Äsja uue albumi avaldanud Meisterjaan ehk Jaan Tätte juunior sõnas “Hommik Anuga” stuudios, et suhtub oma varasemasse loomingusse õiglaselt kriitiliselt ning ei suuda kuulata enda tehtud lugusid, kust kostub ego läbi.
Jaan Tätte juuniori viimasel albumil kõlab veidi vähem temaga sünonüümseks saanud parmupilli. “Tegelikult olen ma juba mõnda aega tüürinud siiapoole, kus ma praegu olen. See “Parmupilli hulluse” lugu, näiteks, oli juba kümme aastat tagasi. Ja kümne aastaga jõuab üsna palju erinevaid asju katsetada,” tõdes muusik.
“Ma olen seda parmupillimuusikat teinud tõesti palju-palju, aga lõpuks hakkavad huvitama ka muud asjad. Näiteks kitarr on minu jaoks teinud tagasituleku. Ma mäletan, kui hakkasin parmupilli mängima, siis mõtlesin, et kitarriga on igaveseks kõik – et see ei huvita mind enam. See tundus kuidagi tavaline, igav, keskpärane pill. Aga praegu ma väga naudin kitarrimängu ja sellega muusika tegemist,” lisas ta.
Meisterjaan Autor/allikas: Ken Mürk/ERR
Oma kodulehel on Tätte iga oma plaadi juurde kirjutanud ka enda arvamuse. “Enamik neid iseloomustusi olen valmis kirjutanud tükk aega peale seda, kui need plaadid on valmis tehtud. Siis on mõnus tagasivaate võimalus, et siit plaadilt meeldis mulle umbes kaks lugu. Uus plaat on ikkagi nii värske, et mul ei ole veel võimalust sellele eemalt vaadata. Praegu olen selles nii sees, et kõik lood tunduvad hästi tähtsad ja olulised,” tõdes Tätte.
“Ma arvan, et ma olen oma varasema loomingu suhtes õiglane. Mõne loo puhul on lihtsalt nii palju kuulda seda, kuidas mingi ego on seal sees, kuidas ma ei ole olnud aus seda lugu tehes. See on kõige hullem. Kui plaadil on juba kaks sellist lugu, siis ma ei tahaks enam seda lugu avalikult kättesaadavana hoida,” rääkis Meisterjaan ning lisas, et Spotifyst ongi ta plaate ära peitnud ja seal on neist alles ainult neli.
Meisterjaan Autor/allikas: Ken Mürk/ERR
“Muidu on mul neid kokku seitse või isegi kaheksa. /…/ Album, mis ma tegin kohe peale “Parmupilli hullust” ongi võib-olla kõige kehvem, sest siis mul tekkis selline petlik tunne, et nüüd olen kaks hitti teinud ja muusika tegemine on nüüd selge. Muud pole midagi kui lihtsalt edasi kütta. Tulemuseks oli veidi mugav ja igav muusika. Igakord tuleb otsast alustada, alustada sellest positsioonist, et ma ei tea, kuidas muusikat tehakse ja proovin uuesti õppida. Siis tuleb ausam muusika,” toonitas ta.
Uut muusikat mängis Tätte ette ka oma isale, Jaan Tättele. “Ta vist ütles, et talle meeldis. Enamasti ongi selline reaktsioon, ta on üsna sõbralik. Kunagi ka palju küsiti, et mis su isa su muusikast arvab, nagu meil oleks mingi suur vastasseis, aga seda ei ole. Pigem on üsna mõnus tagasiside,” märkis Tätte.
Tättet inspireerib kõik, mis elus juhtub. “Mis iganes suurem sündmus juhtub, kas armud natukene kellessegi, igatsed kedagi või midagi taolist ja siis võib tulla lugu. Mõned lood on sündinud ka sisekaemustest. Mul on näiteks selline rituaal, et ma jalutan ja proovin jalutamise ajal leida eepilist kohta, kus siis natukene lihtsalt olla. Plaadi nimilugu räägibki selle eepilise koha otsimisest,” rääkis ta.