Kõik need ametnike põhjendused moodustavad üheskoos kena mugava ringi, mille keskel kasvab malts jumalarahus edasi.
Saaremaa valla järelevalve peaspetsialistid räägivad õigust, et iga kõrgem rohututt ei ole kohe rikkumine. Liigirikkus vajab linnas samuti kohta ja mõni niitmata ala võib olla täiesti teadlikult jäetud putukatele, taimedele ja lindudele. Linn ei pea välja nägema nagu golfiväljak, aga selle jutuga ei saa kaugeltki kõike katta. Sest Kuressaares ringi jalutades võib liigagi tihti märgata pragudest kasvavat umbrohtu, hooletusse jäetud hoovisoppe, räämas fassaade ja kõnniteeservi.
Veel vähem veenab väide, et kõrvaltänavad Kuressaare mainekujundusse ei puutu. No kuulge, kuurortlinn ei lõpe ju peatänava, raekoja platsi või lossihooviga, turist kõnnib ka kõrvaltänavatel. Ja kohalik elab seal iga päev. Linna kuvand ei sünni ainult restoraniteenindusest, vaid ka sellest, milline näeb välja majaesine, kõnnitee ja nurgatagune, kuhu keegi justkui ei vaata. Vaatab ikka!
Kõige murettekitavam on aga ametnike mõttekäik, et kuna sekkumisvõimalused on nõrgad, ei olegi nagu suurt midagi teha. Kui kehtiv heakorraeeskiri on seitse aastat vana ja ei anna järelevalvele piisavaid võimalusi, tuleb eeskirja muuta. Kui rikkumise mõiste on liiga kitsas, tuleb see täpsemalt sõnastada. Kui pikaajalist hooletust ei saa kuidagi mõjutada, tuleb otsida toimivam lahendus. Selleks poliitiline juhtimine ongi.
Praegune olukord jätab korraliku kinnistuomaniku jube rumalasse seisu. Niidab, pühib, lõikab hekki ja hooldab kõnniteed. Mõni teine ei tee midagi vähimatki ning saab halvimal juhul telefonikõne või märgukirja. Muidugi ei pea vald hakkama sentimeetri täpsusega muru kõrgust mõõtma ja pole mõistlik kulutada maksumaksja raha iga rohututi vastu võitlemiseks. Aga kahe äärmuse vahel peab olema päriselt toimiv järelevalve. Selline, kus reeglid on selged, hoiatusel on kaal ja ettekirjutusele järgneb vajadusel ka tagajärg.