Keskkoolinoored raamatuid lugema!
«Ma ei teagi, mis toimub tänapäeva koolide kirjandustundides,» väidab Mihkel Mutt. «Ma väga loodan, et ka gümnaasiumiklassides on kohustusliku kirjanduse nimekiri endiselt olemas ja et meil jätkub õpetajaid, kes selle nimekirja noortele huvitavaks õpetaksid. Ma tean oma kunagise kirjandusõpetaja Vello Saage pealt, et õpetamine on suur kunst.»
Mihkel Mutt oli Saage tundidesse jõudes täiesti tavaline nooruk, kes tahtis sporti teha, mitte raamatud lugeda. «Lõpuks kirjutasin oma esimesed kirjatööd tema toimetatud almanahhi Tipa Tapa. Missugustel teemadel me tema koolitundides arutlesime!»
Kirjanik on kurb, et paljud tänapäeva noored ei saa enam üldse irooniast aru. «Minu eakaaslased peavad oma kirjatükkidele juurde kirjutama, et kõike, mida nad kirjutavad, ei tasu võtta sõna-sõnalt.»
Ta on seisukohal, et koolides peab hindeid jätkuvalt panema, et kohustusliku kirjanduse nimekirja raamatud tuleb läbi lugeda, et koolide pingeread peavad jääma. Et puhkuse ja töö rütm peab alles jääma.
«Inimene ei saa rahuldust ainult puhkusest, kui eelnevalt pole olnud pingutust. Kõik õpilaste head hinded on ju tegelikult pingutus. Õpilased peavad pingutama. Aga praegu on meil koolides käimas ju üleüldine pingutuse vähendamise aktsioon. Mina olen veendunud, et koolis pingutamine peab jääma. Pingutus kui töö – seda tuleb ka edaspidi koolis õppida,» väidab ta.
Näiteks kirjanik Mihkel Mutile on olnud viimaste aastate suurim pingutus Juhan Viidingust raamatu kirjutamine.
Eesti suurim puudus
Eesti kui riigi suurim puudus on Muti arvates asjaolu, et meie eliit on ohjad lõdvaks lasknud, ei pinguta enam. «Kõik, kogu rahvas ei suuda kunagi pidevalt pingutada, ainult harva. Nii oli laulva revolutsiooni ajal. Muidu on inimesele igiomane lihtsalt mõnusalt eluleda. Eestlane pole erand. Aga eliit ei tohi niiviisi. Tema kanda on maailma raskus. Kui nemad ka ei pinguta, siis algab mandumine. Kus on meie «aadel», tagasihoidlik ja julge, tark ja vooruslik, kes hoolitseb oma «pärisorjade» hea normaalse elu eest? Kes mõtleb ka muule peale egotripi, uute kogemuste ja oma tasku,» küsib kirjanik Mihkel Mutt.