Kuna majanduslikud ja ühiskondlikud hüved kaasnevad iga kasutuskorraga, on rattaringlussüsteemi senise tugevuse säilitamiseks hädavajalik, et kasutajaid oleks palju ja ühtlaselt üle kogu linna. Tartus toetavad rattaringlussüsteemi laialdast kasutamist ja võrdset ligipääsu kaks väga olulist poliitikameedet. Esiteks, silmapaistvalt madala hinnaga ja paindlik piletisüsteem, ja teiseks, suur hulk jalgrattaid, mis on jaotatud üle linna hästi läbi mõeldud rattaringlusparklate võrgustiku abil.
On ebatõenäoline, et ükski ettevõte seaks omal algatusel esikohale rattaringluse laialdase kättesaadavuse, taskukohasuse elanikele ja suure kasutusmahu.
Kuna eraettevõtted juhinduvad kasumieesmärgist, mitte pikaajalise ühiskondliku kasu loomisest, on ebatõenäoline, et ükski ettevõte seaks omal algatusel esikohale rattaringluse laialdase kättesaadavuse, taskukohasuse elanikele ja suure kasutusmahu. Ilma avalikult juhitud süsteemita viib kasumisuunitlus kõige tõenäolisemalt hindade tõusu, rataste kättesaadavuse halvenemise (tõenäoliselt vähem rattaid, mis koonduvad eelkõige kesklinna, eriti juhul, kui rattaringlussüsteem loobub püsivatest parkimisjaamadest) ning sõitude arvu vähenemiseni.
Põhimõtteliselt on võimalik ette kujutada tõhusaid mudeleid, mis ühendavad erasektori olulise rolli ühiskondliku kasu prioriseerimisega, näiteks juhul, kui rattaringlus jääb avaliku sektori omandisse, säilitab teenuse kõrge kvaliteedi ja seda opereerib avaliku sektori aktiivsel toetusel erasektori ettevõte. Kuid selline stsenaarium ei kajastu linnaametnike praeguses avalikus sõnumis. Vastupidi: kevadised kommentaarid viitavad selgelt, et erasektorit hõlmav uus korraldus tähendaks väiksemat avalikku toetust rattaringlusele, kõrgemaid tasusid kasutajatele ning väiksemat kindlust ülelinnalise kättesaadavuse osas. Sellise lähenemise aluseks näib olevat veendumus, et linn peab rahalise kokkuhoiu nimel vähendama oma panust rattaringluse toimimisse. See on aga lühinägelik mõtteviis: lühiajaline otsene kokkuhoid vähendab tõenäoliselt nii süsteemi kättesaadavust kui ka kasutajate ja sõitude arvu. Nagu Dublini ja Tartu näited selgelt osutavad, tooks selline areng kaasa majandusliku konkurentsivõime ja avaliku kasu vähenemise, mis kaaluks linnaeelarves kokku hoitud eurod kaugelt üles.