Norra – Inglismaa 1:2
Norra ja Inglismaa vahelise mängu eel valitsesid kahetised tunded – ühelt poolt oli ihalus jumalike poolfinaalide järele, teiselt poolt ahvatlus näha nelja parema hulgas põhjamaad koos sellest lähtuva õrna samastumisvõimalusega.
Mäng ise pakkus kogu võimaluste spektrit. Esimese poolaja esimesel poolel ei söandanud initsiatiivi võtta kumbki. Joogipausilt tulid veidi aktiivsemalt norrakad, aga päriselt avas mängu alles Schjelderupi värav 36. minutil. Inglased küll viigistasid vahetult enne poolajapausile minekut, aga teiseks poolajaks kardetud mängu lukustumist see kaasa ei toonud.
Teisel poolajal olid väravale lähemal pigem norralased. Korra õnnestus neil ka pall võrku saata, aga see värav tühistati videokohtuniku abiga. Kohe lisaaja alguses viis Bellingham Inglismaa juhtima ja siit lõpuni käis asi inglaste kontrolli all. Veelkord pidi sekkuma ka videokohtunik – inglastele oli väljakul ekslikult määratud 11-meetri karistuslöök.
Kohtunikega seotud juttusid on sellel MM-il minu jaoks liiga palju. Videokohtuniku tuleku ja sellega harjumisega oleme justkui jõudnud etappi, kus eeldame, et kõik otsused peaksid olema sajaprotsendiliselt ja kõikide arusaamise järgi täpsed, ometi pole see võimalik – jalgpallireeglitesse on kohtuniku poolt antava tõlgenduse roll sisse kirjutatud. Ühelt pool pean silmas nn halli ala, kus õigeks loetakse nii üks kui teine tõlgendus, kui ka olukordi, mida kohtunik väljakul tõlgendab intuitiivselt ühtemoodi, aga videopildist nähtav fakt kõneleb teist keelt. Räägin näiteks varba peale astumisest, mis kaadrist hõlpsasti tuvastatav isegi siis, kui astuti jalale vaid sentimeetri või kahe võrra ja millele – hoolimata „kannatanu“ röögatusega kukkumisest – väljakukohtunik ei reageerinud.
Paar aastat tagasi, mil Soome Veikkausliigas veel videokohtunikku ei olnud, rääkis HJK treeneritetiim mulle Konverentsiliiga grupiturniirile jõudmise järel, et neil kulus VAR-iga harjumiseks mitu mängu. Kusjuures harjumise all pidasid nad silmas mängijate reageerima õppimist olukordadele, mis käivitaks ülevaatamise ning hilisema faktilise kinnitamise. Eelpool toodud kirjelduse mõttes tähendab see igale väiksemalegi varbale astumisele reageerimist isegi siis, kui see tegelikult mängijat ei takistanud.
Ma ei tea, et praegu käiksid nendel teemadel aktiivsed diskussioonid, aga sisemisi loogikaid tundes eeldan, et MM-i järel võetakse asi üles. Pean silmas väljakukohtuniku ilmselge eksimuse mõiste täpsustamist. Sisuliselt tähendab see loomulikult tõlgenduse osakaalu suurenemist, aga minu arvates pole teisiti mõeldav. Sedavõrd kontaktset spordiala nagu jalgpallimäng ei ole võimalik juhtida bürokraatliku täpsusega ja ilma inimliku faktori olemasoluta.
Muide, selle nurga alt on heas mõttes silma paistnud mõned teiste maailmajagude kohtunikud, näiteks Salvadori vilemees Ivan Barton, kes käsutas Türgi – Paraguay vahelises kohtumises rahumeeli platsilt püsti isegi väravavahi ega lubanud arstiabi väljakule, sest oli veendunud, et kindamees üritab võtta taktikalist pausi. Sellest pole palju räägitud, aga reegli muudatus, mis saadab väljakul arstiabi saanud mängija minutiks küljejoone taha, ütleb tegelikult ühte – valdav enamus doktorite platsil käimisi pole tegelikult olnud vajalikud.
Alustasin oma mõttekäiku lausega, et kohtunikest on olnud liiga palju juttu. Pidasin lisaks juba öeldule silmas ka treenerite ning meeskondade reaktsioone, rääkimata Donald Trumpi omast. Võime leppida otsustega ei saa nii mastaapselt kokku kuivada, see lihtsalt hävitab mängu. Kui pall puudutab väravavahi väljalöögi järel ämblikkaamera trossi ja kohtunik sellele ei reageeri, siis tuleb edasi mängida ja kui sellest olukorrast lööb vastane värava, tuleb pigem endale öelda, et me ei tulnud olukorra lahendamisega toime.
Kui väravaesises rüseluses annab kohtunik vea ründajale ega loe löödud väravat õiguspäraseks, siis loomulikult võib mängu ajal emotsionaalselt reageerida kasvõi põhjusel, et iga olukorda ükskõikselt võtva meeskonna suunas on kohtunikul vähemalt näiliselt lihtsam nende jaoks kahjulikke tõlgendusi teha, aga peale mängu nende teemade juurde tagasitulekul ei ole mõtet – suunab tähelepanu mängult endalt ja selle olulistelt tähendustelt kõrvale.
Jalgpall on küll jumalik mäng, aga absoluutset õiglust temast otsida ei ole mõtet…
Kuidas see lugu Sind end tundma pani? Saada Kommenteeri Loe kommentaare (1)