Fionntán sündis Põhja-Iirimaal Belfastis. Ta on kirjandusloolane, praegu töötab iiri keele professorina Maynoothi ülikoolis. Ta keskendub 20. sajandi iirikeelsele kirjandusele ja on avaldanud sellest monograafia “Taassünd ja moodne iiri kirjandus”. Hiljuti kirjutas ta raamatu “Iiri keel ja Kesk-Belfast”, mis lahkab keele ja tema kodulinna vahelisi seoseid.
2005. aastal ilmus tal novellikogumik pealkirjaga “Litir ó mo Mháthair Altrama agus scéalta eile” ehk “Kiri minu kasuemalt ja teisi lugusid”. 2022. aastal ilmus väga edukas ajalooline romaan “Béal na Béiste” ehk “Koletise kõhus”. Teos käsitleb kaht päris sünget perioodi Euroopa hilisajaloos, nii Natsi-Saksamaad kui ka Põhja-Iirimaa konflikti.
Sooviksin toonitada, et Fionntán kirjutab iiri keeles ja on pärit Põhja-Iirimaalt, mis on küll Iirimaa osa, aga samas väga eriline koht, mitmes mõttes teistsugune paik. Sellel paigal on keeruline minevik, millest raamat ka räägib. Raamat käsitleb seda väga huvitavalt ja sügavmõtteliselt.
Kõigepealt tahaksin teada, milline on iiri keele olukord Põhja-Iirimaal? 10–20 aasta eest või ehk pisut kaugemas minevikus oleks iiri keelt peetud millekski väga poliitiliseks ja iiri keele kõnelejaid oleks peetud võimalikeks terroristideks või IRA toetajateks. Kas iiri keele selline roll on aastate jooksul muutunud? Isegi Lõuna-Iirimaal on see vähemuse keel. Välismaal arvavad paljud, et see on surnud keel, mida enam ei räägita, mis pole päris tõsi — Põhja-Iirimaal on sootuks teistsugused lood.
Peamine erinevus: Põhja-Iirimaa riik loodi 1922. aastal. Valitsuse üks esimesi ettevõtmisi oli iiri keele õpetamise piiramine koolides. See on ka ametlikes dokumentides kirjas. Põhja-Iirimaa oli pentsik riik, sest see kuulus demokraatlikku Lääne-Euroopasse, ent oli samas ühe partei riik, kus kohalikus parlamendis oli kontroll ainult ühe erakonna käes.
See kestis 50 aastat, mis tähendas, et nad võisid kõike teha. Vastu võeti erivolituste seadus, mis lubas inimesi süüdistust esitamata vahistada ja vangi panna. Aga kultuuriliselt toimus iiri keele vastu rünnak. Näiteks iirikeelne kooliõpik, mille kaanel oli Iirimaa riigilipp, korjati ära, sest seda peeti õõnestavaks.
Fionntán De Brún Autor/allikas: Dmitri Kotjuh
Mina olen juba üle 50-aastane, aga minu teismeeas oli Iiri lipp Põhja-Iirimaal keelatud. 1985. aastal sõlmiti Inglise-Iiri kokkulepe, millega saavutati teatud muutusi lippude ja embleemide seaduses, mis neid sümboleid keelustas. Põhimõtteliselt muudeti seda, kuidas lipu kasutamisse suhtuti.
Iiri keele juurde tagasi tulles — mina kasvasin Belfastis iiri keelt kõneldes. Minu vaarema oli Donegalist ja iiri keel oli ta emakeel. Mu isa oli temaga sõja ajal väga lähedane. Isa ja isa vend saadeti Belfastist välja, sest Belfast on Ühendkuningriigi osa ja seega Luftwaffe pommitas seda. Tegelikult pommitati Dublinit ka, väidetavalt eksikombel.
Aga minu isa ja onu kolisid mu iiri keelt kõneleva vanaema juurde. See tekitas mu isas huvi iiri keele vastu. Abi oli ka koolis tema õpetajast, sest iiri keel polnud Põhja-Iirimaal õppekavas ja selle õpetamiseks polnud mingeid vahendeid. Õpetaja õpetas neile iiri keelt laupäeviti — nad käisid laupäeval koolis, teised õpetajad tegid sedasama.
See näitab, milline oli Põhja-Iirimaal suhtumine iiri keelde iirikatoliku taustaga inimeste seas. Pidasime iiri keelt väga kalliks, sest seda taheti meilt ära võtta. See oli osa meie identiteedist ja me reageerisime sellele.
Kui tänapäeva edasi kerida, siis teatakse siin ehk bändi Kneecap, kes on ülemaailmselt kuulsaks saanud. Nemad pärinevad sellest põlvkonnast, mida me kutsume vaherahupõlvkonnaks. Põhja-Iirimaal kehtestati 1994. aastal vaherahu. Sel ajal ja 1990ndate alguses sündinud lapsi kirjeldatakse vaherahubeebidena, sest nad kasvasid üles riigis, kus konflikt oli kestnud 30 aastat.
Järele mõeldes muudab see Põhja-Iirimaa konflikti ehk mitte unikaalseks, aga teistsuguseks, sest see kestis 30 aastat. Oli isegi väljend “vastuvõetav vägivallatase” — nagu et sellise hulga tapmistega võib veel rahulikult edasi elada. Vaherahubeebid kasvasid üles kohas, mida oli täiel määral mõjutanud konflikt, millest nad aru ei saanud.
Aga üks huvitavaid asju on see, et uus põlvkond on iiri keele täiesti omaks võtnud. Ma olin paari kuu eest Londonis. Üks hotellitöötaja, kes ei teadnud Iirimaast midagi, aga kuuldes meie iiri keelt, ütles, et kuuldavasti kõik Iirimaa noored oskavad iiri keelt. Seda nimetatakse Kneecapi efektiks, sest see bänd on suutnud iiri keele noorte jaoks lahedaks muuta.
See oli minu pikk vastus päris keerulisele küsimusele.
Jah, olen täitsa nõus, et isegi viimase 10–20 aastaga on kõik täielikult muutunud. See on küll normaliseerunud, aga on ikkagi üllatavaid asju, sest mõned lojalistid on selle vastu, et avalikus ruumis on iirikeelsed sildid. Vaieldakse kõvasti selle üle, kas tänavanimed võivad olla iirikeelsed. Nii et võibolla on mingid elemendid säilinud — Põhja-Iirimaal on keeleõigustega veel pikk maa minna.
Muidugi, minu arust ka. On küll häid muutuse märke, aga samas on olukord ka pisut pentsik. On neid, kelle meelest on iiri keel iseenesest solvav, mis on kummaline asjaolu, sest mingis keeles võib igatahes solvavaid asju öelda, aga on veider mõelda, et keel iseenesest on solvav. Kahjuks on mõningad inimesed ennast poliitiliselt sellesse nurka värvinud.
Samas leidub väga palju unioniste, kelle puhul võib öelda, et nad on etniliselt britid või protestandid, ja väga paljud selle taustaga inimesed pole üldse seda meelt. Paljud selle taustaga inimesed on väga edumeelsed, sest paljudel neist on iiri perekonnanimi. Nad elavad iirikeelsete nimedega kohtades ja nad on siiralt uudishimulikud.
Aga on teatav poliitiline seisukoht, et kõik see, mis kõneleb iiri või gaeli kultuurist, ähvardab Põhja-Iirimaa ja Suurbritannia vahelist liitu. See on kahjuks nii — nad on ennast nurka värvinud. Nad valisid kahjuks vale võitluse, minu meelest on see strateegiline viga.
Fionntán De Brún Autor/allikas: Dmitri Kotjuh
Ma tahtsin küsida raamatu tegelase Raymondi kohta, vahest räägiksid temast natuke rohkem? Kes ta on? Mida on teinud? Miks ta üldse Natsi-Saksamaalt Iirimaale lendas?
Raamatu tegevus algab 1988. aastal, millal see konflikt, millest ma rääkisin, läbi sai — vahetult enne rahuprotsessi algust, omamoodi lõppmängu ajal. 1988. aastal õppisin ma ülikooli esimesel kursusel prantsuse ja iiri keelt. Lugesime Samuel Becketti “Lõppmängu”, 18-aastasele väga keeruline näidend. Siis öeldi tihti, et Põhja-Iiri olukord on lõppmäng — kõik käis ringiratast, aga mingil hetkel pidi siiski läbi saama.
Raamat algab sellega, et Raymond tuleb tagasi. Ta on sellal hilises keskeas, omamoodi kadunud poeg, kes tuleb teist korda tagasi. Me saame teada, et raamat koosneb kahest osast: esimene räägib sellest, mis Berliinis juhtus, miks ta seal oli ja mida tegi, teine osa on aga 1988. aastas, millega raamat ka alguse saab.
Mida ta nüüd teeb? Ta on teist korda tagasi tulnud ja ta on uues Belfastis, mida ta enam ära ei tunne, aga ta otsib seal oma teed. Ta püüab asjadesse mitte sekkuda, kuid tema minevikus on asju, millega ta soovib lõpule jõuda. See olukord haarab ta pihtide vahele — see on ülevaatlik kirjeldus.
Kui rääkida Iiri kirjandusest üldiselt, siis seal on üks teema vanadest Iiri seadustest. Iiri kirjandus on üks Euroopa vanimaid rahvakeelseid kirjandusi ja Iiri seadused on samuti ülimalt vanad. Inimesi karistati muuhulgas sellega, et nad lükati väikeses lootsikus kinniseotuna avamerele — see oli karistus kuritegude eest. Kui sa juhtumisi ellu jäid ja kuivale maale tagasi jõudsid, siis oli kõik hästi, said õiguse edasi elada.
Ma pidasin ka seda motiiviks, sest see inimene on niisamuti otsekui merest lainetega välja paisatud. Ta on tagasi Iirimaale paisatud. Romaan räägibki meile sellest, kas ta jääb ellu või mitte.
Võib-olla räägid ka sellest, miks ta Saksamaale läks? Miks ta üleüldse oma kodulinnast lahkus, mida ta otsib ja miks just Saksamaalt? See on pisut üllatav, et keegi sellisel ajaloohetkel just Saksamaa valib?
Aga tal on selleks põhjused. Muidugi — osaliselt on aluseks tõsilugu: John O’Reilly Clare’i krahvkonnast. Ta hüüdnimi oli “Metsik poiss Clare’ist”. Ta oli elunautija ja läks sinna, kus toimus midagi põnevat. Tal polnud pealtnäha mingit moraalitunnet, ta tahtis olla seal, kus möll käis.
Berliinis tegutses tollal Rundfunkhaus, mis oli ringhäälingukeskus — selline poolringikujuline hoone, mis on Berliinis ikka alles. Seal olid erinevatest rahvustest inimesed: lauljad, esinejad ja ka propagandist-saatejuhid, selline rahvusvaheline seltskond. Paljud neist uskusid, et natsid loovad uue maailmakorra ja et nemad on tuleviku eesliinil, kui asjad Euroopas muutuma hakkavad. Seal oli ka Iiri intellektuaale, näiteks Francis Stuart.
Ta on ka raamatutegelane.
Jah, tema on ka tegelane. Tal on autobiograafia “Must nimekiri, osakond H”, kust ma palju infot sain. Tema suhtumine oli selline, et Euroopa on suremas ja vajab taassündi. Teda huvitas kristlik müstika. Natsism võrgutas ta ära.
Ta üritas narratiivi muuta, sõna otseses mõttes, sest mina töötasin Põhja-Iirimaal Ulsteri ülikoolis ja Indrek kaitses seal oma doktorikraadi. Seal hoitakse Francis Stuarti päevikuid. Stuart kirjutas mitmed neist ümber, et tekitada teine mulje sellest, miks ta osales natsipropaganda eetrisse paiskamises. Ta esitles ennast mehena, kellel olid enesehävituslikud tungid, et ta ei saanud midagi parata.
Fionntán De Brún Autor/allikas: Dmitri Kotjuh
Raymond on kõige sellega seotud, aga ta on siiski rohkem “metsik poiss Clare’ist” ehk noormees, kes soovib seiklusi ja põnevust. Aga ta on ka kirjanikukalduvustega — ta peab ennast peategelaseks filmis, mis räägib tema elust.
Ta tunneb, et see on talle õige koht, seal tehakse ajalugu. Seepärast ta tahabki seal olla.
Just nimelt. See on otsekui kütuseks tema kunstile. Ta soovib seiklused ja kunsti omavahel ühildada, mistõttu ta ongi seal.
Ei maksa ka unustada, et Raymondit pole vaja liiga karmilt hukka mõista, sest Iirimaa oli tollal äsja Suurbritanniast sõltumatuks saanud. Saksamaas nähti vastasjõudu Suurbritanniale ja möödaniku halbadele kogemustele — Iirimaa seisukohast, vähemalt sõja alguses.
Esimese maailmasõja ajal oli kasutusel loosung “Inglismaa raskused on Iirimaa võimalused”. Kui inglased olid millegagi seotud, püüti vastulööke anda. Mõistagi, 2026. aastal siin istudes tuleb tunnistada, et inglased tegid natside vastu midagi ülimalt tähtsat ja osutasid sellega inimkonnale teene. Aga sel ajal, mis on ka romaani mõte, ei saanud paljud inimesed sellest aru, eriti Teise maailmasõja algusaastatel. Oli neid, kes mõistsid, mis toimub, aga teistele oli see vana võitlus Suurbritanniaga. Seepärast peeti natsidega suhtlemist normaalseks. Õnneks ei jõudnud see kuskile, aga tekitas veidraid olukordi.
Romaanis on veel üks päris ajalooline tegelaskuju — Frank Ryan. Frank Ryan oli Hispaania kodusõjas rahvusvahelise brigaadi kõrgeima auastmega Iiri ohvitser. Ta on Iirimaal sotsialistlik kangelane, aga ta suri viimaks Berliinis. Ta oli Hispaanias vangilaagris ja talus ränki tingimusi — ta oli surma mõistetud ja natsid päästsid ta vanglast välja.
Kokkulepe oli, et ta aitab neid mingisuguse sissetungiplaaniga. Tundus, et tema lollitas neid ja nemad ilmselt lollitasid teda. Aga ta suri Berliinis ja on palju küsimusi, mida ta üldse seal tegi. Minu isiklik arvamus kattub paljude ajaloolaste omaga, ehkki see on vaidlusalune küsimus: ta läks sinna, sest ta oli surma mõistetud ja valikut eriti polnud. Saksamaal peeti teda aga privilegeeritud külaliseks.
Nad üritasid teda allveelaevaga tagasi Iirimaale toimetada. Tema sõber, IRA liige, suri selles allveelaevas, niisiis naasis laev Saksamaale. Tema sõber oli IRA juhtfiguur Sean Russell, kes toetas natse — Ryan neid ei toetanud. Seda kinnitab Francis Stuarti raamat “Must nimekiri, osakond H”, sest Ryan liikus tema seltskonnas.
On veel üks oluline iirikeelne raamat “Cé hí seo amuigh?”, mille kirjutas Róisín Ní Mheara, kes töötas samuti propagandajaamas ja kasutas mitut varjunime. Ta on mõistatuslik kuju, keda on keeruline määratleda. Aga ta kirjutab oma raamatus Frank Ryanist ega salli teda üldse — ta peab Franki meheks, kes polnud temaga samal poolel. Tema oli natside režiimi kindel toetaja.
Frank Ryan on ka sinu raamatu tegelane ja tema on osaliselt põhjus, miks peategelane Raymond hakkab oma staatuses Saksamaal kahtlema ning hakkab väljapääsu otsima, et Iirimaale naasta. On mul õigus?
Muidugi.
Romaani keskel on omamoodi isalik kuju, kes teda õigele teele suunab — ütleb talle, et ta peab oma tegudest aru andma.
See ongi Frank Ryani tragöödia, sest ta on kangelane, kellest on kirjutatud rahvalik laul “Viva la Quinta Brigada”, mis kõneleb Hispaania kodusõjas võidelnud iirlastest. Selle lauluga plaat on üks esimesi plaate, mille ma oma elus ostsin. See laul on austusavaldus Frank Ryanile, laulusõnad ütlevad selle otse välja.
Aga Frank Ryanis kahtlejad tõstatavad alati küsimuse, miks ta Saksamaal viibis. Ta kohtub selles romaanis Raymondiga ja õhutab teda Saksamaalt lahkuma: see on vale koht, kus olla, ja ajalugu mõistab teda hukka.
Ajalugu tõestas, et tal oli õigus.
Seda küll. Aga peategelase Raymondi suhtumine on, et ta küll elab selles riigis, aga see pole tema sõda. Ta tuli sinna elu nautima ja seiklusi kogema ja nii edasi. Aga ta hakkab viimaks mõistma, et ta peab siiski Iirimaale naasma.
Fionntán De Brún Autor/allikas: Dmitri Kotjuh
See toob meid loo teise osa juurde, mille tegevus toimub Põhja-Iirimaal. Kohtume oma tegelaskujuga taas — ta on nüüd juba vanem mees. Ta on terve elu Prantsusmaal elanud ja ülikoolis kirjandust õpetanud, ta on mingis mõttes muutunud: palju kogenum ja pole enam nii mõtlematu.
Tal avaneb võimalus naasta koju Põhja-Iirimaale, sest ta ema on surnud ja ta peab perekondlike asjadega tegelema. Ta otsustab kasutada pakkumist olla mõnda aega Queensi ülikoolis õppejõud. Ta elab väga kenas kohas, rahulikus eeslinnas ülikooli lähedal, kus on palju puid ja rohelust, mitte nagu ta noorusajal Belfastis. Tema kodutänaval on Sans Souci park ehk Muretu park. Aga teatud mõttes tulevad vanad deemonid teda jälle kummitama. Mis juhtub? Miks ta end oma kodumaal ebamugavalt tunneb?
Sans Souci park on päriselt olemas. Sa kirjeldasid seda hästi, see oli täiuslik kokkuvõte. Ta on üle hulga aja tagasi ja tal on palju vanu mälestusi.
Iiri kirjanduses on võõrsilt naasnu teema levinud, sest Iirimaalt on alati olnud palju väljarännet, juba munkade ajal, kes nn pimedal keskajal käisid kristlust levitamas. Tagasipöördumise teema on Iiri mütoloogias sama levinud. Meil on kuulus pärimuslugu “Oisín i Tír na nÓg” ehk “Oisín igavese nooruse maal”. Imeilus haldjas meelitab Oisíni igavese nooruse maale, kus keegi ei jää kunagi vanaks. Aga Oisín igatseb isa ja teisi sõdalasi. Haldjas lubab tal minna, aga ainult valge hobuse seljas ja Iirimaale jõudes ei tohi ta jalad puudutada maapinda.
Oisín on nõus ja ratsutab Iirimaale. Muidugi on tavalised Iiri mehed temast nõrgemad, tema on kangelane, suurte sõdalaste järglane. Ta näeb mehi, kes püüavad kivi nihutada. Oisín sirutab käe alla ja tõstab kivi ühe käega üles.
Seejuures puruneb jaluserihm ning ta kukub sadulast maha ja muutub otsekohe mitmesaja-aastaseks raugaks. Aga ta jõuab veel oma loo ära rääkida. Tänu sellele on meil Iiri mütoloogia Fenia tsükkel. See on levinud väljarändaja naasmise teema. Mainisin seda, sest alati on hea laiemat konteksti mõista.
Raymond on samuti Sans Souci pargis, ta elab ülikooli piirkonnas. See oli Belfastis konflikti ajal omamoodi oaas, kus üliharva tapmisi ette tuli, seal polnud Briti sõdureid. Kui mina seal prantsuse keelt õppisin, olid kõik meie õppejõud inglased, kes olid Cambridge’is ja Oxfordis õppinud — see oli peaaegu nagu väike intellektuaalne koloonia.
Ta otsustab seal elada, sest ta ka töötab seal. Aga teda tõmbab tasahilju selle poole, mis toimub mujal, mis toimub Lääne- ja Põhja-Belfastis.
Seda on väga hästi kirjeldatud. Kuna ta on nii pikka aega eemal olnud, pole ta konflikti omal nahal tundnud. Teatud mõttes näeb ta neid neutraalsest vaatenurgast.
Just seda ma tahtsingi saavutada. Sest see lõppmäng, mida ma mainisin — Põhja-Iirimaa konflikti lõpus ei läinud tapmised enam korda. Kõik muutusid väga küünilisteks. Inimesed kirjeldasid ohvrite hierarhiat: kui keegi Belfastis tapeti, siis see polnud eriline uudis, aga Briti sõduri tapmine oli palju suurem uudis.
IRA hakkas Euroopas rünnakuid korraldama. Neid kutsuti demonstratiivseteks rünnakuteks, sest maailma meedia tuli kohale ja Põhja-Iiri küsimus kerkis esile. See oli kaua veninud, aga rünnakud tõid taas maailma meedia tähelepanu.
See oli üks asjadest, mida ma teha tahtsin. Põhja-Iirimaa konflikt oli propagandasõjaks taandunud, inimesed olid põhimõtteliselt etturid. Mina tahtsin võtta tegelase, kes oli ise ekslik, kellel polnud teatud mõttes endal midagi mängus. Kogu see lugu oli propaganda alla mattunud.
On nii palju filme ja romaane, mis on kirjutatud klišeelikult või propaganda vaatenurgast. Mulle oli oluline leida tegelane, kes näeks asju teisiti. Ja kuna Belfast oli füüsiliselt nii palju muutunud… Mina sündisin 1969. aasta augustis, just sel kuul, kui konflikt algas. Ema ütles alati: “Enne sinu sündi oli see palju parem koht.” No, palun vabandust, see polnud minu süü.
Aga isegi seda tänavat, kus Raymond Prout elas, kirjeldas keegi kunagi kammina, mis oli palju piisid kaotanud — terved tänavad olid sama hästi kui lammutatud. Lugu on osaliselt ka sellest, et ta püüab oma mälestust Belfastist praegu toimuvaga kokku viia, ning teda tõmmatakse sinna väga tõsiselt kaasa.
Ta püüab tegutseda samamoodi nagu Berliinis — mitte kohaliku olukorraga pistmist teha, selles mitte osaleda, aga viimaks peab ta valiku tegema. Ta valib endale ürituse, sest tal tekib sõprus oma õpilasega Áinega. Kas see on omamoodi patukahetsus vanade vigade eest? Ta vedas inimesi alt, ei tegutsenud siis, kui oli vaja ning nüüd avaneb võimalus seda heastada?
Jah, minu arust küll. See on tõesti väga sarnane olukord, sest Berliinis on ta koos rühmaga, keda ta peab kunstnikeks. Nad on toimuvast ära lõigatud, nad on end ise ära lõiganud. Belfasti ülikooli piirkond oli samamoodi kapseldunud. Aga ta seob end sellega otsekui patukahetsuseks, nagu sa ütlesid.
Üliõpilane on IRA ridades ja ta ei häbene seda põrmugi. Raymond tunneb tema ees peaaegu isalikku kohustust. Ta püüab tüdrukut teisele teele suunata, teele, mille Raymond mingis mõttes ise valis — Raymond tahab tõmmata teda kunsti ja kirjanduse maailma, Euroopa idülli. Nende esimene kohtumine leiab aset Belfasti kõige kuulsamas hotellis, mille nimi on Europa Hotel. Ma olen seda nime alati peaaegu abstraktseks pidanud.
See hotellihoone on tuntud selle poolest, et selle kohta tehti kõige rohkem pommihäireid.
See oli Euroopa kõige rohkem pommitatud hotell, igal juhul hotellide kategoorias. Nii et jah, see on üks asi. Raymond püüab õpilast selle poole suunata. Tüdruku tegelaskuju põhineb… terve romaan põhineb tegelikult tõestisündinud lugudel. Muidugi on see ilukirjanduslik teos, aga oleks olnud ennekuulmatu tõsielusündmusi mitte kasutada.
Áine McLoughlini tegelaskuju põhineb päris inimestel, ma olen selles päris kindel. Mul on hea meel, et see tegelane köidab lugejaid. Mulle oli suur kergendus, et temaga suudeti samastuda.
Áine on tõeline Belfasti asukas — Raymond on ära olnud, aga Áine on tõeline kohalik elanik, mis lisab kohalikku kogemust.
Raymond on otsustanud lahkuda. Seda suhtumist oli palju, sellest kirjutas geniaalselt Ronan Bennett. Mõned teavad tema Bookeri auhinnale kandideerinud teost “Kaos, kolmandat aastat”, tal on teisi romaane ka. Ta on ka stsenarist — Guardian avaldas ta hiilgava artikli Põhja-Iirimaa kunstieliidist.
1988. aasta paiku räägiti, et kunst polnud kohaliku konfliktiga kuidagi seotud. Kui keegi üritas kohaliku konflikti suhtes seisukohta võtta, siis peeti teda justkui pärismaalaste kilda kuuluvaks. Kunst oli mingis mõttes toimuvast peajagu üle. Ta kritiseeris formalistlikke romaane, mis olid kindlal seisukohal, et kogu see vägivald on täiesti tarbetu, selle asemel, et probleeme käsitleda.
Selle romaani südames on tegelikult mees, kes tahab elada kunsti kaudu, ent ta peab kunsti ja päriselu omavahel sobitama. Ja Áine ongi tegelane tõelisest elust.
Fionntán De Brún Autor/allikas: Dmitri Kotjuh
Kas sul on midagi uut käsil? Mis suunas sa sellega liiguksid?
Alustasin ühega, aga olen väga vähe kirjutanud. Selle romaani tegevus toimub 2026. ja 2027. aastas, valmis saan ehk 2028. aastal. See räägib noortest inimestest. Põhimõtteliselt on see lühiromaan, mitte ajalooline romaan — see räägib ainult kaasajast.
Ma püüan teha ühte asja, mille idee mul peas on: kuidas trotsivad noored inimesed seda maailma, milles me elame? Muutused on nii kiired. Kõik, kes on 50-aastaseks saanud, tunnevad mingit võõrandumist tänapäeva maailma osadest. Aga nüüd on muutused väga kiired olnud.
Ma rääkisin tööl ühe kolleegiga, kes ütles, et tal on kolm tütart ning 16-aastase ja 12–13-aastaste tütarde vahel on tohutu lõhe. Kõik kogub üha rohkem hoogu. See romaan räägibki kolmest noorest inimesest — see on asja iva.
Ma tunnen, et kuigi ma pole enam noor, siis ma õpetan noori inimesi. Mind huvitab väga, kuidas nemad elu kogevad. Õpetajal on alati väga raske mõista, kust nad on tulnud. Näiteks eeldab suur osa Lääne-Euroopa kirjandusest piibli ja põhimõistete, näiteks Aadama ja Eeva tundmist. Seda ei saa enam eeldada, sest me elame väga ilmalikus ühiskonnas.
Mina õpetan Maynoothi ülikoolis, mis oli katoliku vaimulike seminar — sajad vaimulikud on seal hariduse saanud. Nüüd on meil seal 16 000 üliõpilast, neist umbes 25 õpivad teoloogiat. Iirimaa ja terve Euroopa on nii kiiresti muutunud. Igatahes kõneleb see romaan meie praegusest perioodist. Loodetavasti, kui ma selle valmis saan.