Lauri hinnangul ei seisne küsimus niivõrd selles, kas lapsevanematele anda valikuvabadust. Hoopis olulisem on, kuidas korraldada koolikohtade jagamist läbipaistvalt ja õiglaselt, et vältida haavatavate rühmade koondumist teatud koolidesse. Hiljaaegu pälvis Lauri Euroopa Teadusnõukogu alustava teadlase grandi, mille toel asub uurima, kuidas lapsevanemate koolivaliku kogemused kujundavad sedasama õiglustunnet ja vanemate poliitikaeelistusi.
Poliitikutele meeldib rääkida, et Eesti haridussüsteem on võrdne ja tugev. Küsin hästi konkreetselt, kas Eestis on kõigil lastel võrdsed võimalused head haridust omandada?
Lühike vastus on, et minu arvates ei ole. Euroopa võrdluses näeb Eesti tegelikult üsna hea välja: meil on head tulemused ja ka päris hea seis madala haridusliku ebavõrdsuse seisukohalt. See tähendab, et üldiselt ei ole erineva taustaga õpilaste õppetulemuste vahed väga suured. Kui vaadata aga sügavamalt, kuidas seda mõõdetakse ja kas koolidevahelised erinevused on ikkagi nii väikesed, nagu väidetakse, tuleb välja, et hariduslik ebavõrdsus on peidetult hiilinud meie ühtluskooli juba päris pikka aega.
Sellest minu uus uurimisprojekt suuresti tõukuski. Kuigi meil on ukse peal silt ühtluskool, siis väga paljude perede jaoks on kogemus midagi muud ning see on üsna frustreeriv. Kui oleme seadnud eesmärgiks ühtluskooli, kus lapsed käivad esimesest klassist alates kodulähedases koolis, siis esimene küsimus on, kas see on nii. Kui tuleb välja, et päris nii ei ole, on järgmine küsimus, miks see nii ei ole ja kuhu see üllas idee kaob. Kolmas küsimus on, mida siis teha – kas see on üldse probleem ja kui on, siis mis tüüpi probleem see on ja kuidas seda lahendada.
Kirjutasin juba oma doktoritöös kümme aastat tagasi, et väga jäik elukohajärgne koolisüsteem ei ole alati asjakohane. Vale oleks arvata, et see ei ole kihistav. See on kihistav lihtsalt teistel alustel ja isegi suuremal määral kui lapsevanemate valikut soosiv süsteem. Ambitsioonikad pered hakkavad väga varakult mõtlema, kus on head koolid. Kelle jaoks on see kättesaadav, kaaluvad sinna piirkonda kinnisvara soetamist.
Me – ja ma pean silmas kõiki sotsiaalteadlasi, kes hariduse ebavõrdsust uurivad – ei jutlusta elukohajärgse kooli ainuõigsusest ega ka lapsevanemate valikuvabaduse problemaatilisusest. Pigem püüame aru saada, mis on empiiriline fakt, milline on olukord täna ja millist hariduskorraldust ühiskond tegelikult vajab.
Peame arvestama, et elukohajärgne kool mitte ainult ei kihista, eriti kui linnaruum on niigi segregeerunud, vaid see võib olla ka ebaadekvaatne näiteks logistilistel ja pragmaatilistel põhjustel. Seega pole niivõrd küsimus, kas lapsevanematele valikut võimaldada, vaid pigem kuidas valikupoliitikat disainida ja ellu viia.
Kas kodulähedane kool on nõukaaja jäänuk?
Tegelikult ei ole. Väga suure pintsliga tõmmates võib öelda, et elukohalähedase kooli põhimõte esimeses kooliastmes on paljudes riikides küllaltki juurdunud, kuid selle roll on eri mudelites ja kooliastemetel erinev.
Võimegi öelda, et Euroopa korraldab oma põhikooli tasemel haridust laias laastus kahel viisil. On ühtluskooli-tüüpi süsteemid, kus elukohajärgsus on oluline kogu põhikooli jooksul, nagu Põhjamaades ja Eestis, ja siis on rööpmeline süsteem (inglise keeles track system), mis on levinud Mandri-Euroopas.
Ka seal on algkooli osa püütud hoida hästi ühtlane, mis reeglina tähendab väga jäika elukohajärgsust, ilma et lapsevanematel oleks valikuvõimalusi. Ühel hetkel teeb aga õpetaja esimese astme õpitulemuste põhjal otsuse, millisesse harru õpilane edasi läheb.
Mandri-Euroopa riigid, näiteks Saksamaa, on saanud selle eest päris palju nahutada. Lapsed jaotatakse erinevatesse harudesse juba päris varakult, umbes 11-aastaselt. Mõni haru viib suurema tõenäosusega ülikooli, teine on aga selgelt tööjõuturule suunatud. Sellel süsteemil on kindlasti omad voorused, aga miinusena kihistab õpilasi sotsiaalmajandusliku tausta alusel. Tööjõuturule suunatud harusse satuvad pigem madalama ja ülikooli harusse kõrgema sotsiaalmajandusliku taustaga perede lapsed.
Triin Lauri Autor/allikas: Ken Mürk/ERR
Nagu te enne ütlesite, siis meil on Eestis hariduses lõhed sees ja seda näitavad ka mitmed uuringud. Kuidas või mis põhjusel need lõhed tekkisid?
Üks koht, kus ebavõrdsus sisse tuleb, on see, kuidas koolikohti jagatakse. Koolikohtade jagamise poliitika ja praktika on meil piirkonniti erinev ning see on pikalt olnud kohaliku tasandi otsustada. See ei ole iseenesest halb, sest kohalik omavalitsus ongi koolihariduse korraldamise A ja O.
Halb on aga see, kui igal piirkonnakoolil on õigus ise otsustada, kuidas ta oma koolikohad jagab – keda ta võtab ja keda ei võta. See on vastuolus kaasaegse hea koolivaliku praktikaga, mis ei soosi põhihariduse tasandil koolide õigust lapsi valida.
Üldiselt leitakse, et kõik piirkonna koolid, ideaalis ka erakoolid, võiksid oma kohti jagada ühtses ja tsentraalses süsteemis. See ei tähenda, et mõni kool ei võiks eelistada näiteks tantsukallakuga lapsi ja teine robootikahuvilisi. Erisused võivad jääda, aga süsteem ise võiks olla läbipaistev ja tsentraalne. Muu hulgas võiks olla sinna sisse kodeeritud kohustus mingi kvoodi alusel vastu võtta ka piirkonna lapsi, näiteks nõrgema sotsiaalmajandusliku taustaga, teise keeleruumiga või haridusliku erivajadusega lapsi. Selle eesmärk on vältida olukorda, kus haavatavamad grupid koonduvad kõik ühte kooli.
Kui see juhtub, on hariduslikust ebavõrdsusest rääkimine pealiskaudne ja sisutühi, sest selline koondumine taastoodab kihistumist. Haridusökonomistid on aastakümneid tagasi selgeks teinud, et õpilane ei õpi ainult õpetajalt, vaid ka kaaslastelt.
Õpitulemuste kujunemise juures on oluline roll kolmel komponendil: perekondlik taust, õpetaja ja kaaslased. Kui juhtub, et kõik need kolm komponenti on ühes klassiruumis kõige nõrgemad, on neil õpilastel väga keeruline järele joosta teistele, kus on kõik võidukomponendid koos. See hakkabki hariduslikku ebavõrdsust taastootma. Mida kaugemale see areneb, seda kallim on riigil seda leevendada.
Inimkapitali teooria ütleb, et mida varem haridusliku ebavõrdsusega tegelema hakata, seda lihtsam on ühildada efektiivsuse ja õigluse eesmärke. Näiteks kui lasteaiarühma satub kaks nõrgema taustaga last, ei tule see suure tõenäosusega teiste õpilaste arengu arvelt. Kui hakata aga hariduse ülemistel astmetel, näiteks kõrgkoolis, väga jõuliselt tegelema nõrgemate järeleaitamisega, nõuab nende järeleaitamine juba lisaressurssi ja läheb väga palju kallimaks.
Maapiirkondade õpetajad on mulle kinnitanud, et kuna suuremad ja paremad koolid on sõela ära teinud, tuleb neile igasuguseid õpilasi, mistõttu on õpetamine hästi keeruline. Sul võib olla klassis paar väga andekat õpilast, aga ülejäänund on ehk veidi aeglasemad või vajavad pidevalt järele aitamist. See jällegi tähendab, et kogu õpetaja tähelepanu kulub nendele. Andekatega ei jõuagi tegeleda, mistõttu ei saa ka nende täit potentsiaali kätte.
Jah, loomulikult. Ka haridusstrateegilistes dokumentides on kirjas, et peaksime tegelema kõikide erivajadustega, sealhulgas andekusega. Iga laps on eriline ja ideaalses maailmas peaks õpetaja klassiruumis koos abiõpetajatega, keda meil Eestis sageli polegi, suutma tabada iga õpilase vajadused ja vastavalt sellele oma õpet kohandama. Seal on neid, kellele tuleb anda keerukamaid ülesandeid, ja neid, keda tuleb natuke järele aidata.
Kui olukord on selline, nagu Eestis on juhtunud ning mõned koolid peavad vastu võtma kõik piirkonna õpilased, aga teised ei pea ja neil on luksus valida välja motiveeritumad, on hariduslikku ebavõrdsust väga keeruline leevendada. Arenguseire Keskuse uuringud ja statistikaameti andmed näitavad, et teatud piirkondades ei lähe 30–40 protsenti lastest oma elukohajärgsesse kooli.
Kui sa oled lapsevanem, kes peab otsustama, kuhu kooli laps panna, siis see hirmutab. Ühelt poolt mõtled, et tahaksid panna lapse lähimasse kooli, sest see oleks mõistlik ja turvaline, aga kui paljud teised ei pane, tekivad lisahirmud. Lõpuks satud sotsiaalsesse lõksu. See tähendab olukorda, kus üksikisikute ratsionaalsed valikud viivad kollektiivselt irratsionaalse ja kahjuliku tulemuse tekkeni. Ehk siis sinu kui üksiku lapsevanema käitumine oleks ratsionaalne ainult siis, kui ka teised lapsevanemad mängiksid kaasa ja tuleksid elukohajärgsesse kooli. Vastasel juhul tekib hirm, et karistad oma last, kui teised käituvad teisiti.
Mina läksin esimesse klassi 25 aastat tagasi ja mind ei pandud samamoodi kodulähedasse kooli, sest see kool oli tol ajal halva mainega. Tegin teises linna otsas asuvasse kooli katsed ja läksin sinna õppima – 25 aastat on möödas ja mitte midagi ei ole muutunud.
Jah. Minu arvates olekski väga oluline, et me seda tunnistaksime. Lapsevanemate eelistused, valikud ja õpirändega seotud otsused on dünaamilised ja vahel ka ennustamatud. Teame uuringutest, mis tegurid neid tavaliselt mõjutavad, aga lõpuks võib see olla ka näiteks mingi konkreetse kooli sulgemise või mittesulgemise otsusest tulenev identiteediküsimus. Sa teed oma valikud hoopis sellest tõukuvalt, ebaratsionaalselt.
Sellepärast ongi oluline selle dünaamikaga arvestada, mitte seda piirata. Las lapsevanemad mõtlevad rahulikult läbi ja teevad oma otsused, aga ideaalses maailmas on neil selleks ka väga hea informatsioon. Selle eeldusena on koolikohtade jagamine läbipaistev ja toimub piirkonna lõikes tsentraalselt. Lapsevanemal on siis pilt ees, mis valikud laual on, ja ka konkreetne lahendus, kuidas koolikohad ja pered kokku pannakse, on arusaadav. Lisaks on süsteemi sisse disainitud see, et haavatavamad grupid ei koondu ühte kooli kokku.
Kas praegu ei ole koolikohtade jagamine läbipaistev?
Kohati on, kohati ei ole. Meil on väga vähe praktikaid, kus piirkonna koolikohad jagatakse tsentraalselt. Neid siiski on, näiteks Tartus. Samas on ka palju reeglitega manipuleerimist – näiteks elukohaga vusserdamised. Seega ei piisa vaid heast koolivalikukorraldusest, vaja on tegeleda ka vanemate hirmudega.
Kui ma selle eelneva jutu nüüd kokku võtan, siis lapsevanema seisukohast ei olegi selles midagi halba. Minu arvates ei tohiks seda kuidagi häbimärgistada. On väga arusaadav ja mõistlik, et lapsevanemad tahavad oma lapsele parimat. See viibki elu edasi. Ma arvan, et ei tohiks häbimärgistada isegi neid koole, kellel on võimalus õpilasi valida. See on nende mänguväljak ja nende jaoks on ratsionaalne käitumine sealt parimad valida.
Kritiseerida võib aga seda korraldust: kas riiklik või kohaliku omavalitsuse poliitika elluviimine on läbipaistev, mõistlik ja lähtub parimatest praktikatest. Üks oluline element selles oleks tunnistamine, et kehtiv praktika põimib märkimisväärsel määral valikuid elukohalähedusega ja seda juba alusharidusest alates, mistõttu tuleks elluviimine ja sellega seotud tugi vastavaks muuta.
Triin Lauri Autor/allikas: Ken Mürk/ERR
Muide, kuidas te enda lastele kooli valisite?
See on alati keeruline küsimus. Minu kolm last käisid küll kõik elukohajärgses koolis, aga sellele mõistele peab jutumärgid külge panema. Elame piirkonnas, kus elukohajärgne kool oli üheksa kilomeetrit vales suunas. Elame ise Muuga-lähedases Viimsis, mis on linnale oluliselt lähemal, kui meie tookordne Haabneemes asuv elukohajärgne kool, samas kui mehega sõidame tööle linna poole. See oli küllaltki ebamugav olukord.
Lapsed läksid aga kooli Viimsisse ja tol hetkel polnud seal ka sellist bussiliiklust nagu praegu. Kogukond leidis ise lahenduse: hakkasime tänavate ja naabrite kaupa lapsi kooli vedama, et logistikat natukenegi lihtsamaks teha.
Siis, nagu ikka elus juhtub, ei kuula lapsed ühel hetkel enam vanemate nõuandeid. Kõik lapsed otsustasid ühel hetkel Viimsi koolidest edasi minna ja läksid gümnaasiumisse linnakoolidesse. Mõneti andis sellele tõuke seegi, et elasime vahepeal aasta aega Eestist eemal. Väiksemad lapsed olid kaasas ja pidid vahepeal Inglismaal koolis käima. Nii on tulnud juurde ka natuke sunnitud koolivalikuid. Praeguseks on kaks last ülikoolis ja üks käib veel koolis.
Kuidas vanemate haridustase ja majanduslik sissetulek mõjutab lõpuks seda, kui edukad lapsed koolis on? Õhtuleht vaatas 2023. aastal, milline on konkreetses koolis vanemate sissetulek, ja kõrvutas seda laste eksamitulemustega. Ilmnes, et meil on rikaste koolid ja on vaeste laste koolid. Koolid, mis paistavad silma vanemate sissetulekutega, on needsamad, kus õpilased koguvad riigieksamitel teistest rohkem punkte.
Kui ma ei eksi, tõukus see Õhtulehe artikkel raportist, mida tegime Arenguseire Keskusele koostöös kolleegidega: Kaire Põder, Simona Ferraro, Andre Veski ja mina. Meil telliti põhikoolide elujõulisuse ja tõhususe hindamine. Selleks pidime vaatama, millised on tulemused Eesti eri põhikoolides ja mis on sisendid, millest see tulemus tekib. Sisendeid oli erinevaid, näiteks õpetajate kvalifikatsioon. Haridusökonoomika asjatundjatena teadsime, et väga oluline komponent on ka õpilaste perekondlik taust.
Endalegi suure üllatusena nägime andmetest, kui suured on erinevused koolide keskmistes lapsevanemate palkades. Koolide keskmiste sissetulekute erinevused olid peaaegu neljakordsed. Ma rõhutan, et see oli koolide keskmine, kust olid äärmused juba välja taandatud, nii et see oli väga üllatav.
See on ka näide sellest, et kuigi PISA on endiselt näidanud, kuidas meil läheb küllaltki hästi – olgugi et hariduslik ebavõrdsus Eestis süveneb, mitte ei vähene –, ei anna võib-olla need asjad, mida PISA uuring perekondliku taustanäitajatena mõõdab, tegelikku olukorda väga hästi edasi. Seal vaadatakse näiteks lapsevanemate haridustaset ja me oleme statistika järgi väga haritud rahvas, aga ka koduse raamatukogu suurus on meil keskmisest suurem.
Triin Lauri Autor/allikas: Ken Mürk/ERR
Kas koduse raamatukogu suurus on üldse adekvaatne tegur, mida hinnata? Tänapäeval ei pruugi inimesed enam füüsiliselt raamatuid osta, aga see ei tähenda, et nad ei loe. Võib-olla nad loevad e-raamatuid.
Sotsioloogias on see küllaltki adekvaatne, aga e-raamatute tõttu peame kindlasti selle mõõdikuga töötama, et see oleks adekvaatsem. Lisaks on meil Nõukogude pärand, kus raamatud olid mööbliesemed. Kui minu käest oleks koolis küsitud, kui palju mul kodus raamatuid on, oleksin ma vastanud: “appi, väga palju”. Kõikidel mu klassikaaslastel olid samamoodi ühesugused riiulid ja raamatud. Tänapäeva laste kohta näitab see midagi, aga siiski mitte väga hästi.
Kui me saime näidata sissetulekute erinevust koolide kaupa, olid need erinevused aga tohutult suured. See näitab, et tegemist pole ainult regionaalse ebavõrdsusega ning kaugetes maapiirkondade koolides on sotsiaalmajanduslikult kehvem seis, mis peegeldab meie regionaalpoliitikat. Ei, ka Tallinna sees on väga suured erinevused. Meil käib ühtluskooli sildi all küllaltki suur siblimine. Otsisin sõna, mis ei oleks sildistav, tahtsin öelda trügimine, aga see on ilmselgelt püüdlus oma elukohajärgsest koolipuurist välja saada.
See on mõneti üllatav, sest meil on koolid ju ühtlaselt küllaltki head. Tekib küsimus, miks on lapsevanematel nii suur surve pürgida kuskile mujale. Teisalt, nagu enne rääkisime, võib siin olla mängus hirm. Kui mina ei pürgi, jään siia üksi ja teised kõik lähevad ära. See on väljajäämise hirm. Sa jooksed teistega kaasa, sest tundub, et sinu tutvus-, naabrus- ja sõpruskonnas kõik pürgivad kuskile mujale. See võib olla ka sõpruskonna surve.
Aga see, mida te küsisite Õhtulehe näitel… Klaariks selle ära. See, et me näitasime matemaatika tulemuste erinevust sissetulekute lõikes, ei näidanud kausaalsust. Me ei näidanud, kuidas kõrgem sissetulek teeb lapsed matemaatikas tugevamaks, vaid lihtsalt seda, et nendes koolides, kus lapsevanemate sissetulekud on kõrgemad, on ka matemaatika tulemused kõrgemad.
Samas see ju näitab, kuidas nad saavad näiteks eraõpetajaid palgata, et paremini eksamiteks valmistuda.
Esiteks näitab see, et nad saavad sinna kooli sisse, ja see on täiesti selgelt seotud perekondliku taustaga. Isegi kui koolil on nn avatud vastuvõtt ehk see ei võta vastu elukohajärgselt, vaid katsetega, annab tugevam taust eeliseid.
Nagu te ise ütlesite, on katseteks ettevalmistamine, eraõpetajate palkamine ja lapse sõidutamine sellistele peredele lihtsam ja ka nende sotsiaalses hierarhias allakukkumise hirm on suurem, mistõttu nad on motiveeritud seda tegema. Kui seal peaks olema lisaks mingi elukohajärgsuse kriteerium, on tugevama taustaga peredel sinna kinnisvara ostmine lihtsam. Seal on nii palju asju, mis annavad nendele lastele eelise.
Mis on selle pikem mõju ühiskonnale, kui kõigil ei ole haridusele võrdset ligipääsu? Mis siis juhtub?
Nii sotsioloogid kui ka haridusökonomistid on sama meelt, et haridusel on inimeste elukaare mõjutamisel väga oluline roll. Varajase ehk algkooli- ja põhikooli taseme haridusliku kihitumise otsene mõju ongi see, et haridus ei täida enam oma ülesandeid. Me ootame hariduselt pigem erinevuste ühtlustamist ja hüppelaua andmist eluks. Kui haridus on aga ebavõrdne ja taastoodab ebavõrdsust, siis see seda ei tee.
Haridusel on laias laastus kaks suurt ülesannet: majanduslik ehk ettevalmistus tööturuks ja sotsiaalne ehk inimeste ettevalmistamine heaks kodanikuks, lapsevanemaks ja ühiskonnaliikmeks. Kui nii sotsiaalsed kui ka majanduslikud haridustulemused on juba varastes haridusastmetes erinevad – ehk haridus mitte ei kompenseeri kodusest taustast tulenevaid puudujääke, vaid võimendab neid, on see igatpidi ühiskonnale halb.
Riigiteadlasena olen mina vaadanud rohkem seda, kuidas see viib poliitilise polariseerumiseni. Akadeemilisest kirjandusest on üha enam teada, et haridus on uus poliitiline lõhe. Piltlikult öeldes: kui sina ütled, mis haridus sul on, siis mina ütlen, keda sa valid. See ennustab valikuid väga hästi.
Kas Eestis ka?
Eestis veel väga hästi ei ennusta, aga natuke juba küll. Jõulisemalt on seda näha kaheparteisüsteemides, nagu Ameerika Ühendriikides ja Inglismaal. Sinna juurde on tekkinud palju kirjandust, mis püüab aru saada, mis täpselt selle hariduse ennustusvõime taga on.
Kas märk sellest, et sul on kraad, annab signaali turule ja seeläbi paremaid võimalusi? Või muudab kõrghariduse omandamine midagi inimese mõtlemises ja arusaamades, mis paneb ta teatud viisil valima? Või on asi selles, et kõrghariduse institutsioon on juba kätte saanud need inimesed, kellel olidki varasemalt teatud eelistused? Seda musta kasti, kumbapidi see kausaalsus täpselt on, pole veel väga hästi lahti harutatud.
Triin Lauri Autor/allikas: Ken Mürk/ERR
Ja seda te asutegi hiljuti saadud miljonigrandi toel uurima?
Just. Teame sotsioloogiliselt juba üsna hästi, kuidas haridus mõjutab lapse elukaart, töövõimalusi ja elus edenemist. Me ei tea aga väga hästi, kuidas lapsevanemate hariduspoliitika kogemus – see pinge ja surve leida oma lapsele õige koolikoht ja tagada talle ligipääs heale haridusele – mõjutab lapsevanema enda väärtushinnanguid.
Mind huvitab, kas koolivalikupoliitika kogemus mõjutab ka lapsevanema õiglusarusaamu. Näiteks arusaama sellest, kas Eesti haridussüsteem on meritokraatlik: kas on nii, et kes pingutab ja on tubli, sellele avanevad kõik uksed. Või on meil ikkagi nii, et sul peab olema tugev taust, sa pead liikuma õiges seltskonnas, tundma mängureegleid, tulema õigest perekonnast ja kuuluma sotsiaalvõrgustikku, mis jagab nippe, kuidas koolivaliku praktikates läbi lüüa.
Loomulikult ei puuduta see kõiki lapsevanemaid ja suur osa on valmis elukohajärgse kooli võimalustega leppima. See on aga juba ise halb, sest see erinevus valikaktiivsuses on ka paljuski sotsiaalse tausta poolt määratud. Just seda me uurimegi.
Kuidas midagi sellist üldse uurida saab?
See on arvatavasti üks põhjus, miks see raha mulle anti. Seda ongi väga keeruline uurida ja see Euroopa grant ongi just sellistele riskantsetele projektidele. Kõik nõustuvad, et haridus on oluline teema ja lapsevanemad on üha ärevamad, kas nad ikka leiavad oma lapsele parima kooli, mis kasvatab nii panuseid kui ka ebaõnnestumisi.
Inimesed saavad aru, et see on tähtis teema, sest lapsevanemaid valdavad nende kogemustega seoses väga suured emotsioonid, sealhulgas seoses suhetega oma riigi või kohaliku omavalitsusega seotud avalike hüvedega. Samas mõistetakse, et seda poliitika tagasiside efekti on üsna raske kätte saada ehk seda, kuidas kogemus peegeldub tagasi minu edasistesse poliitilistesse valikutesse ja õiglusarusaamadesse.
Kombineerime küsitluseksperimenti, mis on disainitud kätte saama neid peidetud ja varjatud hoiakuid. Vahel me ei tunnista mingeid hoiakuid endalegi. Eriti kui minul on lapsele koolikoha otsimisega hästi läinud, võin kannatada privileegipimeduse käes ja mõelda, et kui mina sain hakkama, saavad ka kõik teised. Siis juhtub see, et laiendatakse oma kogemus kogu süsteemile.
On ka vastupidi: kui sa oled lapsevanem, kellel ei lähe nii hästi, mis see sinuga teeb. Kas tajud, et kukkusid läbi, või mõtled, et tegid kõik, aga süsteem on ebaõiglane?
Neid küsimusi on inimestel endal sageli raske sõnastada või iseenda kogemust ja kogu süsteemi olemust eristada. Küsitluseksperimendid on disainitud nii, et kavalate ja peenete meetoditega saab kätte inimese õiglusarusaamad: kuidas ta oma kogemust mõtestab ja kas ta laiendab seda kogu ühiskonnale.
See on kvantitatiivne pool. Lisaks on meil suur ja tore kvalitatiivne, tõlgendav pool, kus me räägime hiljutise kogemusega lapsevanematega kvalitatiivsete intervjuude kaudu. Läheme veelgi edasi: uurime sotsiaalmeedia võrgustikke, kust lapsevanemad infot saavad. Vaatame, mismoodi seal koolivalikust räägitakse, kas see toetab neid ja kas need võrgustikud on avatud kõigile või pigem suletud.
Nii et meil on statistiliselt peened töövõtted kombineeritud tõlgendava lähenemisega, kus proovime mõista, kuidas lapsevanemad ise oma kogemusi selgitavad ning millised on suhtlusvõrgustike mõjud nendele.
Kui lootusrikas te selle osas olete, et sellest tööst päriselt ka kasu on? Olles üsna palju haridusteadlastega rääkinud, öeldakse ikka, et riik tellib pidevalt igasuguseid uuringuid, aga neist ei ole väga tolku, sest neid tulemusi ei rakendata. Nii ongi mingid probleemid juba vaat et aastakümneid muudkui kedranud.
Ma olen selle koha pealt, et meid kuulda võetakse, küllaltki optimistlik. Ühest küljest on olemas head praktikad mujal maailmas. See ei ole Eesti-spetsiifiline probleem, et lapsevanemad on ambitsioonikad ja mõistavad, et koolikoha valik on lapse tuleviku seisukohalt väga oluline. Seetõttu areneb teadmine valikupoliitikate mõistlikust rakendamisest üsna kiiresti.
Me oleme oma uuringutega ka ise viimase kümne aasta jooksul andnud nõu nii lasteaedadele kui ka kohalikele omavalitsustele, kuidas kohti jagada. Ka haridus- ja teadusministeeriumiga on meil päris hea koostöö olemasolevate praktikate paremaks muutmisel. Olen samas nõus, et poliitikamuudatuste elluviimine on keeruline, sest meil on autonoomsed kohalikud omavalitsused ja koolid. See on paljuski ka veenmise, rääkimise ja selgitamise küsimus.
Triin Lauri Autor/allikas: Ken Mürk/ERR
Kas koolid peaksid üldse nii autonoomsed olema?
Koolid ja õpetajad peaksid olema autonoomsed õpetamisküsimustes, aga just korralduslikes küsimustes peaks see olema kureeritud autonoomia. Koolivaliku praktika puhul, ja seda eriti põhihariduse tasandil, peaks see olema kindlasti tsentraalne ja kureeritud. Sul on autonoomsus öelda, mis on su kooli profiil ja milliseid lapsi sa eeskätt otsid, aga koolikohtade jagamine peaks olema tsentraliseeritud.
Olen siiski optimistlik, sest arvan, et suudame poliitikakujundajaid mõjutada. Haridus- ja teadusministeerium ning kohalikud omavalitsused juba räägivad nendel teemadel üsna palju. See teema kõnetab neid.
Muidugi ei oleks ma sotsiaalteadlane, kui ma ei tunnistaks, et poliitika elluviimine sõltub väga suurel määral ka laiematest sotsiaalsetest protsessidest. Ka sellest, milline on laiem arusaam sellest, milline on hea kool ja mõistlik valikupraktika. Selleks, et neid kujunemisprotsesse mõista, on vaja minna sügavamale ning lisaks praktilistele soovitustele uurida ka inimeste õiglusarusaamu ja poliitika tagasiside efekt: kuidas koolikohtade jagamise kogemus mõjutab meie uskumusi.
Siin on oluline punkt seotud meritokraatia uskumuste kriitikaga, mis on viimastel aastatel populaarsust kogunud. Oleme justkui lollitatud uskumusest, et kui inimesed usuvad paradoksaalselt üha rohkem meritokraatiasse isegi olukorras, kus ühiskond on väga ebavõrdne, tekib küsimus: miks nad on selle ebavõrdsuse suhtes pimedad?
Küsin natuke sedasama küsimust, aga klausliga. Minu arvates on tore, et inimesed usuvad meritokraatiasse, sest see on edasiviiv ja pingutama kutsuv uskumus. Arusaam, et meritokraatia saab toimida ainult siis, kui mänguväljak on tasandatud, tundub olevat aga see, mis vahel märkamata jääb.
See pinge meritokraatia uskumuse ja arusaama vahel, et hea haridus peab olema võrdselt kättesaadav, peaks olema tasakaalus. Üks ei tohiks tulla teise arvelt. On palju tõendeid selle kohta, et mida ebavõrdsem on ühiskond, seda enam usutakse meritokraatiasse, mis on mõneti paradoksaalne. Sellised paradoksid on sotsiaalteadlastele ülihuvitavad.
Lõpetuseks, kui te oleksite haridusminister, mis te ühe asjana ära teeksite või millise probleemi esimesena lahendaksite?
Ma pean ütlema, et minu arvates on meie haridusministrid tegelikult väga tublid. Ma vaatan, imetlen ja tunnen neile kaasa. Haridusteemadega tegelemine on natuke nagu sotsiaalteadusega tegelemine üldiselt: inimene tänavalt tajub, et tal on sellel teemal hästi palju öelda, mis on iseenesest tore. Seejärel peab lihtsalt natuke rohkem seletama, kus on teaduslik arusaam ja kus tavaarusaam või isiklik kogemus.
Ma arvan, et Eestis on praegu väga kriitiline õpetajate läbipõlemise küsimus. Minu projekt küll otseselt sellega ei tegele, aga lapsevanemad mängivad õpetajate läbipõlemises väga suurt rolli. Esimese asjana vaataksin kriitiliselt üle, kas oleme piisavalt taganud, et kool ja koolijuht puhverdaksid lapsevanemate surve ära, nii et see ei jõuaks iga õpetaja mobiiltelefoni, kirjakasti ja sõnumitesse. Mulle tundub, et see on üks asi, mis õpetajat väga palju läbi küpsetab.
Jällegi, ma ei taha öelda, et see oli ideaalne, aga räägin natuke oma kogemusest Inglismaa koolis, kus mu toona üheksa- ja kolmeteistaastane laps käisid. Üheksa-aastase pidin käekõrval kooli viima, sest seal ühiskonnas ei tohtinud ta ühtegi sammu üksinda teha. See on halb. Eestis on tore, et lapsed on iseseisvad.
Mis puudutas õpetajaga suhtlemist, oli mul võimalus õpetajaga rääkida kümme minutit, kui lapse hommikul üle andsin, ja kümme minutit, kui ta pärastlõunal kätte sain. Kui nende lühikeste hetkede jooksul hakkasid lapsevanemad õpetajat varrukast sikutama, et midagi küsida, ei vaadatud sellele hästi, sest õpetaja ülesanne oli keskenduda lastele. Kui sul oli midagi öelda, pidid tegema seda läbi kantselei: võtma ühendust kooli infolauaga, kurtma oma muret ja siis leiti sulle lahendus.
Seal siis sellist Stuudiumi või e-kooli süsteemi üldse ei ole nagu meil Eestis? Mulle tundub, et see on õpetajaga ühenduse võtmise teinud hästi lihtsaks ja tekitabki tunde, et õpetaja on igal hetkel olemas.
Seal ei olnud jah tol hetkel (2019/2020) sellist süsteemi. Ma ei taha öelda, et see oli ideaalne lahendus, aga seal oli väga tegeletud sellega, et lapsevanemad ei saa õpetajale väga lihtsalt ligi. Kord aastas oli arenguvestlus, kus sai pikemalt suhelda. Olid need minu mured, mis olid, aga lastele meeldis seal koolisüsteemis väga.
Triin Lauri Autor/allikas: Ken Mürk/ERR