Eesti Draamateatri ja EMTA lavakunstikooli “Kuningas Ubu”
Autor: Alfred Jarry
Tõlkija: Inge Eller
Dramaturgid, lavastajad ja lavakujundajad: Ene-Liis Semper ja Tiit Ojasoo, Kostüümikunstnik: Ene-Liis Semper
Psühhofüüsiline treener: Giacomo Veronesi
Valguskujundaja: Rommi Ruttas
Helilooja ja helikujundaja: Jakob Juhkam.
Laval EMTA lavakunstikooli XXXII lennu üliõpilased Mirjam Aavakivi, Erling Eding, Triin Brigitta Heidov, Erik Hermaküla, Joonas Koff, Eliis-Maria Koit, Mauri Liiv, Mattias Nurga, Uku Pokk, Alex Paul Pukk, Katarina Sits, Robi Varul ja Carolyn Veensalu.
Esietendus 20. septembril Eesti Draamateatri suures saalis.
Arvustus ilmus Sirbis.
Pärast “Kuningas Ubu” esietendust tundsin end pisut nõutuna. Lavastuse teostus on võimas: Semper ja Ojasoo ei jäta mitte midagi juhuse hooleks, kontseptsioon on terav, sõltumata sellest, kas vaatajana tegijate sõnumit toetan või mitte. Samuti ei tehta noortele näitlejatele hinnaalandust: mitte miski pole laval juhuslik või lihtsalt kuidagi ära vormistatud. Võimas füüsiline kujundiloome, mida Semperi-Ojasoo lavastustes on juba vähemalt kolmandat aastat toestamas ka Giacomo Veronesi psühhofüüsiliselt suunatud žest. Samasugust keskkehalist energiat sai nautida ka “Eneseabiõpiku” esimeses vaatuses, ent kui seal oli see ennekõike meedium, siis “Ubus” juba sõnum.
Jõudsin mõelda üsna kriitilisi mõtteid, mida on väljendanud ka Heili Sibrits1 ja Berk Vaher2. Aga kui püüda “Ubu” enda vaimus vanasõna parafraseerida, siis “ühtki sitta ei sööda sama soojalt, kui seda situtakse”, ning pärast vestlust ka “Teatrivahi”3 kolleegidega püüdsin endale sõnastada, miks etendusest saadud esmamulje oli just selline, nagu ta oli, kuigi ideepuuduse käes, mida Sibrits ette heidab, lavastus kindlasti ei kannata.
Minu põhiprobleem poliitilise teatriga (ja see on tõesti üksnes minu probleem, mitte hinnang kunstnikele või erksama sotsiaalse närviga kriitikutele) on ikka enamasti seesama, et mind ei inspireeri lavaline publitsistika, see, kui teatris pakutakse prohvetliku sõnumi pähe narratiive, mis on läbi käinud juba eilsetest ajalehtedest ja üleeilsest ühismeediast. Kodanikuna ma ei hoidu vastutusest. Saan ju suurepäraselt aru, et see laval kujutatud laga, mille keskelt superkangelane kosmosesse stardib, on ka minu laga. Mina ei saa selle eest planeedilt pageda, pean seda vaimset, füüsilist ja psühhofüüsilist heidet sorteerima ja väärindama, kui tahes lootusetu see ka ei ole. Ilmselt on see midagi sellist, mis ongi esmatähtis: me ei saa kunstilt nõuda prohvetlikumaid sõnumeid, kui hetkel n-ö maja põleb.
Kui Alfred Jarry patafüüsika suhestus “Ubu” 1896. aasta esmalavastuse ajal definitsiooni kohaselt metafüüsikaga nii, nagu metafüüsika suhestub füüsikaga, siis mis võiks olla selle nüüdne vaste? Võib-olla on õigus Valle-Sten Maistel, kes eespool viidatud “Teatrivahi” saates ütles, et seda vastet ei saagi tänapäeval enam olla, kuna metafüüsikat ennast ei ole, kõik kategooriad on juba nii lahtised, et mitte millelegi ei õnnestu patafüüsilist erandit kõrvale tuua: “Ubu” ei vapusta ühist väärtussüsteemi, sest poolele inimestest on seksuaalsust ja rooja esile tõstev karnevalikultuur juba tüütu peavool ning teine pool inimkonnast leiaks solvumise põhjuse ka teadlikult provotseerimata.
Ometi tahan olla idealist ja optimist ning väita, et sellises olukorras on ka varem oldud, Jarry ajal ei osatud ette kujutadagi, kui kole saab olema XX sajandi esimene pool ning maailm saab ka tulevikus veelgi rohkem hukka minna, oleks vaid prohvetlikke kunstnikke, kes selliseid visioone patafüüsiliselt, mitte publitsistlikult, kujundisse paneksid. Tõepoolest ei suuda ma kuidagi jagada pettumust Semperi ja Ojasoo allapoole vööd esteetika suhtes: kas see üllatas, kas tulite enda arvates Theatrumi, kas olete varem harjunud Semperilt ja Ojasoolt saama dooside kaupa kõrgvaimsust? Selline kujundikeel ongi alati olnud neile omane, võluvalt isikupärane ning rangelt sõnumi teenistuses. Sõnumi teenistuses on ka see, et Semperi ja Ojasoo karneval ei ole Rabelais’ kombel vabastav, hetkeks maailmakorda pahupidi pöörav, ventileeriv, vaid see on väide: nii on!
Kui otsida tänapäevast patafüüsilist vastet, siis võiks see puudutada publikuvastutust: publikut enam ei šokeerita, vaid võetakse ta omal kombel pantvangi. Kui vanasti kardeti teatri NO99 esireapiletit selle pärast, et äkki pritsitakse vett või istutakse sülle, siis praegu saaks publiku kaasamine seisneda näiteks selles, et sinu, just sinu reaktsioon või reageerimatajätt lavalt öeldud loosungile põhjustas näitleja minutipealt vallandamise või muudatuse Estonia juurdeehituse või ERSO palgafondi rahastamisplaanides. Semper ja Ojasoo on oma varasemates lavastustes selliste manipulatsioonihoobadega küll mängitsenud, kuid küllaltki ettelavastatult ning publikule performatiivset väge omistamata. Seetõttu neelasin ka seekordse näiliselt publikule vastutuse omistamise immuunselt alla: kui 2006. aastal “Naftat” vaadates tundsingi end veel süüdlasena, siis nüüdseks on see lavaline võte tühine samamoodi nagu karjapoisi korduvalarm “appi, appi, hunt tuleb!”.
Ent ometi, isegi kui me ei tea, mis peaks olema see tänapäeva patafüüsika, saame ometi võrrelda oma tajukogemusi erisugustes olukordades. Heili Sibrits kirjutab, et sama loometandemi 2006. aastal tehtud “Kuningas Ubu” oli nii võimas, et praegune lavastus mõjub selle kõrval ideetu ja tühjana. Mida siis tehti 2006. aastal ning kuidas leida sellele tänapäeva vaste?
Ma ei võrdleks neid kaht lavastust hinnanguliselt, sest need ongi kaks täiesti erisugust lavastust kahes täiesti erisuguses ühiskondlikus olukorras. Kuid nende mõju saab võrrelda. Ka mulle on tollane Kiltsi lennuvälja angaarides toimunud lavastus jätnud kustumatu mälestuse. Mis selles toimis?
Mulle on nii kunstis kui ka eri eluavaldustes oluline performatiivsuse kriteerium. Ma ei taha elu ja kunsti omavahel kokku segada või segi ajada, kuid mõlemas vallas hindan sooritust: kas lisaks referentsiaalsele markeeringule ka midagi muutub, toimub või saamegi pärast oma kultuurielamust sellest elamusest lihtsalt edasi heietada? Jarry patafüüsika andis mõista, et kunst on suurem kui elu: elu on kunstilise ja dünaamilise mängumootori suhtes lahja peegeldus ja tõmmis ning selles saabki seisneda kunsti prohvetlikkus.
Nüüdne lavastus kubiseb ja pulbitseb poliitilistest sõnumitest, 19 aasta taguses lavastuses selliseid otseviiteid peaaegu ei olnud: see oli sügavalt esteetiline ja kujundikeskne lavastus, kuid ometi mõjus see poliitilise lavastusena. Nostalgiafiltri kaudu toimib see lausa mälestusena öölaulupidudest ja fosforiidivastasest võitlusest. Tollase lavastuse performatiivsus seisneb selles, et kunstnikel õnnestus korraks kaaperdada poliitiline platvorm.
Ärme tekita endale valet ajaloomälu, justkui toonuks moodsad artistid riiklike tseremooniate juurde alles presidendid Ilves ja Kaljulaid. Ei, juba Arnold Rüütli ajal, 2006. aasta 24. veebruaril nägime Semperi ja Ojasoo vabariigi aastapäeva lavastust, kus muu hulgas kõlas ka Chalice’i “Minu inimesed”, mida hiljem võrreldi lausa presidendikõne endaga. Hinnanguliselt. Selleks ajaks ei olnud veel lahvatanud pronksiööd, ei olnud toimunud ka 2008. aasta NATO tippkohtumist Bukarestis, kus Angela Merkel blokeeris NATO liikmesuse tegevuskava andmise Ukrainale ja Gruusiale. Sõitsime Kiltsi Nõukogude hävituslennukite angaaride juurde eriliste poliitiliste eelarvamuste ja tagamõteteta ning nautisime esteetilise kujundina seda, kuidas kaks autoromu etendavad Tõnis Mäe esituses eestikeelse kaverina Black Sabbathi “Paranoidi” saatel Venemaa ja Poola sõda.
Elasime majandusbuumi eufoorias ning intelligentide põhiprobleem oli see, et Villu Reiljan vabal ajal “nokitses presidenti”. See hirm möödus 2006. aasta 23. septembril, kui Jaan Elgula eestvedamisel ning Tõnis Mäe ja Chalice’i osalusel lauldi presidendiks Toomas Hendrik Ilves, kuid kogu see vaib oli õhus ka “Ubu” esimese vaatuse lõpus, kui kuninga ja õukonna groteskse protsessiooni taustal kõlas “Minu inimesed”. Lavastuse põhi-slogan rulliti kangana lahti vahetult enne lõpuaplausi: “Sööge sitta, intelligendid!”
Eks me saa 19 aastat hiljem küsida, mida oli selles kõiges prohvetlikku või mis on praeguseks muutunud. Kunst kaaperdas vähemalt pooleks aastaks poliitilise foorumi ning pani endast selles võtmes kõnelema, lavastus mõjus poliitilisena, kuigi ei olnud sellisena üles ehitatud. Kunst oli suurem kui elu. Sitta söödi peldikuharja küljest, seda ei olnud vaja sildiga märkida. Täna peame kõigele sildid juurde lisama ning ilmselt tunnistama, et poliitika on kaaperdanud teatrilava. Või õigemini nad on vahetanud oma kohad, rollid. Kuid mine tea, olen endiselt optimist ning loodan, et me ei ole veel põhja puudutanud ja 19 aasta pärast saame mõelda, milles seisnes “Ubu” tänavuse lavastuse prohvetlikkus ja performatiivsus.
1 Heili Sibrits, Kas meie maailm on vaid roojamine, õgimine ja üksteisele taha panemine, nagu Semper ja Ojasoo näitavad? – Postimees 30. IX 2025.
2 Berk Vaher, Äkki on hoolivus punk? – ERRi kultuuriportaal 6. X 2025.
3 Valle-Sten Maiste, Meelis Oidsalu, Madis Kolk, Teatrivaht. – Teater. Muusika. Kino, oktoober 2025.