise sohvri?” Sest see pole üldse oluline, atmosfäär on peamine ja laeng, mida teos tekitab. Ja Hughes valis Philip Marlowe rolli omamoodi valge rüütli. Ta pidi olema mees, kes liigub kurjadel tänavatel, aga pole kuri. Ja minu arust peab see paika.
Sa annad sellise omaduse mõlemale oma uurijale. Aga eriti üllatav on see Ryani puhul. See toob talle peaaegu pisarad silmi, kui ta saab aru, et juurdlus lõpetatakse ja keegi ei üritagi tüdruku tapmist uurima hakata. See on põletav ebaõiglus, mille ta lahendama peab.
Jah, ta on vihase loomuga mees. Aga osaliselt on ta vihane toime pandud ebaõigluse pärast. Temas on viha süsteemi ja kõigi privilegeeritute vastu. Teda ajendab viha, mis tõukab teda vahel väga heas suunas.
Kas sa naersid raamatut kirjutades?
Ma naeran kogu aeg. See on lausa haiglane. Peaksin abi otsima. Ma naeran oma naljade peale. See on tõsiselt piinlik. Ma naeran valjusti omaenda naljade peale.
Ma töötan Oxfordis meie majas oma töötoas. See on ridaelamu ja kohe seina taga on naabermaja. Kõrvalmaja naabertoas teeb üks mees tööd. Ma naeran kirjutades valjusti ja hüüatan vahel asju. Aeg-ajalt ta prõmmib vastu seina. Näitab, et ta on seal. Või siis köhatab sedasi. “Palun jää juba vait.”
Kirjutab kindlasti lasteraamatuid, mida neetud toimetaja vastu ei võta. Kes lisaks Chandlerile sind veel mõjutanud on? Sa mainisid ka oma agenti. Kindlasti on ju teisi ka olnud? Enne kui ma küsin, kes su kangelased on, panin ka tähele, et kirjutasid teejuhi maailma klassikute juurde. Ma pole seda lugenud, aga võtan vist ette. Sa kirjutad seal maailmakirjanduse 200 teosest. Sa pidid kõik läbi lugema? Kas lugesid ikka kõik läbi?
Ma ei pannud igaühele hinnet ühest kümneni, aga see oli Rough Guidesi jaoks, nad kirjutavad reisiraamatuid, aga mõnikord ka reisimisega mitte seotud teejuhte. Nad palusid mul teha klassikaliste romaanide teejuhi ja ülesandeks oli nad välja valida, läbi lugeda ja maailmakirjanduse 200 klassikalisest romaanist kirjutada.
Mu naine ei andesta seda mulle, sest mul kulus selleks kaks ja pool aastat. Ma töötasin täiskohaga kirjastamises. Ma lugesin iga nädal kahte romaani ja kirjutasin nendest. Nii 2,5 aastat järjest. Me käisime Brasiilias puhkamas. Olime Jeepis ja sõitsime Pantanalis, ümberringi oli metsik loodus. Tõeline elu plahvatus. Aarad, alligaatorid. Mina lugesin tagaistmel Balzaci ja tegin märkmeid.
Aga kes mu lemmikud on? Ei, kõik olid kamarajura. Minu kirjanduslikud kangelased ei kirjuta tavaliselt kriminulle. Mulle meeldib luule. Meeldivad mitmesugused klassikalised romaanid. Neid võtan ma vahel ette.
Mulle meeldivad erinevad kirjutised. Hetkel loen ma Saksa prosaisti Daniel Kehlmanni. Teda võibolla tuntakse. Fantastiline. Mul on Ezra Poundi luulekogu kaasas. Mulle endale meeldib selliseid asju lugeda.
Hea, et sa Ezra Poundi fašismi koolkonnaga kaasa pole läinud. Sinu proosa on ju väga kaunis, aga see pole maneerne. Kui mina 200 klassikut loeksin, püüaksin George Elioti moodi kõlada. Seda oleks keeruline vältida. Aga sinu proosal on väga lihtne stiil, mis mulle väga meeldib. Milliseid krimikirjanikke sa üldse imetled?
Mõned kalduvad prosaistide poole. Raymond Chandler on üks. Teda loen ma tema romaanide prosaistlike rõõmude pärast. Mulle meeldib Inglise kirjanik Lee Child ja tema Jack Reacher. Tema raamatud on nii tempokad ja ta on väga nutikas. Tegelikult kirjutab ta väga lihtsat proosat, mis on samas väga tõhus, sest ta on prosaistliku stiiliga.
Mulle meeldib mainida autorit, keda tavaliselt ei tunta. Tema nimi on Peter Temple. Oled kuulnud?
Jah, olen kuulnud, aga ei ole lugenud.
Ta on lõuna-aafriklane, aga elas enamiku elust Austraalias. Tema lugude tegevus toimub Melbourne’is. Ta on kaunis kirjanik. Tema raamatutes toimub lisaks kuritegudele palju muudki. Samuti kulub tal palju aega tegelaskujude loomisele. Ta teeb seda peamiselt dialoogi kaudu, ta on dialoogimeister.
Mulle meeldib dialoog, ma kulutan sellele palju aega. Ausalt öeldes ma arvasin, et valdan dialoogi väga hästi. Ma vestlesin Philip Pullmaniga, kelle raamatut ma siis toimetasin. Ma mõtlesin, et valdan dialoogi hästi. Tema ütles: “Kõik arvavad, et oskavad dialoogi kirjutada. Dialoog on lihtne. Seda oskab iga idioot kirjutada. Kirjeldused on keerulised.” Ja ma mõtlesin, et tal on õigus.
See ei ole üldse tõsi. Dialoog aitab karaktereid edasi anda. Seepärast on dialoog huvitav.
Jah, täpselt.
Palju muid asju ka. Dialoogi kaudu saab uudiseid ja muud levitada. Osava kirjaniku käes ei loe aktsendid ja muu selline. Nagu see tuntud harjutus, et kas sa suudad erinevate tegelaste jutu üksteise alla panna, et rääkija oleks alati selge, isegi kui rääkijat välja ei tooda.
See on väga tõsi. Ma kulutan dialoogile palju aega. Mulle ei meeldi dialoog, mis lihtsalt infot edasi annab. “Ennäe, professor, meil on maailma päästmiseks kolm tundi aega.” Selline värk. Dialoog peab iseloomu väljendama. Siis polegi vaja tähistada, kes täpselt räägib. Konkreetsest dialoogikillust saab otsekohe aru, kes räägib.
Inglise kirjanik Henry Green valdab seda. Ta oskab väga hästi näidata, mida mingi tegelane mõtleb, selle kaudu, mida tegelane ei ütle. Tegelane ütleb midagi, aga sa tead, et ta jätab midagi enda teada. Selline dialoog on väga hea. Ma püüan head dialoogi jäljendada.
Tegelikult toob see mind Leidja sarja juurde, mis on täiesti eripalgelise ja päris julge stiiliga. Kirjelda mulle, kuidas Leidja sari toimib.
Leidja sarjas on mõistatuseks mõni kadunud inimene. Ja minu peategelane on ka kõigi nende lugude jutustaja. Ta on vaikne ja päris passiivne kuju. Tema idee inimeste leidmiseks on see, et tuleb pöörduda kadunut kõige paremini tundnud inimeste mälestuste ja kujutlusvõime poole, nendega rääkida. Avastada, milline inimene see kadunuks jäänud inimene on.
Need on palju vaiksemad raamatud, seal on palju vestlusi. Ja mõistatus võib laheneda mõne kuriteo kaudu, aga võib olla ka midagi muud, näiteks päästmine. See võib olla põgenemine või mõni haigus või kättemaks. Mõistatusel võib olla palju erinevaid lahendusi.
Ma kirjutasin need, sest need erinevad kriminullidest väga.
Need on tegelikult tegelaskuju avastamised.
Jah, rohkem seda.
Minu arust on see väga huvitav. Loodetavasti need tõlgitakse eesti keelde.
Ma loodan ka.
Mis järgmiseks? Mis sari tulekul on? Kuidas sa üldse otsustad? Sul on palju palle korraga õhus. Leidja sari, Oxfordi sari. Kas sul on kavas näiteks televisiooni jaoks kirjutada?
Ei, televisiooni pole plaanis. Ma kirjutan praegu kuuendat Oxfordi raamatut. Ja seejärel pean ma kirjutama neljanda Leidja raamatu. Mulle väga meeldib see, kui ma saan liikuda Ryani raamatu juurest Oxfordis Leidja raamatu juurde kuskil mujal.
Kas see meeldib kirjastajatele ka? Ma mäletan, et ennevanasti, kui näiteks mina lõpetasin ajalooliste raamatute kirjutamise ja ütlesin, et kirjutan Osmanite impeeriumis toimuva romaani, olid mu kirjastajad endast väljas. Nad ütlesid, et Osmanite ajaloo käsitlemiseks pole see parim viis. Ma küll ei püüdnudki seda teha. Kas sinu kirjastajad panevad seda pahaks? Või on neil hea meel? Kui sa niimoodi ühe asja juurest teise juurde kargad?
Kui nad seda pahaks panevad, varjavad nad seda väga hästi. Aga kindlasti oleksid mõned kirjastused öelnud: “Me parem ei teeks neid” või soovitaksid pseudonüümi kasutada, et neid lahus hoida. Aga minu kirjastus oli väga mõistev ja tahtis ka neid välja anda. Need ilmuvad lihtsalt paralleelselt.
See on hetkel teemaks, seega küsin, mida sina arvad, mis tulekul on? Kas me loeme veel 25 aasta pärast või vajutatakse lihtsalt nuppe? Kas kunstlikud lugejad hakkavad masinate kirjutatud teoseid lugema?
Ma lihtsalt ei tea. Õnneks ei pea mina sellele mõtlema. Ma ei tea, mis juhtub. Tehisaru oskab juba raamatuid kirjutada. lihtsalt mitte väga hästi, aga see muutub väga kiiresti palju paremaks.
Ma tean kirjanikke, kes kasutavad tehisaru oma raamatute loomisel kas taustamaterjali otsimiseks või oma raamatule pealkirja leidmiseks. Mina pole seda teinud. Ma olen liiga vana. Ma olen valest põlvkonnast.