Treener ja coach Karmen Reinpõld sõnab, et kõige olulisem (nii inimesele endale, kui ühiskonnale terviklikult) on see, et inimene liiguks ja seeläbi toetaks enda tervist. Seetõttu taandub hinnang tehnoloogia headusele või negatiivsusele puhtalt inimese enda tunnetusele.
„Kui keegi tunneb, et see aitab tal mõtestada enda treeninguid paremini, hoida järjepidevust, mõõta eduelamusi ehk aitab kaasa liigutamisele, siis on äpid väga teretulnud,“ nendib ta. Kui aga tekitab hoopis ärevust, kui kell „ütleb“, et oled kehvasti maganud, treeningvalmidus on madal või võimekusnäitajad langevad, sest ta pole saanud trenni teha, oleks mõistlik tehnoloogia kõrvale heita ja usaldada enesetunnet ning leida üles rõõm liikumisest.
Muidugi peab arvestama, et ühekordne (negatiivne) kogemus konkreetse tootega ei pruugi peegeldada tervet valdkonda. Ehk alati võib anda uue võimaluse teisele süsteemile.
Samal ajal tuleb meeles pidada, et tehnoloogia on loodud meid toetama, mitte vastupidi. Sama õige ja hea on sellest täielikult loobuda.
„Seades alati eelduseks, et mõõdetud andmed on adekvaatsed, siis igapäevane andmete jälgimine võib olla mõnikord silmiavav kogemus,“ nendib Reinpõld. Ta selgitab, et kuna teadus ütleb päris selgelt, et just magamise järjekindlus (minna samal ajal magama ja ärgata samal ajal, tunniajase variatsiooniga, ka nädalavahetusel) on tervelt elatud elu ja keha parima toimimise eelduseks. Kui pilt on ikkagi must-valgelt ees, võib see alguses olla ehmatav, sest tihti toimetame me enda arvates palju ideaalsemalt, kui päris elus realiseeruda võib. Aga just selline objektiivne pilt on pannud nii mõnegi inimese enda und väärtustama ja suuremaks prioriteediks seadma.
Huvitav fenomen, mida üleaastate enda harrastussportlaste seas olen täheldanud, et ka väikesel kogusel alkoholil on mõõdetavalt selge negatiivne mõju taastumisele. Sellest lähtuvalt on mitmedki otsustanud alkoholist (vähemalt mingil olulisel ajaperioodil) loobuda, et mitte saboteerida tehtava töö kvaliteeti.
Mis viib üht edasi, võib teist tõmmata tagasi
Karmen Reinpõld märgib äppidest ning tehnoloogilistest seadmetest kõneldes, et inimesed on erinevad ja see, mis viib ühte edasi, tõmbab teist tagasi. Nii on ka tema enda praktikas näinud sportlasi, kes on pidanud tehnoloogiast loobuma. Seda just seetõttu, et igahommikused „mitte-ootuspärased“ andmed tekitavad stressi, frustratsiooni või lausa ärevust. Ehk sellises olukorras pole midagi võita ja kasu muutub kahjuks.
Kuidas peaks „tark treenitav“ leidma tasakaalu tehniliste näitajate (pulss, taastumisskoor) jälgimise ja oma keha sisemiste signaalide kuulamise vahel, eriti olukorras, kus seadme hinnang ja enesetunne on vastuolus?
„Treenerina ütlen ma alati, et „tunne“ on kõige olulisem,“ lausub Reinpõld. Seega enne, kui vaatad andmetele otsa, pane silma kinni ja mõtle, kuidas sa ennast tunned: kuidas magasid, kuidas lihas on taastunud, milline on stressitase. Ja alles seejärel vaata andmeid ning otsusta, kas usud neid või ei usu.
Oluline on ka mõista, et seadmed pole laboritäpsusega ja alati on inimesi, keda konkreetne algoritm ei suuda lahti muukida ehk adekvaatselt mõõta. Või avalduvad seal mingid anomaaliad.
„Tean, et mõne minu treenitava näitajad lähevad eriti „roheliseks“ just siis, kui tegelikult hakkab keha haigeks jääma. Selliseid mustreid peab inimene ise märkama ja julgema neid „uskuda“,“ suunab Reinpõld.
Ta selgitab, et keskmine kasutaja peaks andmete tõlgendamisel silmas pidama juba eelpool öeldut, et seadmed ei ole laboritäpsusega. Sestap tasub eelkõige jälgida trende ning dünaamikat ehk kuidas näitajad üle aja muutuvad. Kas minu keskmise taseme suhtes liiguvad asjad paremuse või halvemuse suunas. See on tihti palju kasulikum info, kui ühe päeva konkreetne mõõdetud parameeter. Ehk kui süsteemis on süsteemne viga ja mõõdetakse andmeid alati samamoodi „valesti“, siis just dünaamika toob ikkagi kasuliku teavet esile.
Kas tark tehnoloogia võib asendada inimest?
Inimesi paneb Karmen Reinpõllu sõnul mingis suunas tegutsema ikka kaks asja – vajadus või huvi. Veel lihtsamalt öeldes – valu või mõnu. Motivatsioon tekib peale tegu ehk see on tegelikult uhkustunne tehtu üle, mis paneb midagi uuesti seda tegema. Olgu selleks eduelamus, põnevus vms. Kui inimesel on olemas vajadus (negatiivses mõttes näiteks hirm) oma eluviisi parandamiseks, mille üheks vormiks võib olla liikumisaktiivsuse suurendamine, siis praktikas on tehisaru või tehnoloogia võimeline „pakkuma lahendust“ ehk toetama seda protsessi, näiteks treeningkava koostama või verbaalselt motiveerivat teksti genereerima. Aga sisend ja tahe peavad tulema inimeselt.
„Selles suhtes on tehisintellektil põhinevad rakendused spetsialistist kohati isegi paremad, et nad „ei väsi ära“ sama asja korrutamast või kümnel erineval moel ümber sõnastamast,“ nendib Reinpõld, kuid lisab, et sama mündi teine pool on, et AI ka peaaegu kunagi ei vastandu ehk ei aita inimesel (enda tekitatud) nõiaringist välja saada vaid lihtsalt teeb pai ja tunneb kaasa – käitub mõistvalt. „Tegemist on toetava tegevusega, kuid kas see aitab lõpuks kaasa?“ arutleb Reinpõld tänapäevase tehnoloogia rolli üle.
Ta toonitab, et oluline on mõista, et AI ei saa tegelikult aru, mida kirjutab, soovitab, lubab. Ehk see süsteem ei valideeri info õigsust ega vastuta mitte millegi eest. Lihtsustatult öeldes on inimene ikkagi selles protsessis ihuüksi. See tähendab ka, et inimese enda õlule langeb kohustus aru saada, valideerida ja vastutada.
„AI on hea abimees, aga tänasel kujul ei saa see veel spetsialist asendada. Tõenäoliselt need spetsialistid, kes ei kasuta AI võimalusi lõpuks jäävad halvemasse positsiooni tööturu mõistes, aga teadmiste ja kogemustega spetsialiste on meil vaja,“ on Reinpõllu arvamus.
Ehk ühelt poolt on AI tema veendumusel väga tore ja väsimatu „sõber“, kel pole probleemi täieliku enesekindlusega väita ühel hetkel üht tõde ja kui talle vastanduda, siis täpselt sama meelekindlusega muuta oma arvamust ja kuulutada vastandlikku tõde. Objektiivselt on inimene ikkagi täiesti üksi selles olukorras, pole kellelgi toetuda. Kõik otsused, mis inimene antud teabest lähtuvalt teeb, on tema risk ja vastutus. „Ma ise ei tahaks, et minu hea sõber hakkab mulle nõu andma spetsiifilises valdkonnas, millest ta ise aru ei saa,“ lausub Reinpõld.
Kuidas leida tõesti kasulik digitaalne terviselahendus?
Kõige paremad lahendused on Karmen Reinpõllu sõnul need, mida päriselt kasutatakse. Näiteks kui tahta jälgida und kellaga, aga konkreetne toode on suur ja ebamugav magamiseks ning selle tulemusel seda seadet ei kasutata või on uni selle ebamugavusest lähtuvalt häiritud, siis isegi kui sisu, andmete kvaliteet, statistika ja muu on tipptasemel, on tegu kasutu seadmega konkreetselt selle inimese vaates.
Oluliseks võib osutuda ka aku kestvus või see, kuidas käib aku laadimine. Kui aku kestab kaks nädalat ja laadida saab seadet käelt eemaldamata, siis tõenäosus, et andmeid salvestatakse järjepidevamalt, kasvab. See omakorda suurendab info kvaliteedi tõenäosust.
Reinpõld soovitab, et kindlasti tasub enne seadme soetamist uurida toote loojate tausta, teadusele tuginemist ning lugeda internetist kasutajakogemusi. Muidugi kostuvad kõige valjemalt negatiivsed kogemused, sest üldiselt ei viitsita jagada, kui kõik on hästi.
Viimaseks toob ta välja, et enne äpi allalaadimist või uue seadme soetamist tasub läbi mõelda, miks mingit konkreetset parameetrit mõõta tahetakse ja eelkõige, kas saadud infost lähtuvalt ollakse valmis sisse viima muudatusi enda elus. „Numbrite jada võib ka ilu pärast päevast päeva jälgida, aga kasu sellest on tõenäoliselt marginaalne,“ märgib Karmen Reinpõld.