Sinu teine luulekogu “Elektro” jõudis värskelt lugejate ette. Erinevaid esilinastusi ja -etendusi on sul elu jooksul palju olnud, kas raamatu või luulekogu ilmumine on selles valguses kuidagi kõhedam?
See on kindlasti veidi teistmoodi tunne, sest kõik raamatuga seonduv on isiklikum, olen siis mingis mõttes hapram. Aga vahel on filmide ja sarjade esilinastustega välist möllu nii palju rohkem, et tekib lausa ärevus (naerdes).
Umbes neli aastat tagasi andsid oma esimese luulekogu välja ning see oli paljude jaoks ilmselt üllatus, et sa järsku luuletajaks hakkasid. Kui olulisel kohal luule sinu elus on olnud? Kas oled tegelikult alati sahtlisse kirjutanud?
Juba millalgi ammu stsenaariume või ka näidendeid kirjutades avastasin, et mul tekib vahel vajadus puistada dialoogidesse kujundeid, mis päriselt sinna ei sobi. Mingisugune poeetiline keel hakkas tungima argistesse dialoogidesse ja professionaalseks jääda sooviva stsenaristina tuli mul need kujundlikumad kohad välja kärpida. Aga mul oli ka kahju neid kujundeid lihtsalt ära visata ja ma kogusin need elektroonilisse kausta, kuhu tekkis aegamisi paras ports üsna seosetuid ja eri teemadel tekkinud mõtteid, millega polnud suurt midagi ette võtta.
Aga kui mu ema suri, siis tundsin raske leina ajal vajadust nende kujundite poole pöörduda, hakkasin neid viimistlema, tuues järjest rohkem just hetkel painavaid teemasid sisse, see oli kindlasti omamoodi teraapiavorm. Jõudsin viimaks nende mõtete ja kujunditega tegelemise käigus kohta, kus tundsin, et ängi ja valu asemele hakkab tekkima midagi helgemat, midagi tänu ja leppimise laadset, see andis võimaluse neid tekste juba ka teistega jagada.
Jagamine tundubki selliste teemade puhul väga oluline, peale raamatu ilmumist olin põgusas kirjavahetuses mõne lugejaga, kes oli midagi sarnast läbi elanud. Sain aru, et jagamine ise juba ongi osa paranemisest.
Luuletamine oli sinu jaoks omamoodi teraapiavorm, kas see tähendab, et sa alguses ei plaaninudki seda avaldada?
Ma kirjutasin seda algul vaid enda jaoks ja sellisel kujul ei oleks saanud neid tekste teistele lugeda anda. Olin mingitel tumedamatel hetkedel arvuti ees ja lihtsalt tegelesin oma valuga läbi kirjutamise, proovisin kirja panna seda, mida ma tunnen ja mida see kõik minu jaoks tähendab. Aga tekst muutus aja jooksul nii palju elujaatavamaks, et kui ma selle lõpuks õele ja isale lugeda andsin, siis nad julgustasid mind seda ka teiste inimeste ette tooma.
Kui esimene luulekogu oli sinu enda jaoks omamoodi teraapiavorm, siis omal moel oli seda ka teine luulekogu, mille käimalükkavaks jõuks oli Ukraina sõda. Kui palju sõja algus sind mõjutas?
See võttis seest täiesti õõnsaks. Kogu see õudus, mis järsku silme ees lahti rullus, ja muidugi lisaks kõik need meie vanad hirmud, mis on juba vanemate ja vanavanemate poolt edasi pärandatud. Mu enda vanavanaisa Artur hukati NKVD poolt. Ekraanid olid täis jubedaid pilte ja tekkis vajadus hakata otsima midagi õrna ja inimlikku, mis peab ju selle koleduse taga endiselt alles olema. See otsing mõjus kindlasti rahustavalt, sundisin ennast teadlikult otsima miskit, mis annaks usu tagasi.
Kui erinevad need luulekogud sinu enda jaoks on? Kas sa vahepealsel perioodil kuidagi nimme ka harisid enda luuletajana?
“Paranemine” on sügavalt isiklik ja ka otsast otsani tegelik, see on nagu omamoodi kroonika. Sinna ei sobinud ükski abstraktsem motiiv, sobis ainult see, mis oli päriselt. Tundsin, et pean olema ainult iseenda sees, siin ja praegu, sellega, mis minuga toimub.
“Elektrot” kirjutades vaatasin muidugi enda sisse aga samuti ka enda seest välja, liigun seal mõnes tekstis vaatlejana erinevates kohtades, kohtumistes, minevikus, muusikas ja nii edasi.
Martin Algus Autor/allikas: Siim Lõvi / ERR
Ma usun, et stsenaristina oled kiire kirjutaja ja asjad sünnivad ruttu, aga kas luulega sa läksid nimme täiesti vastassuunas?
Stsenaariumite puhul saan tavaliselt esimese versiooni väga kiiresti paika ja hiljem on seal juba nii palju osapooli, kes kõik eri aegadel tagasisidet annavad ja ka rahastus võib aega võtta. Kokkuvõttes võib stsenaariumi arendus mõnel puhul ikkagi aastate pikkuseks venida.
Luule osas panen pikema aja jooksul miskit kirja, mõtisklusi, seoseid, ootamatusi, mis pähe kargavad, ja ega ei saagi algul aru, mis sellest üldse tulla võiks, kuni ühel hetkel hakkab kaosest mingisugune üldisem vorm paistma. Luule armastab ootamist, aeglust.
Sa oled kirjutanud näitekirjandust ja stsenaariume nii telele kui filmidele, kas sa ise ka tunned, et kompad kirjutajana pidevalt enda piire? Tahad katsetada asju, mida sa pole varem teinud?
Ma olen hea meelega erinevaid väljakutseid vastu võtnud, et ennast proovile panna ja ka selleks, et õppida. Enda jaoks uute teemadega kohtudes või millegi uuega katsetades on ikka algul veidi kõhe kah, aga tundmatusse minek annab ju kindlasti ka võimaluse üllatuda. Üllatumine ja üllatamine on minu jaoks loomingus üks peamisi asju.
Kirjutamine ja tekstidega tegelemine on siis ikkagi midagi sellist, mida sulle meeldib pidevalt lahti muukida ja aina sügavamale minna?
Olen tõesti üritanud erinevaid võimalusi lahti muukida, eriti mis puudutab just näidendit. Lugesin tõlkimiseks materjali otsides väga palju väga erinevaid näidendeid ja avastasin, et seal polegi sellist kindlat koodi, mida peaks teadma. Peadki just ise looma selle oma koodi, millesse tõesti usud ja siis heal juhul usuvad ka teised sellesse. Siis hakkasingi otsast katsetama ja tulemused on olnud vormilises mõttes üsna erinevad.
Aga filmistsenaariumi osas on küll mingi kood või ütleme, struktuur, mida ka koolis õppida saab. Ja siin oleneb väga palju teosest, autorist, rahastajast, paljudest erinevatest teguritest, kas ja mil määral seda struktuuri on vaja ka rakendada või siis mitte.
Neid valdkondi, millega sa tegeled, on väga palju, aga kas sa keskendud korraga ainult ühele projektile või sul on palju asju paralleelselt käsil?
Tavaliselt on tõesti mitmeid asju korraga laual, aga konkreetselt tegelen korraga ikkagi ainult ühega neist. Ma niimoodi ei saa, et hommikul kirjutan ühte stsenaariumit, lõunal teist ja õhtul kolmandat. Vahel võib-olla olude sunnil tuleb korraks ühelt teisele hüpata, aga see on erand.
Meil on kirjanikest endiselt vanakooli ettekujutus, et kuskil on kirjutuslaud, pastakas ja nii edasi. Kas sinu jaoks on kirjutamine rituaalne tegevus või see on juba pikka aega nii loomulik osa elust, et teed seda igal pool kogu aeg?
Pigem on see päeva loomulik osa, mul mingeid rituaale sellega ei kaasne. Tõepoolest, kunagi kirjutasin ka pastakaga märkmikutesse ja vihikutesse, näiteks oma esimesed tõlked kirjutasin pastakaga kaustikusse ja öösel trükkisin ühe tähe haaval ainsasse Ugala arvutisse, aga see on kauge minevik.
Vanusega koos on tulnud ka tunne, et hommikupoole on parem töötada ning väga suure sagina keskel ka ei tahaks kirjutada. Kunagi tõepoolest sai kasvõi mõne peo ajal kirjutada, kui hoog peale tuli, aga nüüd ma lükkan selle rahulikult edasi (naerdes).
Martin Algus Autor/allikas: Siim Lõvi / ERR
Aga kas sul inspiratsiooniga on seejuures probleeme? Mingil hetkel lähed lihtsalt täiesti lukku?
Eks iga töö jooksul võib tekkida hetk, kus tunned, et väsid ära või jooksed nurka, aga siis tuleb korraks lahti lasta, sest oled ilmselt vedru liiga kinni vajutanud. Mul on ka niimoodi olnud, et kui olen näiteks õhtuks omadega kokku jooksnud, siis vahel just hommikul enne ärkamist näen poolunes õiget lahendust.
Ilmselt aju lõdvestub ja annab vastuse mõne aja pärast, eelmisel ööl olekski võinud jääda peaga vastu seina jooksma.
Kuidas sul lõpetamisega on? Kas sa jätad teose otsad pikaks ajaks lahti või lihtsalt ühel hetkel otsustad, et nüüd peaks punkti panema?
Vahel näen loost justkui mingisugust terviklikku “hologrammi”. Tean, kust see algab ja kuhu see välja jõuab. Ka oma romaani “Midagi tõelist” puhul näiteks tajusin loo pidepunkte algusest lõpuni ja panin esimese mustandi ka üsna kiiresti kirja. Vahel võib see lõpp küll veidi ringi hulpida ja oma kohta otsida, aga näiteks näidendit “Postmodernsed leibkonnad” hakkasin otsast kirjutama just siis, kui näidendi lõpp oli mu vaimusilma ette kerkinud. Augustikuu Loomingus ilmus mu tekst “Aeg on sinist värvi”, see on Nõukogude impeerimi lagunemise aegadega tegelev jutt, mis koosneb pisikestest miniatuuridest, millest osad on tõetruud, osad aga hoopis unenäolised. Kui viimase miniatuuri kirjutasin, siis mõistsin, et see ongi lõpp, sellega saabki punkti panna.
Rääkisid nendest poolunes nähtud nägemustest, aga kas sind jäävad mingid lõpetamata-realiseerimata lood ka kummitama? Kas sa tunned, et ei oska midagi välja kirjutada ja need mõtted painavad?
Lõpetamata lood või motiivid mind painama ei jää, igasuguseid ideid hõljub palju ringi ja enamusest neist ei saagi midagi. Pigem on vahel nii, et tekib mingi ootamatu mõte, mis koondab osad kasutud motiivid üheks tervikuks, see mõjub neile justkui õige süüte- või sideainena ja siis saabki midagi kirjutama hakata.
Mida sa ise lugejana kirjandusest otsid? Stsenaristina tegeled sa pidevalt lugude jutustamisega, aga kas sa lähed ka kirjandusest lugusid taga ajama?
Ma otsin kirjandusest eelkõige seda, mis teeb kirjandusest justnimelt kirjanduse. Mitte ainult lugu, mitte ainult sisu, vaid ka vormi. Ja mul on hea meel, et kirjandusel on selline unikaalsus, mida ükski teine kunstiliik ei saa üle võtta. Sa ei saa mujal kui kirjanduses nii vahetult teise inimese peas või hinges olla, tajudes samas kõike vaid iseendale ainuomasel moel oma peas, oma vaimus.
Mul on tohutult hea meel, et László Krasznahorkai sai Nobeli kirjanduspreemia. Peaaegu iga lause “Saatana tangos” tekitas minus omamoodi katarsise. Mulle meeldib väga ka näiteks Thomas Bernhard, kes võib kirjutada palavikulise mõttevoo vormis raamatu, kus pole ju mitte mingit tegevust. Tema teoses “Vanad meistrid” seisab näiteks üks inimene muuseumis ühe koha peal ja saad lugeda vaid seda, mida see tegelane seal mõtleb ja see on väga vaimukas ja põnev.
Prosaisti ja luuletaja oled ka sina osa Eesti kirjandusmaastikust, seega igati kohane on sult küsida, mis elu Eesti kirjandus praegu elab? On see praegu viljakas maastik?
Rõõm on näha, et see maastik on üha rohkem naisterahva nägu ja see on ka üks kirju ja viljakas maastik. Raamatuid ilmub palju, tõlgitakse palju, võlg maailmaklassika või mõttekirjanduse tõlkimise ees väheneb hoogsalt, ehkki, selge see, et me ei jõua ju kunagi kõike vajalikku oma keelde tõlkida, aga siiski. Tore on näha, et kirjutajate vastas istuvad innukad lugejad, mõtlen sellega just erinevaid lugemsiklubisid ja ka tegusaid raamatukogusid.
Kui liigume kirjandusest stsenaristika suunas, siis palju on räägitud, et Eesti tele- ja filmivaldkonna üks suurimaid probleeme on see, et meil on liiga vähe stsenariste. Kas see probleem on endiselt veel esil?
Peame väga tänulikud olema, et meil on selline kool nagu BFM, mis on nüüdseks juba mõnda aega meie filmimaastikku positiivselt mõjutanud. Loodetavasti see suundumus jätkub, olen seetõttu üpris optimistlik ja mitte ainult stsenaristide osas.
Aga millises seisus on praegu Eesti telesari?
Mõne aasta eest tundus, et kunstiline tase on võrreldes varasemaga märgatavalt tõusnud, nüüd aga toodetakse nii vähe sarju, et raske on isegi üldistada. Tundub, et tellitakse peamiselt komöödiat, nagu ikka. Ise ma just väga aktiivselt hetkel sarjadega ei tegele.
Aga põikamegi korra komöödia juurde, mille sa sisse tõid. Sa oled kirjutanud komöödiasarju nii telesse kui kui suurtele ekraanidele, aga mida sa ise huumorist otsid? Mis on sinu jaoks hea komöödia tuum?
Hea komöödia on tragöödiale väga lähedal. Otsin ka huumorist autentsust, midagi üllatavat, midagi mõtlema ärgitavat, hea komöödia võib vahel inimese ja maailma kohta tabavamalt ja sügavamalt öelda kui surmtõsine draama. Komöödia on kõige keerulisem žanr, seetõttu ka tihipeale õigustatult kriitikute murelaps.
Martin Algus Autor/allikas: Siim Lõvi / ERR
Mitmete sinu kirjutatud filmide kohta on kasutatud ka mõistet “rahvakomöödia” ning tihti just halvustavas mõttes. Mida sa ise sellest mõistest arvad?
Ma ise selles midagi halvustavat ei näe, need filmid olidki rahvakomöödiatena mõeldud, järelikult tabasime pakku. Kommertskino on Eestis suhteliselt uudne nähtus ja selle vastuvõtmiseks pole traditsiooni, pole justkui sõnavaragi, halvustada tundub sel juhul ehk turvalisem. Suur häda on muidugi selles, et need filmid on toodetud väga väikese eelarvega, eks see paistab tahes tahtmata välja.
Ma ise ei alaväärista ühtegi žanri. Komöödiat on tõesti keeruline teha ja seda väljakutset vastu võtta on omaette julgustükk. Õnnestumise märgiks ongi enamasti see, kui inimesed seda vaatama lähevad, naeravad, saavad lõdvestuda.
On sul mõni selline projekt ka, mida sa praegu häbened ja mõtled, et oleks võinud tegemata jätta?
Tegelikult ei ole, kuigi kõik ju ei õnnestu alati sajaprotsendiliselt, aga ma olen kõik tööd mingil kindlal põhjusel vastu võtnud ja teistpidi kahetseks võib-olla rohkem, et oleksin ehk mingist kogemusest ilma jäänud. Ka tahan ma kirjutamisest ära elada, olen ettevõtliku loomuga ja see on lubanud vahel riskiga kaasa minna.
Kas kriitika läheb sulle korda? Võtad sa seda väga isiklikult, kui näiteks mõni sinu komöödia nahutada saab?
Kõik oleneb sellest, kes kritiseerib. Kui see on inimene, kes tegelikult teab, kuidas häid komöödiafilme tehakse, siis ju tasubki kriitikast midagi õpetlikku kaasa võtta. Aga kui keegi lihtsalt kirjeldab oma kinokülastust või asi on üksnes maitses, siis pole sellega eriti midagi peale hakata.
Kriitikat võtan alati hea meelega vastu, usun, et midagi luues pead seadma teose endast kõrgemale. Kogu kriitika töötab sel juhul sinu jaoks vaid selle nimel, et see või järgmine teos tuleks parem. Ego pole nii oluline. Vastupidi oleks väga keeruline.
Sa tõid hästi välja selle, et teos peab olema autorist kõrgemal. Kas see on dilemma, millega sa oled ka alustava autori-stsenaristina maadelnud, et ego kippus ikkagi esiplaanile tõusma?
Tegelikult mitte, ma olen alati usaldanud tegelasi ja seda lugu, mida parasjagu kirjutan. Sel hetkel olen pigem jälgija, hangin küll materjali enda seest, aga samas taandan ennast sellest just egoistlikus plaanis, olen puhtalt teose teenistuses.
Kas mõne telesarja või filmi stsenaariumit kirjutades pead ka enda unistustele või mõtetele mingi lae ette panema, kuna rahalised võimalused on nii piiratud? Ma usun, et see on Eestis endiselt teema.
See on meil kindlasti väga suur teema, teles võibki ju norima jääda, et miks ei tehtud nii nagu Netflixis või Apple TV-s , aga meie eelarved on imepisikesed ning see ju dikteerib muu hulgas ka võtteperioodi pikkuse. Kõik on nii kokku surutud ja odav, et on üldse ime, kui suudetakse ära petta, et tuleb natukenegi kvaliteetsem sari, mida tegelikult ei olekski võimalik sellise raha eest toota. Filmides on tihti sama probleem. Välisraha suurem kaasamine aitaks mõlemal puhul oluliselt.
Telesarjade puhul ilmselt lööb rahapuudus veel valusamalt, sest meil on alles tekkimas hästi struktureeritud rahastusmudelid sarjadele, mis filmide puhul on juba pikka aega toimunud. Kas sa tunned, et Eesti filmi ning sarja järgmine arenguhüpe saab toimuda siis, kui meil hakkab selles valdkonnas olema rohkem raha?
Kindlasti. Praegu ongi tore näha, et üksikutel juhtudel see toimib, kui leitakse väljast partnereid ja suudetakse teha midagi sellist, millel on ka välismaa tellijatele mingisugune võlu ja väärtus.
Ma ei kujuta hetkel hästi ette, kust see raha veel tulla võiks, meil on juba ka tellijatel välja kujunenud selline suhtumine, et pigem tellitakse mitu odavat sarja, millega oma saatekava sisustada, kui et võiks sama raha eest ühe tõesti korraliku ja kallima asja toota, millega siis välisturgudelt raha tagasi teenida. Selline ambitsioon suuresti puudub, sest igapäevane eeter vajab sisu ja lihtsalt pole sellise luksuse jaoks ressurssi. Riigil nagunii raha pole, riiklik kultuurirahastus väheneb kohutava tempoga.
Kas selle kõige valguses, mida sa räägid, oled äkki mõelnud ka väljaspool Eestit tööd leida?
Olen teinud nii filmi kui sarja teemal koostööd ka välispartneritega ja see on alati väga kosutav olnud, lisaks osalesin European Writers Clubi koolitustel, kus sai korraga väga paljude Euroopa stsenaristide ja programmijuhtidega suhelda. Säärane koostöö on alati päris mitmes mõttes hariv ja sooviksin, et just meie noored tegijad, kes tulevad otse koolist või on oma esimese filmi teinud, leiaksid sarnaseid kontakte võimalikult kiiresti.
Kuidas sulle tundub, kas viimase 15 aasta jooksul, mis sa oled selles valdkonnas tegutsenud, on ka need lood muutunud, mida inimesed soovivad näha? Või on see laias laastus samaks jäänud?
Ma arvan, et põhiolemuselt on jäänud see ikkagi samaks, et tahame ka läbi tele-ekraani ja kinolina olla ühenduses teise inimesega. Ükskõik, mis žanris otsitakse autentsust ja ehedust ning see pole muutunud, pigem on järjest tehislikumaks muutuvas maailmas vajadus autentsuse järele suurenenud.
Martin Algus Autor/allikas: Siim Lõvi / ERR
Küsimus autentsusest viib paratamatult ka tehisintellekti juurde. Mis pilguga sa seda vaatad? Tunned, et sinu pink on ka ohus ja seda tõmmatakse sult vaikselt istumise alt ära? Kujutad ette, et varsti kirjutab arvuti kõik lood ise valmis?
Sellest on päris kõhe mõelda, sest me ei tea täpselt, mida AI tegema hakkab ja kuhu ta omadega välja jõuab.
Ma väga loodan, et ühiskond pole kunagi selline, et robotid kirjutavad inimeste rõõmudest ja muredest, mida meie inimestena siis loeme ja millele üksnes kaasa noogutame.
Sotsiaalmeedias on juba praegu liiga palju AI-möga, mis on jumal teab kelle poolt ühe sekundiga genereeritud. Loomeprotsess ja mingisugune sügavus on kõrvale jäetud, aga ega me ei tea, võib-olla kunagi AI suudab seda sügavust ka jäljendada…
Ma usun, et inimene kui looja ei kao maailmast, aga täiesti võimalik, et ühel hetkel on raamatukogudes pikad riiulid AI-kirjandusega ja seal kuskil allpool on üks väike riiul “käsitöökirjandusega”, mis on inimeste loodud.
Kogu see AI-möga muudab juba paranoiliseks. Näiteks nägin ühel päeval klippi David Lynchist, milles ta rääkis, et ängiseisundis loomine pole hea, et ängist rääkimiseks tuleb esmalt äng seljatada. Mulle läks see väga korda, sest “Paranemise” puhul sain sellest omal nahal aru. See oli tõenäoliselt autentne klipp, aga mul tekkis ikkagi kahtlus, et kas see polnud järsku hoopis AI?
Kui ühelt poolt surub meile peale tehisaru pealtnäha piiritu areng, siis kui hästi on sinu hinnangul praegu vabadusega? Kas loojatel on vabad käed teha just seda, mida nad soovivad?
Üks suurimaid probleeme praegu ongi minu arust see, et vabadus on ohus. Autoritaarsus on maailmas tõusuteel ja erinevates demokraatiates kammitsetakse vabadust mitte kumminuiade ja püssitorude, vaid peamiselt raha abil. Vaigistatakse rahavoo katkestamisega või kuluka kohtuprotsessi ähvardusega. Lisaks üldine jälgimise ja kontrolli kasv, ka liigne bürokraatia. Meilgi on agaraid ametnikke, kes on alati nõus kontrolli tõhustama.
Päris hull oleks see, kui tehisaru piiritu areng peamiselt just sellise jälgimis- ja tsensuuriühiskonna tööriistaks muutuks.
Avasid enne huvitavalt seda, mis sind kirjanduses köidab, aga mida sa filmidest otsid? Mis sind hetkel köidab?
Filmi vaadates tahan näha filmi kuju võtnud vaimukat mõistust, mis üritab praeguse aja kohta midagi olulist küsida. Näen seda tihti näiteks A24 stuudio filmide puhul, kus natukene kõhedas, ehk isegi õuduslikus atmosfääris suudetakse üllatada. Peaaegu alati on see seotud mingi tänapäevase motiiviga, mis minus kuidagi vastu tuksub ja see on tavaliselt neil ka osavalt ja vaimukalt ära lahendatud. Meeldivad julged žanrisegud ja muidugi köidavad autorifilmid, milles näeb eksperimentaalsemat laadi loojutustamist.
Kas sul on endal sahtlisse kirjutatud ka valmis mõni unistuste projekt, mis veel ootab oma aega, aga kunagi ehk saab teoks?
Päris sellist asja ei ole, aga on muidugi ideid küll sellest, mida tahaks teha, osad neist ideedest ootavadki sedasama süütemotiivi, et millekski kasvama hakata.
Aga sahtlisse sa siis ei kirjuta? Sul ei ole palju asju ootel?
Kahjuks või õnneks mul seda ei ole, sest ma olen ikkagi nii palju hetkes, et kui tuleb mingi impulss väljast või seest, siis üritan selle kuidagimoodi kohe ära lahendada ja sellega kaasa minna, kui see on muidugi väärt kaasa minemist. Ütleme, et sahtel on täis uitmõtteid, töölaual on aga parajalt asju, millel on juba mingi tähtaeg peal.
Kas sa suudad üldse kirjutama olla? Kui sa näiteks nädal aega ei kirjuta, kas siis hakkab kuidagi kripeldama?
Ma olen aru saanud, et mul on juba lapsepõlvest peale see tung sees ja eks ma üritan siis olla vastutustundlik selle tungi ees, üritan seda lahendada nii hästi, kui oskan ja pidevalt juurde õppida, et selle tungiga heas läbisaamises olla.
Võtad endale kirjutamispause ka?
Ei oska öelda, ma vist ei pea seda otseselt tegema… Kindlasti on see töö vahel väga väsitav, eriti sarja kirjutades on küll vahel tunne, et ei tahakski seda enam kunagi teha, aga see ei tähenda, et ma ei võiks samal õhtul juba mõnda oma teksti või luuletust viimistelda.
Oleme rääkinud kirjandusest, filmidest ja sarjadest, aga huvitaval kombel on teater täiesti kõrvale jäänud. Mis suhe sul praegu teatriga on? Kas sind kisub ennast veel teatrilavale näitlejana ka?
Lavale hetkel ei kisu, aga suhe teatriga on väga hea, tunnen, et teater on ikkagi minu päriskodu. Ma olin väga noor, kui hakkasin kooliteatris osalema, sealt läksin otse teatrikooli ja sealt edasi teatrisse. See kõik on mõjunud niimoodi, et kui astun mistahes teatrisse sisse, siis on tunne, et olen koju jõudnud. Isegi, kui ma lähen välismaal teatrisse, siis tunnen, et see on minu jaoks justkui saatkond, kus saan olla peaaegu nagu kodus.
Kultuuriportaali intervjuusari “ID” võtab igal pühapäeval fookusesse ühe huvitava kultuuritegelase ja vaatab koos temaga Eesti kultuurimaastikku.