Veebruari lõpus alanud sõda on toonud praeguseks esile kaks USA nõrkust. Esiteks, Washingtoni käitumine Iraani režiimi vastu pole olnud järjepidev ning avalikkuseni jõudvad sõnumid on vastuolulised. Arusaadavalt tekitab see segadust nii USA liitlastest Araabia riikide seas kui Iraani rahva hulgas. Kui ameeriklased pole pannud kõike mängu, et režiim kukuks, ei tee seda ka iraanlased, sest mängus on nende elu.
Teiseks on saanud ilmsiks, et Ameerika Ühendriikidel pole olnud head plaani B, mida teha esialgsete õhurünnakute järel. Lisaks oleme näinud, et tiibrakettide ja õhutõrjerakettide varud on kiiresti vähenenud ja USA sõjatööstus pole jõudnud neid piisavalt kiiresti juurde toota.
Kui ameeriklased suudavad teisest probleemist õppida, siis on selle ilmnemine olnud isegi hea. Pole mingit kahtlust, et tööstusressursside mobiliseerimise järel võib USA toota väga suurtes kogustes relvastust, nagu see oli Teise maailmasõja ajal. Küsimus on üksnes selle maksumuses ja Ameerika Ühendriikide ühiskonna valmisolekus seda maksumust (sealhulgas sõja kõrgemaid kütusehindu) tasuda. Kui pole üheselt arusaadavat väärtuskonflikti, nagu sõda natside vastu, või elu ja surma küsimust, nagu sõda Vaiksel ookeanil jaapanlaste vastu, pole mõtet oodata ühiskonnalt suuremat toetust.
Seetõttu on Donald Trump praegusel hetkel ilmselgelt teelahkmel. Senine poolpehme lähenemine pole andnud piisavaid tulemusi ja esialgu suuri lööke saanud Iraani režiim on suutnud läbirääkimiste käigus ennast koguda. Senisest karmima kampaania puhul tekib küsimus ülesannete ja vahendite kohta. Pole kahtlust, et ameeriklastel on jõudu okupeerida strateegilised Pärsia lahe saared, halvata iraanlaste naftaeksport ja üritada Hormuzi väina lahti hoida (probleemiks jääb, et ka 95-protsendiline turvalisus pole rahvusvahelistele laevakompaniidele piisav, et liiklust jätkata). Arvestades Iraani maastikku ning revolutsioonilise kaardiväe ja sõjaväe suurust, ei taha Trump tõenäoliselt maavägesid mandrile saata.